Takerdunud rünnak. Leo Kunnas

panustada?

      2006. aasta lõpust alates kuni 2007. aasta keskpaigani oli Läti relvajõududel sõjalistel välisoperatsioonidel korraga umbes 160–170 inimest. Pärast Läti vägede Iraagist välja tõmbamist langes osalus umbes 100 kaitseväelasele. Tõenäoliselt suurendab Läti lähitulevikus selle arvelt osalust Afganistanis.

      Eesti osalus rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel on olnud samal ajavahemikul ühtlane, 210–230 kaitseväelast korraga. Paradoksaalsel kombel suudab vaid 2700 kaadrikaitseväelasega Eesti meie lõunanaabrist, kus on ligi 2200 kaadrikaitseväelast enam, ka sõjalistele välisoperatsioonidele rohkem panustada.

      Läti on suveräänne riik ning teeb ise oma otsused. Meie asi on analüüsida, kuidas mõjutavad need otsused Eestit.

      On selge, et sõjalise konflikti korral ei suuda Läti hoida lahti meile ülimalt olulist maismaaühendust liitlastega. Erinevalt 1919. aastast pole meil ka jõudu, et Lätit sõjaliselt toetada.

      Läti otsus paneb meile kohustuse luua umbes 40 000-mehelise sõjaaja kaitseväe ja kaitseliidu asemel, millega muidu võiksime piirduda, 10 000 mehe võrra suuremad sõjaaja relvajõud. Läti otsus tingib, et lisaks neljale kaitseringkonnale ning jalaväebrigaadile on Eestil vaja ka teist jalaväebrigaadi.

      Kõik see tähendab suuremat koormust meile. Seepärast peaksime olema väga ettevaatlikud Läti otsuste endale eeskujuks seadmise, seda enam järgimise suhtes, sest see tähendaks omakorda suuremat koormust meie liitlastele.

      Autor on kasutanud fakte kapten Toomas Väli artiklist “Mõtteid Läti ja Eesti riigikaitsest” (Sõdur, 5/2007).

      LEEDU – VEEL ÜKS SUURRIIGI IDEAALVASTANE (EESTI PÄEVALEHT 08.10.2008)

      Kuu aega pärast seda, kui Gruusia elukutselised relvajõud olid viiepäevases sõjas Venemaa ning tema liitlaste Lõuna-Osseetia ja Abhaasia käest lüüa saanud, kinnitas Leedu oma varasemat otsust minna üle elukutselisele kaitseväele.

      Kui varem olid leedulased määranud üleminekuajaks järgmise kümnendi esimese poole, siis nüüd otsustati, et Leedu kaitseväe viimased ajateenijad lõpetavad oma teenistuse veelgi kiiremini, 2009. aastal. Läti on täiskutselisele kaitseväele üle läinud juba varem.

      Küsimus pole loomulikult ajateenijates, reservväelastes ega elukutselistes kaitseväelastes, vaid asi on hoopis põhimõttelisem: kas ehitada üles rahuaja või sõjaaja kaitsejõud. Elukutselised relvajõud erinevalt reservarmeest on ju rahuaja relvajõud, mida ei ole sõjalise konflikti korral võimalik kiiresti mitu korda suurendada.

      Pärast kahe viimase kümnendi reforme pole enamikul NATO Euroopa liitlastel sõjaaja relvajõude enam olemas. Rahuaja relvajõude on keskmise Euroopa riigi elukutselises sõjaväes võimalik sõja korral suurendada keskmiselt mõnikümmend protsenti, maksimaalselt kuni poole võrra. Elukutseliste armeede ainuke reserv on seal kunagi teeninud mehed ja naised. Ka USA sõjaaja relvajõud on vaid umbes kaks korda suuremad kui rahuaja omad (ehk USA rahvuskaart ja armee reserv on kokku umbes sama suur kui tegevvägi).

MIKROARMEEDE KAOTUSED

      Võrdluseks: Soome sõjaaja kaitsevägi, kuhu kuulub ligi 350 000 meest, on üle kümne korra meie põhjanaabri rahuaja kaitseväest suurem. Seda peetakse ülal vaid umbes 1,3-protsendilise kaitsekulutustega SKT-st. Sõjaaja armee on suhteliselt odav ülal pidada. Soomet ei vaeva enamiku elukutseliste kaitsevägede needus – liiga suured personalikulud – ning seetõttu jätkub raha varustuse hankimiseks ja moderniseerimiseks.

      Tihti on väidetud, et elukutselise armee puhul korvab kvaliteet kvantiteedi, mistõttu see on sõjaliselt palju efektiivsem. Paraku lükkab viimaste aastakümnete sõdade kogemus selle väite vähemalt väikeriikide osas ümber. Nende katsed väikeste elukutseliste (rahuaja) relvajõududega suurriikidele vastu astuda on lõppenud kiire lüüasaamisega.

      1989. aasta detsembris purustasid USA relvajõud Panama elukutselise armee ning hõivasid riigi kolme päevaga. Märkimisväärne on, et USA ise oli aidanud Panamal oma relvajõude üles ehitada. Järgmise aasta augustis ei läinud Kuveidi elukutselistel relvajõududel paremini. Saddam Husseini aegne Iraagi armee vallutas Kuveidi kahe päevaga, sisuliselt tankide-soomukite tavalise edasiliikumise tempos. Kuveidi relvajõud ei suutnud märkimisväärset vastupanu osutada.

      Juba Jordaania relvajõudude saatus 1973. aasta Yom Kippuri sõjas oleks pidanud olema mõtlemapanev õppetund. Jordaanial oli brittide abiga üles ehitatud, tehniliselt hästi varustatud ning korralikult välja õpetatud väike elukutseline kaitsevägi. Iisraeli reservarmee purustas selle möödaminnes, Iisraeli vägede Süüria rindelt Egiptuse rindele ümberpaigutamise käigus.

      Viiepäevane Gruusia-Venemaa sõjaline konflikt vaid kinnitas varasemaid kogemusi, et väikese elukutselise (rahuaja) armeega väikeriikidel ei ole sõjalises konfliktis suurriigiga mingit edušanssi. Kuid mis oleks juhtunud näiteks 20 000- või isegi 50 000 mehelise Vene väekontingendiga, kui Venemaa oleks Gruusia asemel rünnanud näiteks Soomet? Gruusia on rahvaarvult Soomest ainult ligi miljoni võrra väiksem. Oleksid nad saavutanud Soome sõjaaja kaitseväe üle võidu viie päevaga? Sellegipoolest üritatakse siiamaani väita, nagu oleks reservarmee (sõjaaja relvajõud) näol tegemist võitlusvõimetu paberarmeega, sest sellest on rahuajal olemas vaid ohvitseride-kaadriallohvitseride tuumik. Kas ilma reservarmeeta oleks Iisraeli riik siiamaani olemas?