loom on nälga suremas ja sinu suhkrutükile eelistab ta kindlasti rammusat putru.”
“Andke talle siis minu supp!” hüüdis väike Jack. “Ma saan väga hästi supita läbi.”
Nüüd oli haukumine juba palju selgemini kuulda. Mõlemat laeva lahutas kõige enam kolmsada jalga23. Korraga ilmus reelingu juurde tohutu suur koer, klammerdus sinna ja haukus veelgi meeleheitlikumalt kui enne.
“Howick,” sõnas kapten Hull allohvitseri poole pöördudes, “peatage laev ja hoolitsege, et paat vette lastaks!”
”Pea vastu, kutsu, pea vastu!” hüüdis väike Jack loomale, kes näis talle vaikse urinaga vastavat.
Pilgrim viidi kiiresti vastutuulde, nii et ta püsis peaaegu liikumatuna umbes poole kaabeltau kaugusel laevast.
Paat lasti alla ja kapten Hull, Dick Sand ning kaks madrust istusid peale.
Koer haukus endiselt. Ta püüdis reelingust kinni hoida, ent kukkus kogu aeg tekile tagasi. Tundus, nagu ei oleks ta haukumine määratud neile, kes talle sõudes lähenesid. Ega ta viimati ei kutsunud laeva kinni jäänud madruseid või reisijaid?
“Äkki on seal tõesti mõni eluga pääsenud merehädaline?” arutas proua Weldon.
Pilgrimi paat oli kummuli vajunud laevast veel ainult paari aerutõmbe kaugusel.
Äkki koera olek muutus. Senisele haukumisele, mis päästjaid ligemale meelitas, järgnes vihane lõrin. Loom oli sattunud metsikusse raevu.
“Mis sel koeral ometi on?” imestas kapten Hull, kui paat sõitis ümber ahtri, et jõuda vee all oleva tekiosani.
Ei kapten Hull ega Pilgrimi pardal olijad ei märganud, et koer muutus vihaseks just sel hetkel, kui Negoro kambüüsist väljus ja käila poole suundus.
Kas koer tundis Negorot? Vaevalt küll. Olgu kuidas tahes, ent Negoro, heitnud pilgu koerale, ei ilmutanud vähimatki üllatust, tõmbas vaid hetkeks kulmud kipra ja läks kambüüsi tagasi.
Vahepeal oli paat sõitnud ümber ahtri. Ahtripeeglil seisis nimi Waldeck, kodusadam puudus. Ent laeva kere kujust, teatud detailide järgi, mida meremehe silm otsekohe märkab, mõistis kapten Hull, et laev oli ameerika päritolu, mida pealegi ka ta nimi tõendas. Peale kere polnud sellest suurest, viiesajatonnisest prikist midagi järele jäänud.
Lai auk Waldecki vööris tähistas kohta, kuhu talle sisse oli sõidetud. Pärast laeva küljelivajumist jäi auk umbes viis-kuus jalga merepinnast kõrgemale; sellega võiski seletada, miks prikk veel põhja polnud vajunud.
Laevalael, mida kapten Hull terves ulatuses näha võis, polnud ainsatki merehädalist.
Koer eemaldus reelingust, libistas end keskmise avatud luugini ja haukus kord laeva sisemuses, kord väljas.
“Kindlasti ei ole koer seal üksinda,” tähendas Dick Sand.
“Tõepoolest, paistab tõesti,” lausus kapten Hull.
Siis sõideti piki vasakut parrast, mis oli pooleldi vee all. Veidi suurema lainetuse juures oleks Waldeck kahtlemata mõne hetkega põhja vajunud.
Laevalagi oli üleni tühjaks uhutud. Grootmastist ja fokkmastist polnud muud järel kui ainult riismed – mõlemad olid kaks jalga tekist kõrgemal pooleks murdunud ja nähtavasti vette paiskunud ning endaga kaasa viinud vandid, fallid ja purjed. Nii kaugele kui silm ulatus, polnud aga näha mingeid laevariismeid, millest võis järeldada, et katastroofist oli juba möödunud hulk päevi.
“Kui kokkupõrkel mõned ellu jäid, siis nälg ja janu tegid neile kindlasti lõpu, sest vesi pidi tungima toidukambrisse. Vaevalt seal enam elavaid inimesi leidub,” tähendas kapten Hull.
“Kindlasti leidub!” hüüdis Dick Sand, “kindlasti leidub! Muidu koer niimoodi ei hauguks! Seal peab olema elavaid inimesi!”
Sel hetkel, otsekui vastuseks noormehe hüüdele, libistas loom end merre ja hakkas vaevaliselt paadi poole ujuma; ta jõud näis olevat lõpukorral.
Koer tiriti paati, kus ta sööstis ahnelt mitte leivatüki järele, mida Dick Sand talle ulatas, vaid veenõu juurde, milles oli veidi joogivett.
“Vaene loom on janusse suremas!” hüüatas Dick Sand.
Seejärel hakati otsima sobivat kohta, kust kõige kergemini Waldeckile pääseda; selleks eemalduti laevast mõne sülla24 võrra. Koer nähtavasti arvas, et ta päästjad ei kavatse pardale minna ja haaras hammastega Dick Sandi jakist ning hakkas uuesti kaeblikult haukuma.
Teda mõisteti. Kogu ta olekus ja haukumises avaldus selline väljendusrikkus, nagu oleks ta kõnelnud.
Paat jõudis vasaku parda ankrupalgi juurde. Madrused sidusid selle sinna tugevasti kinni ning kapten Hull ja Dick Sand, jõudnud tekile koeraga üheaegselt, vinnasid endid tublisti jõudu pingutades mõlema masti riismete vahel haigutava luugini.
Luugi kaudu jõudsid nad kiiluruumi.
Waldecki kiiluruum oli poolenisti vett täis ja laadungita. Prikk sõitis lastiga, milleks oli liiv. Vajunud kord vasakule, aitas liiv hoida laeva küljeli. Siin ei olnud midagi päästa.
“Ei ühtegi hingelist!” sõnas kapten Hull.
“Mitte kedagi,” kinnitas ka noor madrus, kui oli kiiluruumi eesmises osas käinud.
Ent koer, kes oli jäänud tekile, üha haukus ja näis järjest enam tahtvat kapteni tähelepanu endale tõmmata.
“Lähme tagasi,” sõnas kapten Hull. Mõlemad ilmusid tekile. Koer jooksis nende juurde ja tundus, nagu tahaks ta neid endaga ahtrikajutisse kutsuda.
Nad järgnesid koerale.
Ahtrikajuti põrandal lamas viis inimest. Kahtlemata olid nad surnud.
Eredas päevavalguses, mis läbi ukseava sisse tulvas, märkas kapten Hull, et need olid neegrid.
Dick Sand astus ühe juurest teise juurde ja talle tundus, et õnnetud veel hingavad.
“Viime nad kohe Pilgrimile!” hüüdis kapten Hull.
Mõlemad paati jäänud madrused kutsuti appi ja merehädalised kanti ahtrikajutist välja.
Mehed nägid küll tublisti vaeva, kuid juba mõne minuti pärast lamasid kõik viis neegrit paadis. Praegu ei saanud neist veel ükski aru, et neid päästa püütakse. Kapten lootis siiski nad südametilkade ja värske vee abil teadvusele tuua.
Pilgrim seisis hukkunud laevast umbes poole kaabeltau kaugusel ja paat jõudis kähku pärale.
Suurelt raalt lasti alla tali25; selle abil vinnati neegrid ükshaaval üles ja lõpuks lamasid kõik viis Pilgrimi pardal.
Ka koer oli ühes tulnud.
„Vaesekesed!” hüüatas proua Weldon merehädaliste elutuid kehi nähes.
“Nad on elus, proua Weldon! Me päästame nad! Me päästame nad tingimata!” hüüdis Dick Sand.
“Mis nendega juhtunud on?” küsis nõbu Benedikt.
“Oodake, kuni nad suudavad rääkida,” vastas kapten Hull, “küllap nad siis jutustavad meile oma loo. Aga kõigepealt anname neile pisut vett mõne tilga rummiga.” Ja pöördudes ümber, hüüdis:
“Negoro!”
Negoro nime kuuldes ajas koer end hüppevalmilt sirgu, ta karv tõusis turri ja hambad paljastusid.
Kokk ei ilmunud.
“Negoro!” kordas kapten Hull.
Uuesti näis koer marru sattuvat.
Negoro väljus kambüüsist.
Vaevalt oli ta tekile ilmunud, kui koer tema poole tormas ja talle kõrri karata tahtis.
Kokk tõrjus koera eemale ahjuroobiga, millega ta oli end varustanud, ja madrustel õnnestus looma tagasi hoida.
“Kas