ähmaselt, et ema teeb mingi tuttava teema pärast kära. Arvan, et see on tavapärane: „Ega sa teisi inimesi ära ei tüüta, kui sa kogu aeg Keithi juures käid?”
„Ei,” pomisen ma, suu mannapudingut täis. Keith ei teeks kunagi midagi sellist – mina tema juures olles samuti mitte.
„Ega sa pärastlõunal sinna tagasi lähe?”
Sellele ma vist ei vasta. Ma vist ei vaata isegi emale otsa. Temas on midagi nii lootusetult tavalist, et tema olemasoluga on raske arvestada.
„Ma arvan, et tema ema tahaks vahetevahel ka pisut rahu saada. Ta ei taha, et te, poisid, kogu aeg tal jalus oleksite.”
Ma naeratan endamisi salapäraselt. Kui ta vaid teaks!
„Kutsu õige Keith kord ka siia mängima.”
Ta ei saa millestki aru ja ma ei oska ka seletada. Söön mannapudingu ära ja tõusen veel suutäit kugistades laua tagant püsti.
„Kuhu sa lähed?”
„Ei kuhugi.”
„Ega ometi Keithi juurde?”
„Ei.”
Tegelikult ei lähegi – veel, sest mul pole lubatud sinna minna, enne kui olen kindel, et tema isa on lõunasöögi ära söönud. Ma lähen tänavale, et näha, kas leian kellegi teise, kellega ajaviiteks mängida. Kusagil on ehk Norman Stott, kes loodab, et ka mina olen tegevuseta. Või keksivad Geesti kaksikud oma maja ees mõnda lõputut keksu. Ihkan meie imelisest avastusest ja tähtsast tööst, mida teeme, kellelegi rääkida. Õigemini mitte rääkida, vaid anda paar kaudset ja piinavat vihjet. Ei, isegi mitte vihjata, selle kohta üldse mitte midagi öelda ja lihtsalt teada midagi, mida nemad ei tea. Kujutan ette, kuidas ma taban Wanda ja Wendy teineteisele põgusalt üleolevalt naeratamas, ja hoian kogu aeg oma saladust, mis on kindlasti palju suurem sellest, mida nemad teineteisega jagavad. Kujutlen, kuidas ma kähmlen rõõmutult Normaniga ja teen seda pelgalt selleks, et tema eest varjata, et olen sellise lapsiku ajaraiskamise tõesti kaugele seljataha jätnud.
Aga kõik on veel toas lõunal. Teen tervele tühjale tupiktänavale tiiru peale. Isegi Avery-poiste kolmerattaline seisab mahajäetult õliplekkide vahel – kerge saak kõigile mööduvatele Saksa vägedele, kõik kolm ratast endiselt küljes. Kui kedagi teist pole, pean sedakorda olema valmis Barbara Berrilliga paar sõna vahetama. Ta tilbendab pidevalt läheduses, kui sa ei taha temaga tegemist teha, manab ette teeseldud plikalikke näoilmeid ja teeb teeseldud plikalikke žeste. Täna võin ma temasse isegi sellise sõbraliku põlgusega suhtuda, nagu ma kunagi varem pole suhtunud – aga loomulikult ei ole teda kusagil näha.
Vargsi pean Keithi majal silma peal, oodates tema isa vilistamist või mõnda muud tõendit selle kohta, et pärast lõunasööki läheb elu edasi. Ei midagi. Vaikus. Ainult maja enda täiuslikkus, pingutuseta saavutatud üleolek, mida kõik teised tupiktänava majad saavad vaid tõdeda, et siis alistuda. Ja nüüd, nagu ainult Keith ja mina teame, on majal teiste ees veel üks eelis, salajane tähtsus, mis on peidus selle südames ja mida mitte keegi kunagi ära ei arva.
Millise üllatuse osaliseks saavad üsna pea kõik tavalised, igavad tupiktänava elanikud – minu ema, Berrillid, Geestid, McAfeed!
Veel suurem üllatus on see loomulikult tädi Dee jaoks, kui ta näeb jalgrattaga politseinikku Keithi ema maja juures peatumas, sest siis ei ole kedagi, kes Milly järele vaataks või tema eest poes käiks. Mulle torkab pähe, et ka Keithile on see väga kurb, kui tema ema on ära viidud ja ta peab koos isaga kahekesi edasi elama. Proua Elmsley teeb talle lõunasööki, kui ka teda ei vahistata. Aga millegipärast ei kujuta ma ette, et tüüka ja vuntsidega proua Elmsley õhtuooteks šokolaadivõiet pakub. Kas ta üldse lubab mul sinna teed jooma jääda?
Hakkan taipama, et uurimise tagajärjed on meie kõigi jaoks üsna kurvad. Asi pole nii lihtne, nagu ma alguses arvasin.
Aga mida me teha saame, kui ta on Saksa spioon? Me peame sõjaponnistuse nimel ohvreid tooma. Me peame sõja kestel raskusi taluma.
Ma kuulen vilistamist. Näen Keithi maja nurga taga vilksamisi tema isa, kes köögiviljaaia poole suundub. Viskan kogu haletsuse nurka ja avan aiavärava.
„Poisid, teil on ju, mida teha?” küsib Keithi ema, pistes pea mängutoa ukse vahelt sisse ja olles teel pikali heitma. Me noogutame tummalt. „Püüdke siis lihtsalt mitte liiga palju lärmi teha.”
Me ei tee kunagi liiga palju lärmi. Aga nüüd ei tee me üldse lärmi. Istume teineteisele otsa vaatamata täielikus vaikuses põrandal ja kikitame kõrvu, kuni kuuleme, kuidas tema magamistoa korralikult õlitatud uks vaikse klõpsuga sulgub. Seejärel hiilime alumisele korrusele, tardudes iga põrandalaua nagina või sõrmede kriuksatuse peale trepikäsipuul. Keith võtab väga vaikselt nagi otsast peegli ja esikulaualt taskulambi. Ta keerab väga aeglaselt elutoa ukse käepidet, peatub siis taas ja vaatab tagasi trepi poole.
Kappkellast kostab tiksumist. Ühtegi muud heli pole. Ma soovin, et oleksin kodus.
Keith lükkab ettevaatlikult ukse lahti. Toas on veelgi suurem vaikus. Igasuguse heli summutab paks kahvaturoheline vaip, tumerohelised sametkardinad ja samasuguse kattega pehme mööbel. Me hiilime kirjutuslaua poole vaikselt nagu siuu indiaanlased. Laua poleeritud tumedale pinnale annavad valgust hõbedane sära ja selle peegeldused: paberinuga, tulemasin, kaks küünlaleegi kustutajat ja hulk hõbedases raamis fotosid, mis väärika nurga all nähtamatutele küünarnukkidele toetuvad. Keith avab nahast kaaned, mille vahel on kuivatuspaber.
Meile vaatab vastu puhas lumeväli, millel pole jälgegi plekilisest peegelkirjast. Keith asetab peegli käest ja paneb taskulambi põlema. Ta seab selle kuivatuspaberi serva äärde sellisel moel, nagu oleme mitmest raamatust lugenud, et see heidaks pikki varje nagu loojuv päike, seejärel ta kummardub ja piilub läbi oma margikogu juurde kuuluva luubi. Ta liigub aeglaselt ja süstemaatiliselt keskelt äärte poole.
Mina vaatan oodates hõbedastes raamides fotosid. Ühelt neist vaatab mulle tõsiselt vastu umbes Keithi ja minu vanune tüdruk, kes on pisut fookusest väljas. Ta seisab päikeselaikudega aias, käes pikad valged kindad, mis katavad tema paljaid käsivarsi küünarnukkideni, ja peas laia servaga suvekübar, mis on talle mitu numbrit suur. Taipan rahutult, et see on Keithi ema, kes mängib täiskasvanut, kelleks ta on hiljem saanud. Tal on käsi kaitsvalt ümber ühe teise väikese tüdruku, kes on temast mitu aastat noorem, hoiab käes nukku ja vaatab usaldavalt, kuid õige pisut kartlikult tema poole üles. See on tädi Dee, kes mängib oma vanema õe väikest tütart. Näha neid sellisena, kaitsva täiskasvanupõlveta ja lapselikult teeskluselt tabatuna, on peaaegu ebasünnis, ja tõik, et tädi Dee on täielikus teadmatuses sellest, kelleks tema vanem õde ühel päeval saab, tundub üsna häiriv.
Keith ajab end sirgu ja ulatab mulle vaikides luubi. Ma kummardun ja matkin tema metoodilist aeglast uurimist. Kuivatuspaberil on jäljed, aga väga õrnad ja segased. Mõned neist võib-olla üksteise peale kirjutatud sõnadest. Saan vist paarist üksikust tähest aru ja võib-olla isegi ühest või kahest silbist: võimalik, et seal seisab „neljap” ja „kui sa”.
Keith sosistab mulle kõrva: „Kas sa näed?” Ta osutab millelegi. Vaatan tema tohutu sõrmeküüne ümber jäävat piirkonda. Eristan vist numbreid 8 ja 2. Või on tegemist numbriga 3 ja küsimärgiga.
„Kood,” sosistab Keith.
Ta paneb mõned tähed ja numbrid logiraamatusse kirja ning seejärel sulgeb kuivatuspaberi kaaned. Tunnen kergendust, et operatsioon on lõppenud ja me saame toast lahkuda, enne kui tema ema üles ärkab või isa tagasi sisse tuleb. Aga Keith paneb mulle takistavalt käe käsivarrele; ta ei ole veel lõpetanud. Vaikselt tõmbab ta lahti lauaaluse pika sahtli. Tema ema vaatab meid endiselt ainiti hõbedasest raamist, kui me uuesti kummardume, et sahtli sisu uurida.
Kirjapäisega paberid… ümbrikud… odavad margid… Kõik korralikult oma kohale pandud, vahel piisavalt ruumi… Aadressimärkmik…
Keith võtab aadressimärkmiku ja keerab lehti. Sissekanded on tehtud korraliku selge käekirjaga. Ashtonid (koristajad), ABC kirjatarbed… Härra ja proua James Butterworth,