plaani. Tema ostab pesapallikurika, läheb minu antud aadressile ja manab ette mõrvarliku ilme. Kui vaja, lööb kurikaga vastu reit ja nõuab otsekohe 120 marka Soome kõige ohtlikumale taksojuhile. Kristian noogutas innukalt ja üritas võtta jubedat ilmet. Ta lõust meenutas kõige enam pekingi paleekoera. Äkki kargas Kristian püsti ja ütles:
“Kas ma küsin samas ka seda enda kuut kümpi?”
Surusin pea põlvede vahele ja püüdsin mitte karjuda. Ütlesin väga aeglaselt:
“Ei, sa ei küsi seda oma kuut kümpi, vaid minu sada kahtkümmet. Sina saad oma kuus kümpi minult.”
“Aga sina ei ole ju mulle võlgu,” imestas Kristian.
Ulatasin Kristianile raha ja ütlesin rahulikult:
“Kristian, ole kena, mine nüüd spordipoodi ja osta see pesapallikurikas.”
“Seda muidugi.”
Poole tunni pärast oli Kristian mu ukse taga, kilekott käes. Nägin kohe, et pesapallikurikat seal ei olnud, kui just polnud turule toodud teleskoopkurikat. Kristian võttis kotist pesapallikinda, lõi selle uhkelt lauale ja ütles:
“Palun!”
“Mis see on?”
“Pesapallikinnas.”
“Miks kurat sul pesapallikinnas on?”
“Sa ju palusid pesapallivarustust hankida.”
“Kuradi oinas, ma palusin sul tuua pesapallikurikas!” karjusin ma. “Kuidas kurat sa sellelt sitapealt kinda abil mu raha kätte saad?”
Kristian hakkas nuuksuma.
“Kurikad olid otsas ja ma mõtlesin, et toon vähemalt kindagi.”
Vaatasin aknast välja ja lugesin kümneni. Mõtlesin endamisi, et kui viinavõtmisest ka muu mälu kustub, siis tänu Kristianile ei unusta ma vähemalt kümneni lugemist. Seda saab iga päev harjutada. Kui olin rahunenud, ütlesin Kristianile, et ta viiks kinda tagasi ja läheks mõnda teise spordipoodi. Kristian elavnes otsekohe.
Veerand tunni pärast helises uksekell ja õnnest kiirgav Kristian seisis ukse taga ilma kilekotita. Ta koukis taskust välja pesapalli ja lõi selle mulle pihku.
“Juha, sa oled majandusgeenius. See oli palju odavam ka.”
Otsustasin pesapallikurikast loobuda. Paistis, et kaitseinglid olid leidnud, et sellest plaanist ei tule midagi vähemalt niikaua, kui asjasse on segatud Kristian. Hakkasin nuputama plaani B. Kahjuks tuli mulle meelde ainult üks inimene, kes teadis piinamisest kõike. Helistasin Mikaelile ja rääkisin talle kogu loo. Mikael mõtles hetke ja pani ette, et ma võiksin suitsuvana ähvardada türklase kättemaksuga. Mikael selgitas kähiseval häälel kogu operatsiooni sisu algusest lõpuni. Idee tundus mulle hea. Nüüd tuli ainult Kristian nõusse saada.
“Türklase kättemaks?” küsis Kristian. “Mina ei saa seda teha.”
“Kuidas ei saa?”
“Ma olen ju soomlane.”
Püüdsin end talitseda.
“Kristian, see on ühe rahanõudmise viisi nimi.”
“Ah nii? See võlgnik on siis türklane, jah? Ma ei oska türgi keeles küsida, et anna sada kakskümmend.”
“Ei. Türklane ei ole ei tema ega sina. Sa räägid soome keeles.”
“Millega ma teda siis ähvardan?” küsis Kristian.
“Ütled, et kui pappi ei tule, järgneb türklase kättemaks.”
“Milline see on?”
“Ütled, et lõikad tal munni maha ja torkad perse.”
Kristian kohkus hirmsasti.
“Ma ei torka kellegi mahalõigatud munni endale perse!”
“Türamaivõi! Sa ei torka seda mitte endale perse, vaid sellele vanale!”
Kristian rahunes kohe.
“Ei noh, sel juhul…”
“Ja kui siis ka pappi tulema ei hakka, lõikad maha ta kotid ja topid suhu.”
“Kellele?” täpsustas Kristian, kulm kortsus.
“Sellele vanale.”
“See on ju lihtne asi,” ütles Kristian enesekindlalt. “On sul laenata kääre, teravaid kääre?”
“Milleks sul neid vaja on?”
“Et kui ta ei maksa.”
“See on ainult ähvardus. Sa ei hakka ju ometi kusagil trepikojas kellelegi ta oma munni perse toppima.”
“Aga sa ju ütlesid, et see on türklase kättemaks,” virises Kristian.
“Ei ole olemas…”
Otsustasin anda töö Mikaelile. See on lihtsalt nii hullu välimusega, et raha tuleb kindlasti sisse koos intressiga. Tuleb ainult veenduda, et tal poleks kaasas midagi sõrmest teravamat.
Mikael tuli järgmisel päeval, kaasas tuhat ükssada kakskümmend marka.
“Siin on su raha ja natuke intressi ka,” teatas Mikael ja asetas rahapaki minu ette.
“Kelle raha see on?”
“Sinu.”
“Kuidas nii?”
“Sa tahtsid ju sellelt suitsetavalt mehelt oma raha tagasi ja ma nõudsin selle sisse.”
“Siin on ju tonn ülearu!”
“Ta soovis selle tingimata kahjutasuks anda,” seletas Mikael.
Vajusin istuma ja küsisin Mikaelilt väriseval häälel:
“Mikael, mida sa nüüd jälle teinud oled?”
Mikael jutustas, kuidas tal oli õnnestunud hankida kelleltki teatri rekvisiitide laos töötavalt sõbralt kaks dünamiidipadruni mulaa“i ja rulli süütenööri. Pärast seda oli ta kodust võtnud vedrunuia, liivapaberit, toruteipi ja pudeli.
“Käisin silditrükikojas, lasin teha etiketi “Soolhape” ja kleepisin selle pudelile.”
Mikael oli mähkinud vedrunuia ümber jämeda liivapaberi, nii et see hakkas meenutama hiigelsuurt viili. Ta oli teatanud külma rahuga, et pumpab kõnealuse esemega suitsumehe perseauku niikaua, kuni sealt hakkab verist suitsu tulema. Pärast seda oli ta ähvardanud kallata esimese dünamiidipadruni soolhappega üle ja torgata selle võlgniku verilihal ahtrisse. Teise happestatud dünamiidipadruni ähvardas ta toppida ohvrile suhu ja teipida pea toruteibiga nii tihkelt kinni, et see iserullitud “BOOM-sigar” ei tule muidu lahti kui pead maha võttes.
“Ja mis siis juhtus?” küsisin õudustundega.
“Võtsin välja süütenöörirulli ja ütlesin, et lõikan sellest kaks pooletunnist juppi. Härral on niisiis 30 minutit aega õppida nii suu kui pärakuga padrunitest dünamiiti välja imema. Teatasin, et see ülesanne saab olema korralik väljakutse, sest soolhappepõletus raskendab kindlasti imemisharjutust.”
“Jessas…”
“Miks sul õudne on?” küsis Mikael imestades.
“Kas see tüüp on nüüd moosina mööda tapeeti laiali määritud?”
Mikael vaatas mulle arusaamatult otsa.
“Ta tunneb end suurepäraselt. Isegi paremini, kui enne mu külaskäiku. Ta jättis paugupealt suitsetamise maha.”
“Ega keegi tõepoolest ei ime enam suitsu, kui suu on soolhappega ära põletatud!” karjatasin.
“Pudelis oli vesi ja sa oled unustanud ühe asja.”
“Mille?”
“Ma ei puudutanud teda sõrmeotsagagi. Rääkisin ainult rahulikult, mida ma temaga teen, kui mu sõbra võlg tasutud ei saa. Seoses