urematu
Ma istusin Cornwalli poolsaare ühel neemetipul ja vaatasin ookeanile. Suured lained sööstsid mürinal randa ja purunesid miljoniteks päikeses sillerdavateks piiskadeks, murendades samas ka rannakaljusid. Aastasadadega oli rannajoon oluliselt muutunud. Mäletasin seda veel aegadest, mil maanina ulatus mitmeid miile kaugemale Keldi merre.
Olin olnud tuntud korni pealik, kes võitles roomlaste vastu. Mu käes oli relv, kui ilmusid hirmuäratavad viikingid, kuid mingil ajal loobusin vastupanust ja hoopis ühinesin nendega. Aitasin kaasa väikeste anglosaksi kuningriikide ühendamisele ühtseks impeeriumiks ja sõitsin pikaks ajaks ristisõdadesse. Ameerika avastamise järel passisin piraadina Hispaania kullalaevu. Viimased paarsada aastat olid mul meeles sõdade tõttu: Napoleoni tekitatud korralagedus Euroopas, Krimmi ja Buuri sõjad ning kaks suurt maailmasõda. Nüüd olin varju hoidev Briti ärimees, kes sajandeid kogutud varandusega hoidis enda käes suurt hulka väärtpabereid Suurbritannia, Iirimaa, Kanada, Ameerika Ühendriikide, Uus-Meremaa, Austraalia, Argentiina ja paljude teiste riikide firmades. See tõi mulle igal aastal niigi tohutule varandusele lisa.
Mälestused mulle ei meeldinud. Võib-olla seepärast, et neid oli tohutult palju. Meenutasin möödunut vaid siis, kui see oli vajalik.
Tegelikult tundsin, et mu aeg hakkab ümber saama. Ei, surm oli must veel kaugel. Võis mööduda veel sada või kakssada, aga miks mitte ka viissada aastat. Aga ma teadsin seda kiiresti lähenevat, sest Võim hakkas minu vastu huvi tundma. Lähenes puhastumise aeg ja see pidi tulema mingi õilsa teo kaudu, mida pidin tegema. Olin ju sajandite jooksul tapnud tuhandeid hingi, kelle hulgas oli palju süütud – naisi, lapsi, vanureid. Vajasin lunastust, et pääseda vaevatava hinge surematusest.
Mul oli neeme kaldal väike maja koos majakaga, mille olin ostnud, et seal oodata aega, mil Võim mind kutsub. Siis tuleb tegude aeg. Mul oli aega oodata küllaga.
Uus tutvus
Umbes nelja kilomeetri kaugusel neemest asus üks Cornwalli küla. Selle ja majaka vahel asus mitu suvekodu. Mul jäi silma üks maja, kuhu asusid elama mees ja naine.
Jälgisin neid vahel oma kalju otsas istudes. Mees oli umbes neljakümneaastane, naine temast vähemalt 15 aastat noorem. Nad olid paar, seda järeldasin hetkedest, kui nad käsikäes rannas jalutasid ja ennastunustavalt kallistasid.
Pikkadel päevadel luusis mees rannas, vahel naine kaasas. Teadsin, mida nad teevad: nad otsisid iidseid väärtusi, mida tormid olid lainete seest välja uhtunud. See oli sealmail tavaline, aga see mees paistis olevat ajaloolane või arheoloog.
Kahtlemata märkas paarike mind istumas. Ootasin rahulikult kuni üks neist või mõlemad minuga tutvuma tulevad. Mul oli aega küllaga, neil aga pidi mingil ajal kohtumissoov tulema.
Ühel päeval nägingi naist nõlvakust üles ronimas. Jäin teda oodates rahulikult istuma. Kui külaline mulle lähenes, hakkas temas midagi tuttavlikku tunduma. Ja siis sähvatas äratundmine: mulle meenus üks naine, keda tundsin aastasadade eest. Ta astus vastu teisele naisele, kes oli sama kena, aga kordi salakavalam ja ohtlikum. Tahtes kuritegu ära hoida, see minu tuttav naine hukkus.
Kui naine mu lähedusse jõudis, veendusin, et see on tema. Või vähemalt taassündinud tema. See oli imekaunis tumedajuukseline olevus kauni keha ja võrgutava ilmega. Ainult et tema juures tundus see loomulikuna.
Tõusin viisakalt, kui naine mu ette seisma jäi. Minu pilku märgates sattus külaline hetkeks segadusse. See oli minu süü – ilmselt väljendas mu ilme sümpaatiat ja poolehoidu. Siis aga tutvustas noor naine ennast: ta nimi oli Leann Woodstock. Kummardudes ja tema kätt suudeldes tutvustasin ka ennast, mõeldes samas minu kunagisele tuttavale – tema nimi oli Eleanor.
„Ma tulen sealt alt!” selgitas naine oma kodu poole osutades. „Seal on meie kodu. Märkasime teid juba ammu ja otsustasime abikaasaga teid endale külla kutsuda.”
„See oleks mulle au!” vastasin. „Märkasin teid samuti ammu, aga ei tahtnud häirida – te näisite nii armunud, ja lisaks teeb teie mees kogu aeg tööd. On ta ajaloolane või arheoloog?”
Leann näis hämmeldunud. „Ta on küll ajaloolane, aga kuidas te selle ära arvasite?”
„ Ma olen iidsest korni perest ja tean siinsest elust palju. Keldi meri on palju laevu oma sügavustesse peitnud. Lained toovad muistseid asju sageli kaldale, kus nad varandused taas liiva alla matavad. Siis tulevad uued vetevallid ja uhuvad esemed uuesti nähtavale. Siit rannikult on aardekütid aastasadu väärtuslikku otsinud,” selgitasin ma.
„Aga miks te meid just aardeküttideks ei pea,” päris naine naeratades.
„Olen näinud teie abikaasa midagi leidmas. Ta käib leituga ettevaatlikult ümber, puhastab esemed õrnalt – nii teeb ainult teadlane,” vastasin ma. Naise naeratus andis märku, et selline arvamus tõstis mind tema silmis.
„Ka mina olen vanast korni perest ja seepärast siia kodukanti elama tulime, kuigi mu mees on põlislondonlane!” lausus Leann.
„Kas teie neiupõlvenimi on Yasmouth?” küsisin ma.
Naise hämmeldus oli varjamatu ja tema silmisse tõusis kahtlus.
„Te siis ikka tunnete mind!” hüüatas ta kerge nördimusega. „Või olete meie kohta uurinud?”
Ma naeratasin.
„Olen muidugi meelitatud, et te mind salapäraseks peate, aga siin on tegemist mitte luuramise, vaid loogikaga,” selgitasin ma ja jätkasin kohe:
„Ma rääkisin, et põlvnen iidsest korni perest ja teie ütlesite selle peale, et teie ka. Siit kandist on pärit viis suuremat ja kuulsamat peret. Nagu meiesugused ikka, nii uurin ka mina juba aastakümneid oma suguvõsa juuri ja tahtmatult jäävad arhiivides sorides silma teisedki suguvõsad – kasvõi sellepärast, et kindlaks teha, kas meie pered ei ristu. Olen vaadanud ka Yasmouthide ürikuid ja teie olete ääretult sarnane leedi Eleanoriga, kes hukkus nelja sajandi eest. Nägin üht temast tehtud vana eskiisi ja sarnasus on tohutu – ka teie olete kaunis ja suursugune.”
Leann naeratas meelitatult. „Kas me tõesti oleme sarnased?” Samas muutus ta tõsiseks ja umbusklikuks. „Ma ei tea, et selline eskiis olemas oleks. Kus te seda nägite?”
„Ma tõesti ei mäleta, kus seda nägin. Olen suguvõsauuringutega tegelenud paarkümmend aastat. Aga ma tuletan meelde ja ütlen teile!” hajutasin ma naise kahtlusi.
„Tulge siis meile külla. Kas homne õhtu sobiks?” küsis naine end lahkuma sättides. Lubasin kohal olla.
Külas
Järgmisel päeval hakkasin valmistuma külaskäiguks. Mu varudes oli pudel igivana viskit, kaldajärsakult korjasin hulga pisikeste punaste õitega lillepuhma, mis kasvas vaid Cornwallis, ja õhtul läksin teerada pidi järsakust alla.
Charles Woodstock oli mees, kes näeb just teadlasena välja. Paljusid naisi selline akadeemiline olek just vaimustabki. Ta uuris minu toodud pudelit ja leidis selle väga vana olevat.
„Nagu paljugi meie suguvõsas, on seegi viski kauaks minu varudesse seisma jäänud. Nüüd ongi hea põhjus see avada,” laususin ma.
Leannile kinkisin ma lilled ja olin üllatunud, et kumbki polnud selliseid lilli veel näinud. Naine võttis need punastades vastu. Ta oli enneolematult hurmav oma paljastavas, ent sinna majja sobivas õhtukleidis. Ütlesin paar komplimenti, mida tema mees naeratades kuulas ja juhatasin Leanni lauda.
Õhtusöök kujunes meeldivaks vestluseks. Rääkisime peamiselt meie Charlesiga, naine kuulas meid rahulikult, aga tähelepanelikult. Tundsin, kuidas tema kaunid silmad mitmel korral minule pidama jäid. Mehele aga rääkisin paljut Cornwalli ajaloost. Mees kuulas mind tähelepanelikult ja avaldas aeg-ajalt tunnustust mu teadmistele. Mõistagi rääkisin neile ka oma versiooni minu eluloost.
Veidi enne lahkumist käisin loomulikke asju ajamas ja naastes kuulsin pealt abikaasade juttu. See äratas tähelepanu ja ma kikitasin varjununa kõrvu.
„Miks sa õhtu otsa nii vaikne oled, kallis?” küsis mees. „Tavaliselt oled just sina seltskonna hing!”
„Oh, teil on nii palju ajaloost rääkida, ma ei taha vahele segada,” vastas naine ja lisas siis: „Tegelikult häirib miski mind selles mehes, ta on kuidagi erinev. Igastahes on ta salapärane ja pole ennast veel kuidagi avanud. Ma ei usu tema jutte päritolust. Midagi on valesti!”
„Noo,