See noor naine oli mõistlikum ja targem, kui oletada võis.
Möödus paar nädalat. Ma ootasin rahumeeli, millal midagi juhtuma hakkab. Minu maailmas juhuseid ei tunta – kui miski peab tulema, siis ta ka tuleb, sa pead ainult valmis olema.
Ühel õhtul nägin ootamatult Woodstockide maja akendes valgust. Kas nad on tagasi tulnud? Ei, koos kindlasti mitte, professor ei tooks oma kaunist naist minevikust ilmunud hullu juurde tagasi. Või on Leann üksi naasnud? Ei, ma pidin järele vaatama!
Mäelt randa laskudes tabas mind poolel mäel vana ja hästi tuntud ärevus. Üle selja libisesid külmavärinad. Ma teadsin, mida see tähendab – läheduses on keegi minusugune, või isegi mitu. Keegi oli tulnud mind otsima ja tajusin, et mitte rahus, vaid vaenus.
Mind ümbritses selgelt tuntav energia, mis haaras külma õhuna mind endasse. See oli selja tagant nõrgalt tuntav, kuid maja seest voogast jõudu, mis lausa kiskus mind endaga kaasa. Pöördusin korraks ümber. Mäeseljakul loojuva päikese taustal seisid kaks tursket kuju. Nad olid liikumatud, kuid ma teadsin, et võõraste kohustuseks oli mu tagasitee ära lõigata ja mind majja minema sundida. Noh, oleksin seda nagunii isegi teinud!
Kui ma majaukse avasin, nägin kõigepealt Teda. Ristis käsi seisev naine oli imekaunis, üsnagi tänapäevastes riietes, aga endiselt võrgutav ja seksikas. Ning samas ülimalt ohtlik. Ja ta ootas mind.
Ma ei oskagi öelda, mis tunded mind Anastasijat nähes valdasid. Üks oli kindlasti vahkviha, sest just see naine oli neljasaja aasta eest mõrvanud mu kallima, leedi Eleonora, ja nii ootamatult, et ma ei saanudki talle appi minna. Siis mõrvar kadus mu silmist sadadeks aastateks, kui palju ma teda ka ei otsinud. Meie maailmas polnud sellist mõistet nagu au – kui keegi jäi kellelegi ette, siis ta tapeti ning tapjal polnud kohust kättemaksjate ette arveid klaarima naasta. Anastasija hoidus lihtsalt mu teelt kõrvale, et vajadusel uuesti mu ellu ilmuda.
„Sa ei rõõmustagi väga mind nähes!” naeris naine oma rõkkavat naeru. „Ja oled ennast valitsema õppinud – veel mõnesaja aasta eest värisesid vihast, kui jutt minu peale läks.”
Vaikisin ja silmitsesin naise kaaslast. See oli kääbus, kes näis puuslikuna. Tal polnud kaela ollagi, mistõttu kõrvale vaatamiseks pidi see olevus ennast kogu kerega pöörama. Ta oli pisike, töntsakas, inetu, aga samas ohtlik. Olin teda kiirelt tegutsemas näinud, ja uskuge mind, ei tahaks olla selle nahas, keda see puuslik ohvriks valib. Lisaks teadis ta väga mõjusaid loitse.
„Tapa ta!” susistas puuslik. Naine heitis talle kiire pilgu, kuid ei vastanud. Selle asemel küsis ta minult:
„Noh, kas sa mind tappa ei tahagi? Oled nii hambutuks muutunud või? Mina ju tapsin su kallima,” ja mulle lähenedes sosistas ta valjult: „Usu mind, ma nautisin tema tapmist! See oli võrratu elamus!”
Imestasin isegi selle üle, kui hästi ma ennast valitsesin. Siis aga ütles naine midagi, mis mind taas vihast võpatama pani:
„Ma näen, et sa oled endale uue leedi Eleanori leidnud. Tean juba, et ka tema tuleb peagi Varjudesse. Ongi tore, mul saab uus mängukann olema, kelle tapan siis, kui igav hakkab!” Naine naeris, kuid see naer oli juba õelust tulvil.
„Siis ma tapan ka sinu ja seekord sa ei pääse!” laususin ma kindlalt.
„Sõnad, ainult sõnad!” pilkas naine. „Aga võin sind lohutada – ma ei tapa teda niipea. Sinu endine kallike oli liiga lihtne saak. Ma eelistaks kedagi, kes oskab veidigi vastu hakata, aga leedi Eleanori sa ju ei õpetanud, lasid tal lollikesel surmasuhu tulla. Oi, kuidas ma teda piinasin, enne, kui tapsin!” Anastasija naeris võikalt. „Õpeta tüdrukut veidi, siis tulen mina talle järele.”
„See jääb sul viimaseks tulekuks,” ütlesin ma. Naine naeris taas ja siis pobises puuslik: „Kui sa teda ei tapa, siis pane ta enda ette lömitama!”
Anastasija tegutses kiiresti. Järgmisel hetkel haaras mind kohutav peavalu, liikmed muutusid tuimaks ega kuulanud enam mu sõna ning kõik, mida ma tegin või teha tahtsin, näis alluvalt naise tahtele. Olin juba murdumas. Liha väänles mu luudel, nägu moondus maskiks – võisin hetkel jube välja näha. Järgmisel hetkel oleksin olnud naise käes mängukann, ta oleks võinud mind mida iganes tegema panna. Siiski suutsin veidi oma tahet kokku koguda ja hakkasin seda kasvatades teadvuses nõiatari mõju vastu võitlema. Anastasija üritas mind meeleheitlikult enda võimusesse saada, kuid ma taastasin aeglaselt kontrolli oma mõistuse üle. Peavalu kadus, jõud naases liikmetesse ning varsti sain rahulolevalt jälgida, kuidas suletud silmadega ja higine naine mind ikka veel teadvuse kaudu endale allutada püüdis. Siis andis naine alla, ta vabastas mu mõistuse ja avas silmad. Neis oli märgata väsimust ja üllatust.
„Kas see on kõik, mida sa suudad,” küsisin põlglikult, teenides vastuseks ära raevuka pilgu.
Kuulsin selja taga kahinat. Sinna olid ilmunud kaks naise saatjat, pikad, tursked, ebainimlikult moondunud nägudega mehed. Nad kavatsesid mind ilmselgelt rünnata. Meie võitluse ajal nad sekkuda ei saanud, sest minust ja naisest vallanduda võiv energia oleks nad minema pühkinud. Anastasija polnud võimeline neid hetkel peatama ega ka tapmiskäsku andma. Küll aga kisendas puuslik: „ Tapke ta juba!” Mehed läksid liikvele.
„Ärge proovigegi!” Ma sirutasin käe välja ja mu sõrmeotstele ilmus sinkjas valgus. Mehed tunnetasid jõudu ja tõmbusid urisedes tagasi. Neile pilkugi heitmata läksin ukse juurde ja tagasi pöördununa ütlesin Anastasijale vaid paar sõna:
„Hoia tüdrukust eemale!” Lahkusin majast, saatjaks vihased pilgud ja Anastasija kassisusin. Naine ei pannud vihas tähelegi, kuidas ma oma taskutelefonikaamera temale suunasin ja kiiresti mitu klõpsu tegin. Tema kaaslased aga ei jaganud sellest ilmselt midagi ega pidanud mu tegevust ka neile ohtlikuks.
Kui ma poolelt mäelt tagasi vaatasin, oli valgus Woodstockide maja akendes kustunud.
Kodus mõtlesin olukorra üle järele. Leann polnud ohus, vähemalt esialgu. Kuigi Anastasija oli õel ja sõnapidamine meie maailmas polnud moeks, ei ründa ta naist enne, kui too tõesti võitluseks võimeline on. Nii palju ma nõiatari tundsin – talle oli vaja vastast, kelle tapmine naudingut pakuks.
Kahtlemata oli Anastasija nüüd ka mind ohtlikuks pidama hakanud – meie viimase kohtumise ajal oleks ta mu teadvuse üle vaevata kontrolli saavutanud. Nüüd aga olin ma talle arvestatav vastane ja see pidi temas tapajanu äratama. Aga ma teadsin, et ta ei ründa mind enne, kui saab teada, mis ülesande annab mulle Jõud. Sest ilmselgelt on tema kohuseks see nurjata.
Vestlus Leanniga
Nüüd pidin ma kiiresti Leanni leidma. Kuigi Woodstockid olid ilmselt blokeerinud kõik võimalused minuga kohtumiseks, sain Leanni telefoninumbri kergesti kätte. Ta töötas muuseumis – võtsin nende kodulehe internetis lahti ja leidsin sealt naise ametinumbri.
Leann võttis toru ise. „ Ära pane palun toru ära, mul on kindlasti vaja sinuga rääkida!” ütlesin ma, kui naine mu häält ära tundes vakatas ja kõnet justkui katkestada püüdis. Siiski jäi ta kuuldele, kuid lausus mulle vaenulikult ja etteheitvalt:
„Mida sa veel tahad? Kas sellest on vähe, et sa meie abielu suuresti nurja oled keeranud? Pärast seda ööd pole miski enam endine…” ütles ta.
„Usu mind, Leann, mul on kahju, aga see pidi nii minema,” ütlesin ma. „Aga tegelikult tahtsin ma sult küsida, et ega sa viimasel ajal midagi erilist pole märganud? Et keegi tunneks sinu vastu huvi või jälgiks sind?”
„Ei tule nagu ette,” vastas naine kõhklevalt. „Mis siis on? Kas keegi peaks minust huvituma? Mis üldse toimub?”
„See naine on tagasi!” ütlesin ma. „See, kes tappis leedi Eleanori. Ma nägin teda ja me vestlesime!”
„Mis naine?” küsis Leann arusaamatult ja vakatas siis. „Sa ajad jälle neid hulle jutte sajandeid elanud tegelastest. Tead, need jutud on mind ära tüüdanud ja ma lõpetan nüüd kõne!”
„Oota!” karjatasin ma. „ Ta jahib sind ja sa pead ettevaatlik olema!”
„Ta jahib mind?” küsis naine külmalt. „Miks talle