kergelt. See polnud abikaasa jõhkrast surmast murtud naine, temast oli saanud võitleja. Meid ootas ees surmaheitlus, millest vaid üks pool tervena välja sai tulla.
Võitluse algus
Leann kadus mu elust kaheks nädalaks. Ta ei vastanud mu telefonikõnedele ning tema tegemisi sain jälgida ainult meedia kaudu. Professor Woodstockile korraldati suured ja uhked matused. Politseiteadetest paraku võis ainult kuulda, et mõrvari ja tapmismotiivi asjus kontrollitakse erinevaid versioone. Mina teadsin kindlalt, et juurdlus oli ummikus – Anastasija ei vaevunud isegi kedagi süüdi lavastama, teda ennast tabada aga oli võimatu, vähemalt korrakaitsjatel.
Leann saabus neemele siis, kui arvasin juba teda kättemaksust loobunud olevat. Ühel õhtul nägin Woodstockide majakeses tuld põlemas. Läksin kohe sinna, mõistagi ettevaatlikult, kuigi taipasin, et Anastasijal pole sinna enam asja. Leann oli mind tulemas märganud ja tuli mulle trepile vastu. Ta kallistas mind ägedalt ja kuigi see oli sedasorti embus, mida jagatakse ka isa, ema, venna või õega, tundsin kohe, kuidas naine janunes läheduse järele. Aga kohe muutus ta äsja abikaasa kaotanud lesknaiseks, kel lein alles värskelt südames.
Istusime kahekesi köögis ja vestlesime. Naine rääkis mulle oma mehe matustest. Siis lausus ta nukralt:
„Vaene Charles! See ei pidanud nii minema! Tunnen ennast süüdi – ehk oleksin pidanud ta maha jätma. Ta süda oleks küll purunenud, aga ta oleks elus ega saanuks nii koledat surma tunda!”
„Võib-olla poleks mina tohtinud sind neisse asjadesse pühendada… Ehk polnud selleks õige aeg?” sõnasin ettevaatlikult.
„Sa arvad, et süüdistan sind milleski?” küsis Leann. „See pole nii. Kui ma esimest korda sind nägin – siis, kui käisin sind külla kutsumas – nägin mõne sekundi vältel nägemust. Olin sel hetkel justkui leedi Eleanori rollis – see oli hirmutav, aga väga paeluv. Edasi juba teadsin, et miski on pöördumatult muutunud ja et sinul on selles roll. Võib-olla oli minu viga selles, et ma üritasin Charlesi pärast kõike edasi lükata. Alustanuks ma kõike kohe, võinuks paljugi teistmoodi olla!”
Ma hakkasin kohe Leanni õpetama. Mõistagi olid käsitsi-, mõõga- ja kepivõitlus, tulirelva käsitsemine ja muu taoline vaid osa kogu õpetusest. Rääkisin tundide kaupa naisele ka minevikust, erinevatest tavadest, mis mõjutasid surematute kombeid ja käitumist ning aitasid Leannil Anastasija mõttekäiku mõista. Siis rääkisin naisele ka teadvuse mõjutamisest, mida oli nõiatar minu kallal teinud. Leann tundis selle vastu suurt huvi.
Me istusime vastastikku laua taha ja minu nõuande järgi süvenesime oma mõtetesse. Suletud silmil sisenesin Leanni teadvusesse. See oli imelihtne ja ma hakkasin kohe naise tahtega manipuleerima. Kord soovitasin tal kohe minna oma mehe mõrtsukale kätte maksma minna, siis aga käskisin tal asja rahulikult võtta. Naine oli segaduses, tahtes kord võitlusse söösta, siis aga silmnähtavalt rahunedes. Kui ma tema mõjutamise lõpetasin ja me mõlemad silmad avasime, leemendasime higist. See oli mõlemale ränk katsumus. Naine aga tahtis jätkata. Käskisin tal mõtted kokku võtta ja mulle vastu hakata. Tema tahe oli tugev, aga vastupanu kegesti murtav, kuid ikka ja jälle harjutades kohtasin tema teadvuses üha ägedamat vastuhakku.
Kord pärast mõõgavõitlust soovitasin Leannil kättemaksumõtted kaugesse tulevikku lükata. „Sa oled liiga äge ja tuline, seega kerge saak, sest võid ruttu eksida. Anastasija on külm ja kaalutlev, ta viib su endast välja ja siis oled tema meelevallas. Pea meeles, et kättemaks on roog, mis on parim külmana!” õpetasin ma naist.
Lisasin veel, et nende kohtumine sõltub vaid Anastasijast – see naine ilmub välja vaid siis, kui leiab selle endale kasuliku olevat. Mina olin teda sajandeid jälitanud, naist siiski tabamata ja lootust polnud ka Leannil.
Minu suhe Leanniga oli platooniline. Pikki nädalaid ja kuid koos olles ei üritanud kumbki meist lähedasemaks saada. Liiga palju oli meis kahes erinevust, liiga palju sidus meid erinevate maailmade ja inimestega. Naine käis sageli Plymouthis ja Cardiffis, jäädes mõnikord nädalateks ära. Tal oli lihtsalt vaja ka tööd teha. Hilisemate muljetuste järgi sain aru, et Leann oli ka mõne tuttava mehega väljas käinud. See häiris mind pisut, kuid ma ei teinud sellest suurt numbrit – Leann oli ju luust ja lihast inimene, kel olid oma vajadused.
Õpilasena oli Leann ideaalne. Kas kättemaksujanust või ellujäämise vajaduse mõistmisest tingituna, igastahes omandas ta kõik võitlusoskused kiiresti ja põhjalikult.
Kohtumine surmakoertega
Möödus paar kuud, mil ma jätkasin Leanni õpetamist. Muutusime temaga üha lähedasemaks, kuid hoidsime endid siiski vaos – liiga vähe oli Charlesi surmast möödas. Kui me aga esimest korda suudluseks teineteisele lähenesime, segati meid ootamatult ja seda eriti karmide tegelaste poolt.
Käisime naisega Lõuna-Walesi mägedes ratsutamas. Mul oli sealt üks tuttav talunik, kes kasvatas hobuseid ja ma tahtsin Leannile mitmeid ratsatrikke õpetada – näiteks seda, kuid kapates mahakukkunud relva üles tõsta või kuuli eest sadula taha varjuda. Õppimine läks edukalt ja meile jäi aega ka meeldivalt lobisedes loodust nautida.
Kord ratsutades tundsime mõlemad sedavõrd teravat vajadust läheduse järele, et sirutasime sadulas istudes huuled suudluseks teineteise poole. Just siis, kui meie näod oli väga lähestikku, toimus naise näos miski muutus. Ta nägu tõmbus ehmatusest kahvatuks, naise silmad jäid vahtima kedagi või midagi mu selja taga. Aeglaselt pöörasin ka mina pead ja nägin mäeharjal viite koera meie poole jõllitamas.
Need olid vasika kasvu suured mustad loomad, avatud suust paistmas suured kihvad ja ila lõugade vahelt tilkumas. Hõõguvate silmadega jälgisid nad meid, valmistudes ilmselgelt ründama.
„Saan ma õieti aru, need tegelased pole meie maailmast?” sosistas Leann, nägu ikka veel minu oma lähedal.
„Jah, need on Gamri, Fernise ja Metsiku Hundi järeltulijad, keda teatud otstarvel siia ilma tuuakse,” selgitasin vaikselt.
„Aaside koerad?” päris naine endiselt tasakesi. „Ja otstarve on meid nahka pista? On meil üldse lootust nende käest pääseda?”
„Peame üritama!” vastasin ma. „Kui ma sulle silma pilgutan, sunni hobune kappama.”
Kui meie ratsud järsku tuulekiirul kappama hakkasid, ulgusid kõik viis soerdit metsikult, õudsalt ja lühidalt ning sööstsid meile järele. Algul tundus mulle, et saame neil eest ära ratsutada, aga siis mõistsin, et koerad mängivad meiega: enne otsustavat hüpet jäi üks või teine kiskja nagu hetkeks õhku rippuma ning jäi nii teistest maha, et uuesti Metsiku Jahiga liituda. Selle mängu tõttu ja tänu Leanni peas tärganud mõttele me pääsesimegi.
Leann oli järsku taibanud, et meid võib päästa pühitsetud pind ja ta suunas hobuse väikese külakalmistu poole. Koerad taipasid tema plaane ja tuhisesid meile järele, et siis niutsatusega enne nähtamatut piiri peatuda. Me olime kalmistul ja seega nende haardeulatusest väljas.
Peatusime kalmistu keskel asuval muruplatsil, kus vaimulik tavaliselt surnuaiapühal palvust peab. Hobused värisesid pingutusest ja korskasid hirmust, mille jälitamine oli neile peale ajanud. Koerad oli pühitsetud maa-alast kaugemale jäänud, nad ulgusid verdtarretavalt ja kõndisid ümber kalmistu, et meid põgenemiskatsel tabada. Videvikus joonistusid nende hõõguvad silmad eriti võikalt välja.
„Siin oleme vist väljaspool ohtu?” ütles Leann minu käest haarates. Kallistasin teda ja suudlesin tugevalt huultele.
Sellega polnud meie seiklus sugugi lõppenud, sest kohe tuli üle elada uus hirmutav üllatus. Nimelt hakkas paljude haudade juures miski helendama ja maa seest voogas välja midagi udusarnast. See võttis kiiresti inimeste kuju ja hakkas materialiseeruma ning varsti seisid haudade ääres võikad lotendavates suririietes luukered. Suutsime suurivaevu nende nägemisest kohkunud hobuseid tagasi hoida.
Koolnud ei tundunud meile ohtlikud olevat. Nad ei teinud isegi meist väljagi, vaid liikusid roduna surnuaia müüri poole. Seal patrullivad koerad võtsid neid vastu vihase, kuid mõnevõrra argliku urinaga. Nende püstised sabad kippusid jalge vahele langema. Paistis, et elukad kardavad surnuid.
Müüri