libu kallal veidi lõbutseda. Jäägu tema ja sinu tapmine järgmiseks korraks.”
Sööstsin nõiatari poole, kuid too hüppas mu eest katuseservale ja sooritas taas üleloomuliku hüppe paarikümne meetri kaugusele naaberhoone katusele. Valjusti naerdes sööstis Anastasija edasi järgmisele katusele ja kadus siis mu silmist. Minust polnud talle järgnejat.
Oht näis möödas olevat ja ma tormasin Leanni juurde. Mu kallim oli teadvuseta, ta värises üleni ja oigas. Haarasin naise oma kaissu ning surusin vasaku käelaba ta otsaesisele. Surematuna oli mul võime teistele energiat anda. Varsti avas Leann oma vaevatud silmad ja oigas südantlõhestavalt.
„Kallis… sa tulid… ta tegi mulle väga haiget… mul on nii halb olla… ära mine mu juurest kunagi ära,” soigus ta vaevaliselt.
Leanni toibumine kestis kaua ja siis nuttis naine mu rinnal oma valu välja. Kallistasin teda meeleheitlikult, sõitlesin mõtetes ennast ja mu silmist voolasid pisarad. Siis saabus hetk, mil Leann oli võimeline katuselt alla laskuma. Viisin armsama uudishimulike pilkudest välja tegemata sviiti ja asetasin voodile. Kohe tuli hotelli administratsioonilt telefonikõne: küsiti, mis mu abikaasaga juhtus. Rahustasin nad maha ja keeldusin ka arsti teenustest.
Leann jäi voodisse magama, lubamata mul kuhugi minna. Hoidsin ta käsi ja vaatasin pisarsilmi armsama surmkahvatut nägu, kelle oleksin võinud äärepealt kaotada. Leanni uni oli rahutu, ta karjus ja oigas, kui möödunu talle unes kangastus.
Jäime hotellituppa vähemalt nädalaks, kuni Leann toibus ja kosus. Ta jutustas mulle, kuidas ta oli ukse kella peale avanud, arvates mind millegi järele naasnud olevat. Anastasija oli ta kohe täielikult ära loitsinud, nii et Leann oli täiesti võimetu talle vastu hakkama. Peamiselt teadvuses toimunud ränka piinamist, meenutades purskas naine alati nutma.
Lõppkokkuvõttes oli kõigest sellest kasugi. „Võtsin seda võitlust Charlesi surmast hoolimata liiga lihtsalt. Nüüd tean, mis mind oodata võib ja enam ma end ootamatult tabada ei lase,” kinnitas Leann kindlalt.
Minu investeeringutest huvitatud ärimehega saime hiljem kokku. Siis selgus, et Leanni ründamise eel oli keegi naine talle helistanud ja minu nimel kohtumise tühistanud. Anastasija ilmselt lootis seni Leanniga ühele poole saada, kuni mina tulevast partnerit restoranis pikisilmi ootan.
Maroko kõrbekuradite juures
Anastasija kadus pärast nurjunud rünnakut jäljetult, nagu tal ikka kombeks oli.
„Me ei saa teda niisama oodata, kuni see mõrd jälle nähtavale ilmub,” raevutses Leann.
„Sul on õigus,” laususin mõtlikult. „Ja mul on mõte – kuni me teda kätte ei saa, alustame tema liitlastega.”
Me lendasime tšarterlennuga Marokosse, Casablancasse. Teel päris Leann minult, kes on kõrbekuradid, keda peeti Anastasija truudeks liitlasteks.
„Kunagi olevat mingi väeosa eksinud Sahara kõrbesse,” jutustasin ma. „Neil lõppes vesi otsa ja mehed olid hullumas, õigemini läksidki hulluks, sest kõrbedeemonid andsid neile võltsvett, mida võis juua lõputult, ilma et see janu kustutaks. Kui sõdurid olid viimse piirini viidud, pakkusid deemonid neile õiget vett, kuid võtsid lubaduse, et nad ei lahku kunagi kõrbest, vaid jäävad hävitama neid, kes deemonite maale tikuvad. Nende käes on paar oaasi, kust nad saavad piisavalt vett. Kõrbekuradid tapavad beduiine, kes nende alale satuvad ja teevad sõjakäike küladesse, et lõbutsemiseks naisi röövida.”
„Kas nad on surematud?” päris Leann.
„Selles mõttes on, et nad ei sure vanadussurma, kuid neid saab mõõgaga tappa. Näevad inimese moodi välja, kuid on ülikõhnad, pruunid, käivad alasti ja kokkuleppe meenutuseks deemonitega on neil sarvemügarad,” selgitasin ma. „Ja kui ma ei eksi, on Anastasijal deemonitelt luba neid võitlusse viia, kui ta abi vajab. Me tapame nad siin, enne kui too libu nad Inglismaale toob.”
Casablancast lendasime me väikelennukiga edasi Bou Artasse, mis asus Atlase mägede taga Sahara kõrbes. Seal rentisin maastikuauto ja me sõitsime kuradeid otsima. Me teadsime juba enam-vähem, kust neid leida.
Madalad mäed oli koopaid täis pikitud. Rohtu oli siin vaid üksikute tuttidena. Päike lõõskas tapvalt, kui me auto ühe kalju varju jättes jalgsi edasi siirdusime, kaasas vaid mõõgad, toit ja joogivesi.
Jäime pidama ühe kaljuplatoole, kus istusime järsaku varju. Olime vait, et jõudu säästa ning võtsime vaid aeg-ajalt lonksu vett.
„Oled sa kindel, et nad seal on?” küsis Leann naabruses asuva koobastiku poole vaadates.
„Näed rada, mis koobaste juurde viib?” küsisin ma. „Olen kindel, et see on kuradite sõtkutud.”
Kui päike loojus, saabus kõrbesse jahedus, mis pani meid värisema. Mingil hetkel haaras ringi vaatav Leann mu käest. Vaatasin sinna kuhu temagi ja nägin kõrbekuradeid.
Neid võis olla paarkümmend ja välja nägid nad just sellised, nagu olin Leannile kirjeldanud, ühesõnaga, need olid äärmiselt eemaletõukavad tegelased. Nad vedasid endaga köite otsas kaasa kolme tuareegi naist, kes väsinult komberdasid, saades selle eest tunda piitsahoope. Veel kahte laipa lohistasid kuradid maad mööda, ilmselt endale söögiks. Neile oli inimliha maiuspalaks. Leann vaatas mulle küsivalt otsa, kuid vaikis, mõistes surnute saatust. Kuradid kadusid kauge kõnekõmina saatel koobastesse.
Öö saabus lõunamaiselt ruttu. Võtsime veidi toitu ja vett ning hiilisime siis vaikselt koobaste poole.
Üks kuraditest valvas peasissekäigu kohal mäenõlval, kust oli ümbrusele hea vaade. Sajandite jooksul täiuslikkuseni lihvitud sõjameheoskusi kasutades jõudsin ta selja taha ning koputasin valvuri õlale. Tema reaktsioon oli kiire, kuid juba tungis mu pistoda ta kurku. Tumeda urinaga vajus elukas maha. Samas kostus teinegi oie, kui Leann tappis koopa ees patrullinud valvuri.
Meie edasisest sõjakäigust võiks rääkida pikalt, kuid säästan teid üksikasjalikust veretöö kirjeldusest. Kui me koopasse hiilisime, lõbutsesid kuradid tuareegi naistega, need aga, kes oma järjekorda ootasid, jälgisid mõnuga vägistatavate piinamist või närisid surnute konte. Meie mõõgad tõusid, raiudes päid ja liikmeid, torgates südametesse ja kõridesse. Enamik kuradeid suri midagi aimamata selja tagant antud hoopidest. Koopas valitsev lärm segas teistel surijate oigeid kuulmast ja me tapsime suurema osa ebardeid veel enne, kui nad ise meid märkasid ja meile kallale tungisid.
Meid ümbritses kümmekond odadega relvastatud kuradit, kes võikalt irvitades meile lähenesid. Panime Leanniga seljad kokku. Võitlus oli äge, kuid üha rohkem vaenlasi liitus maaslamajatega, meie haavad aga olid vaid kerged kriimustused, mis kohe paranesid. Siis, taibates, et meist nad jagu ei saa, üritasid kuradid põgeneda. Me järgnesime neile, nottides jooksikuid halastamatult. Pääsesid vaid mõned, kes haavatuna niutsudes koobaste sügavusse kadusid. Sinna me ei julenud minna, kartes kohtuda veel hullemate olevustega.
Kui me võitluskohta naasesime, tegi Leann lõpu paarile veel hinges kuradile. Siis tõttasime postide külge seotud tuareegi naistele appi, kuid olime hiljaks jäänud. Kaks naist olid toorest kohtlemisest ja piinamisest juba surnud, kolmas hingitses vaevu ja suri mu käte vahel. Matsime nad välja kõrbeliiva ja kuhjasime haudadele kivid.
Ma vaatasin Leannile otsa. Olime mõlemad kuradiverega koos, väsinud, kuid endiselt võitlusvalmid.
„Mu kallis, vapper naisuke!” ütlesin Leannile ja suudlesin teda. Naine vastas kirglikult. Ta oli nüüd vilunud võitleja, kellega miski polnud hirmus.
Istusime pääsenud kuradite tagasitulekut valvates koopas, kuni hommikupäike maad valgustama hakkas. Siis läksime auto juurde ja naasesime Bou Artasse.
Minu eralennuk tõusis taas õhku, kuid me ei lennanud Londoni poole. Meie tasumisreis viis Itta, Altaisse, kus Targa kunagised jüngrid ootasid Anastasija käske.
Altai seiklus
„Kas oled kindel, et ta tuleb siia?” küsis Leann minult kärsitult.
„Arvan küll. See kohvik on tema lemmikkoht Beirutis,” vastasin ma, kuigi polnud kindel,