aastal kodusõja päevil, kui ta juhatas üht Falangi relvarühmitust, saades lahingus langemise järel surematuks ehk siis toodi ta lihtsalt tagasi. Erinevalt Duncanist oli Keanu ustav neile, keda ta sõbraks pidas. Nüüd võis tema sõprus mulle vajalik olla.
„Ta tuleb!” lausus Leann, tunnetades seda ärevust, mida tekitas teise surematu lähenemine. Sama tunne haaras nüüd ka mind.
Keanu oli pikk, tumedapäine ja hea väljanägemisega. Ta oli naiste hulgas enneolematult populaarne. Nüüdki oli ta kaasas umbes 20-25-aastane nägus neiu, keda ta tutvustas kui Elizat. Tüdruk oli kreeklanna. Nemadki olid meid märganud või tunnetanud.
Me kallistasime üksteist. Keanu rõõm oli siiras. Siis tutvustasime vastastikku oma saatjannasid. Leann sai ilusate sõnade osaliseks, samuti Eliza. Minu poolt.
„Võite rahulikult rääkida, Eliza on küll surelik, aga ta teab meie asju,” lausus Keanu naeratades.
Kui Leann ja Eliza omavahel sõbralikult lobisema hakkasid, küsis Keanu minu käest:
„Sa oled sõjakäigul? Olen mõningaid jutte kuulnud…”
„Anastasijat mäletad?” küsisin, mille peale mees kulmu kortsutas: „Tahaksin, et ei mäletaks. Mis sul temaga on?”
Ma selgitasin. Kui jõudsin Targa tapmise ja tema orduni, väristas Keanu end ebameeldivusest.
„See on suur sõjakäik, aga ainult neile, kel langeb osaks au selles ellu jääda,” arvas ta.
„Erilist lootust ma selleks ei anna,” irvitasin ma. „Ma pean minema Altaisse ja vaatama, mida orduga ette saab võtta. Neil on seal sadu relvis mehi, kelle vastu on tavalisel inimesel raske midagi tõhusat ette võtta.”
„Kus Altai osas nad on? Sinna pole vist lihtne pääseda,” küsis Keanu.
„Mongoolias, ja küll raha piirid lahti teeb,” muigasin ma.
„Ma tulen kaasa ja Eliza ka,” ütles sõber. „Usu mind, temastki on kasu. Aga ma arvan, et avaliku lahingu asemel peaksime midagi muud välja mõtlema.”
Ta purskas järsku naerma. „Mis sa arvad, kui meil õnnestuks ordu Anastasijalt üle lüüa! Vaat see oleks talle pauk!”
Tunnistan, et mõtlesin sellel ka ise.
Ma sain teele jäävatest riikidest üllatavalt lihtsalt lennuload. Kõige paremini mõjusid kohalikele võimumeestele dollaripakid, millest mul puudus polnud. Nad olid valmis meid igati aitama.
Lennuk jäi meid ootama ühte Altai mägilinnakesse. Palkasin kohalikud seda valvama, me võtsime neilt Vene uaziku ja sõitsime mägedesse.
See oli metsik kant ja pealegi ei teadnud me, kuhu minna. Aga kohe näidati meile teed.
„Küsige selle taadi käest teed,” osutas Eliza suure kivi otsas istuvale mongoli ätile. Too näis justkui meid oodanud olevat. Ta rääkis vene keelt, mina olin seda kunagi kasakate juures õppinud.
„Oskad sa öelda, kuidas Tarka leida?” küsisin taadilt, kuigi teadsin, et seda ta juhatada ei saa..
„Ma näen, et vaid üks teist on surelik ja te olete siin võõrad. Te ei leia Tarka, ta on läinud,” vastas too. „Ajad on väga raskeks läinud, Kurjus on mägedes liikvel ja ta on Targa elutöö üle võtnud. Teil pole siin midagi teha, kui te just ei taha Tšingisiidide koopasse minna.”
„Mis koobas see on?” pärisin ma, olles vahepeal teistele taadi vastuse tõlkinud. Leann sai ise natuke vene keelest aru.
„Väidetavalt on sinna maetud Tšingis-Khaan ise, kuid see pole kindel. Tema pojad ja pojapojad aga on seda hiljem külastanud. Koopas on kalliskivi, Bagaturi Silm, mida valvab keegi, kellega te kohtuda ei tahaks. Aga Silm annab võimu ja seda on teile vaja,” selgitas vanamees.
„Kas sa saad meile teed juhatada,” küsisin ma. Taat purskas naerma.
„Sõitke edasi, Tšingisiidide koobas tuleb ise teie juurde,” sõnas ta. „Hiljuti käis siin üks naine, aga tema, tõsi küll, seda ei leidnud. See poleks ka hea olnud, sest tal on väge niigi palju. Ta valitseb paljusid.”
Keanu käivitas mootori, hakkas sõitma, ja hetke pärast tagasi vaadates ma vanameest enam ei näinud. Mõistsin, et meid juhiti – algul Rändaja, nüüd vana mongol.
Bara-Uiduri mäge polnud tõesti raske leida. Sellest lähtuv maagiavoog oli sedavõrd tugev, et ajas algul juuksedki turri. Koopani aga oli raske pääseda. Keanu, kel meeldis Liibanoni mäestikes matkata, ronis kaljule koopasuu kohal, kinnitas köie ja me hakkasime üles ronima.
Koobas võttis meid vastu jaheda pimedusega. Meil olid kaasas tõrvikud ja me süütasime need. Vabisevas valguses nägime, et seintel oli tööriistade jälgi – järelikult oli keegi seda laiendanud. Tšingisiidide legend tundus tõesemana.
„Miks need varjutegelased oma tegemisi pimedates koobastes toimetavad?” kaebas Leann. „Algul puuslik, siis kõrbekuradid ja nüüd kola siingi nende pärast pimeduses!”
Eliza vaatas talle uudishimulikult otsa ja küsis, et kas tal on palju heitlusi olnud.
Liikusime tasakesi koopa sisemusse, mõõgad löögivalmis ja kõrvad kikkis. Kui aga ühest koopaharust hüppas välja suur inimesesarnane olevus, aga vähemalt kaks ja pool meetrit pikk ning üleni karvadega kaetud, sattusime algul segadusse. Aga enamik meist oli üllatustega juba harjunud ja hargnedes suundusime vaenlasele vastu.
Üllatuslikult tegi esimese tulemusliku rünnaku Eliza. Ta raius koletise ettesirutatud käe randme juurest ühe hoobiga otsast. Elukas vaatas teda üllatunult, võttis siis maast oma käelaba ja surus selle tagasi köndi otsa. See kasvas kohe tagasi külge.
„Tohoh!” suutis Keanu ainult ühe lause öelda.
Lööming jätkus. Õnneks oli elukas aeglane. Tema löögid olid küll võimsad, kuid ringi joostes saime talle vabalt hoope jagada. Neist polnud paraku kasu, sest koletisel paranesid need ruttu. Pidime midagi targemat välja mõtlema.
Taas oli Leann see, kes olukorra lahendas. Ta sööstis mingil hetkel koletise käe alt läbi ja teinud võimsa hüppe, torkas tõrviku tollele kurku. Naine oli nimelt tõrjunud korra vaenlast tõrvikuga ja näinud, et kõrvetada saanud koht vaenlasel ei paranenud, seega oli ta tulega haavatav.
Olevuse möire oli kohutav, kui sädemeid pritsiv tulelont tema kurku põhjalikult põletas. Ilmselt tekitas see surmavaid haavu, sest taaruval kõnnakul vaarus elukas koopasuule ning veeres möirates mäenõlvalt alla. Ta jäi sinna liikumatult lamama. Päikese käes hakkas tema karv suitsema, siis lõõmama ja varsti oli tast järel must tomp.
Liikusime edasi koopa sisemusse, kust paistis valgust. Seal nägimegi seda, mille järele olime tulnud. Koopaseinast paistis valguse käes sätendav suur teemant, ilmselt Siberist leitud. See oli Bagaturi Silm.
Eliza läks kohe kivi poole ja sirutas käe, et see ära võtta. Kuulsin Leanni kiljatust: „Ära tee seda!”, kuid oli juba hilja – kusagilt orvast sähvatas väikese mao pea ja kostis salvatava karjatus. Järgmisel hetkel vihises Leanni mõõk, mis lõikas mao pea otsast, kuid Eliza jaoks oli kõik läbi. Ta silmad olid pahupidi, tüdruk libises piki seina alla ja prantsatas põrandale. Keanu röögatas ja haaras Eliza pea kätele, paraku läikisid tüdruku silmad juba klaasistunult. Madu oli ülimalt mürgine ja tema mürk mõjus ruttu.
Jahmunult ja rusutult istusime koopas Eliza surnukeha juures. See oli ränk löök, hukkunud oli kena noor naine ja seda talle võõras sõjas. Siis läksin ma teemandi juurde. See näis justkui mind kutsuvat. Sirutasin mõõga orvasse, kus Silm asetses ja järsu raksakaga saatsin ta lendu. Nagu välk oli Leann kohal ja püüdis selle õhust kinni.
„Hoia see enda käes!” ütlesin kallimale ja läksin Keanut lohutama. Mees oli kurbuses endast väljas. Ta õõtsutas ennast ja surus Elizat enda vastu.
Väljast kostis hääli ja kohe olid meil kõigil mõõgad väljas. Tõttasime koopasuule ja tardusime avanevast vaatepildist.
Mäge ümbritses ahel Targa jüngritest. Neid võis olla paarsada ja nende hulgas oli uiguure,