saadi must jagu ainult kambakesi, aga seegi oli ohtlik – kui kamba liikmed olid üksi, said nad minu käest haledalt tappa. Viimaks jäeti mind rahule, paljudest kiusajatest aga said mu sõbrad.
Paljud lapsed said omale kasupere, mina paraku mitte. Nimelt oli üks õde, kellele maksti salaja selle eest, et ta räägiks lastekodu laste iseloomust. Minu pättustest kuuldes loobusid minust kõik lapsendada soovijad.
Kui ma olin 14, viisin kord kaksteist last loata mägedesse matkama. Meid paelus valge tipuga mägi, mis asus meie lastekodu lähedal. Meid otsiti kaks päeva ja leiti üsna mäe lähedalt. Siis selgus, et ma olin asja mõistusega võtnud – minu nõudel panid kõik ennast soojalt riidesse, jalga panime matkajalatsid, kaasa võtsime suuremal hulgal toitu, tikud, magamiskotid. Kuigi paljud hakkasid matkal virisema, kellegi tervis ei kannatanud. See mind mõistagi karistusest ei päästnud.
Keskkooli ikka jõudes viidi meid üle Tasmaania pealinna Hobarti noortekodusse. Seal oli selline kord, et tegime kõike ise – koristasime, tegime süüa, pesime pesu, õppisime ja käisime tööl. Saadud töötasu kanti meie arvetele, et oleks midagi iseseisvaks eluks võtta. Noortekodus elasime üle ka esimesed armumised, suudlused ja sageli ka esimese vahekorra. Selle seltskonnaga jäi meid siduma suur sõprus.
Pärast keskkooli lõpetamist läksin oma elu peale. Töökoha leidsin ühes baaris, kus minu tööks oli kaupa ette kanda. Ka elukohaga läks hästi – üks pere, kel lisaks oma kinnistule oli väike suvekoduga maalapike linna teises otsas, tahtis, et keegi sellel silma peal hoiaks. Jätsin neile hea mulje ja sain vastutasuks tasuta oma kodu.
OMA võimetest sain esimest korda aimu, kui olin kusagil 3-4-aastane. Nimelt märkasin, et meie lastekodu majas käib ringi kummalisi tegelasi, kes aeg-ajalt haihtusid, et siis jälle välja ilmuda. Need tegelased olid kurjade nägudega ning näitasid sageli mulle hambaid või rusikat. Imelikul kombel ma ei kartnud neid, vaid näitasin vastu keelt. Kasvatajad märkasid minu sellist käitumist ja nende küsimustele ma vastasingi, et onud-tädid näitavad mulle sama. Kuna fantaasiategelased on paljudele lastele omased, siis arvati mindki nende hulka.
Tegelikult oli asi selles, et kunagi oli samas majas asunud vanadekodu ja osa surnutest olid jäänud kummitustena sinna alles. Majas kuuldi küll veidraid hääli, aga sellega kõik esialgu piirduski. Kui mõistsin, et vaid mina näen neid tegelasi, hoidusin juba teistele sellest teada andmast.
Järgmise oskusena õppisin pilguga pliiatseid painutama ja asju liigutama. Sedagi oskust hakkasin kohe varjama, sest tüdruk, kes mulle meeldis ja kellega kahekesi olles talle seda demonstreerisin, kähvas mulle: „Mis sa teed? Mingi värdjas oled või?” Siis ma mõistsingi, et oskusi, mida teised sarnaselt minuga ei oma, peab varjama.
Lastekodust lahkudes oskasin juba käeviipega uksi avada või sulgeda, mõttejõul nõusid vastu seina lennutada, vastaseid ainiti silma vaatamisega paanikasse viia ja palju muudki. Need olid minu tembud ja ma tegin lastekodus elu huvitamaks, pannes öösel erinevaid asju liikuma.
Sain teada sedagi, et saan inimesi ravida. Kui üks noortekodu tüdrukutest kurtis pidevaid peavalusid, panin ühe labakäe ta otsaesisele ja teise kuklale ning tema valud kadusid igaveseks. Teise veritseval käel hoidsin oma kätt ja varsti oli haav kinni kasvanud. Et aga olime noored, ei võtnud keegi selliseid asju hirmtähtsana. Nii lihtsalt juhtus ja oligi kõik!
Erilise vapustuse aga sain, kui jalutasin kord mahakukkunud kõrgepingejuhtmetesse. Torm oli need purustanud ja mitte miski ei andnud märku, et rohus peituvad ohtlikud traadid. Kui astusin ohutsooni, ümbritsesid mind järsku sädemed, mu keha vapustas tuhandete voltideni küündiv pinge, riided mu seljas aga põlesid ära. Karjusin valust ja hirmust, kuid märkasin samas, et olen ikka elus, ja ma astusin ohtlikust kohast eemale. Värisesin endiselt üle kere, kuid hirmutava löögina jõudis minuni teadmine, et kõrgepinge polnud mind tapnud.
See juhtus minu puhkuse ajal, kui ma matkasin madalmägedes. Õnneks olid mul telgis varuriided ja ma ei pidanud paljana abi otsima minema. Juustest ja muudest ihukarvadest jäin siiski ilma ja mul tuli paljudele selgitada, miks see nii on.
Tollal arvasin, et olen ainuke selline imelik tüüp ja kartsin, et see on ebanormaalne. Elu näitas peagi, et on teisigi minusuguseid.
Tapjatüdrukud
Jalutasin kord Hobarti südalinnas, näksisin burgerit ja tundsin elust rõõmu. Tööle pidin minema alles õhtul, seega oli mul aega ilusaid tüdrukuid vaadata ja mõnega neist juttugi teha.
Kui ma jõudsin Fraseri parki, kus linlased armastasid vaba aega veeta, oli seal vaid üksikuid inimesi näha. Koht, kus tavaliselt trikitasid kõikvõimalikud ekstreemsportlased, oli sootuks tühi. Istusin ühe rulakausi servale, et burgeri söömine lõpetada ja sõrmedki puhtaks lakkuda. Järsku märkasin imestusega, et minule lähenes jooksuga umbes kolmekümnendates mees. Tema nägu oli täis ärevust, kuid hirmu seal polnud. Näis, et jooksja tahab lihtsalt kiiresti kellegi eest jalga lasta ja siis rahus hinge tõmmata.
Mu üllatus kasvas veelgi, kui nägin tagaajajat. See oli kena tumedapäine, sportliku kehaehitusega neiu, kes möödus minust nagu kuul, ilmselt sooviga mees kätte saada. See oli midagi uut – tüdruk täiskasvanud meest taga ajamas. Pigem oodanuks vastupidist.
Vaevu oli jälitaja minust möödunud, kui kostus lask. Kohkunult vaatasin ringi, et kust see tuli. Pead tõstes märkasin erinevaid kõrghooneid siduval jalakäijate estakaadil punapäist tüdrukut. Ese tema käes oli kahtluseta snaipripüss. Vaatasin kohe minust mööda jooksnutele järele ja sealt tuli selgus: jälitatav mees oli pikali maas, teda jälitanud neiu aga seisis tema juures ja sihtis lamajat püstoliga.
Võttes omaks mulle õpetatud hea ja kurja mõistet arvasin ma, et tüdrukud on oma noorusest hoolimata mõrtsukad, mees aga ohver, kuigi miski sisimas keeldus seda uskumast. Kuna snaiper oli sillalt kadunud, sööstsin ruttu mahalastud mehe juurde, lootuses teda päästa. Pärale jõudes aga sattusin kimbatusse, sest ohvri juures seisev neiu suunas mulle püstoli. Kogu tema olek näis ütlevat, et olen sattunud valesse kohta. Segaduses olles ei suutnud ma sel hetkel kasutada oma võimeid, et tüdruk relvituks teha.
Sel hetkel hakkas maas lebav mees oigama ja tõstis pea. Nähes tema näkku kätketud ülimat õelust, sai mulle järsku selgeks, et olen tõesti vales kohas ja üritan aidata valet tegelast. Siin oli käimas mingi oma võitlus, kuhu ma poleks tohtinud sekkuda.
Tüdruk oli püstoli minult mehele lebanud ja just hetkel, mil too püsti hakkas tõusma, justkui polekski haavatud, lasi tüdruk terve pideme kuule talle pähe. Mehe pea lõhkes nagu küps arbuus. Keha prantsatas tagasi asfaldile, tõmbus mustaks, kahanes ja tapetust jäi järele vaid must tomp. Inimkehaks poleks keegi seda enam pidanud.
„Kao siit! Sa pole midagi näinud!” susistas tüdruk mulle. Eemalt kostiski juba kriiskeid ja appikutseid. Keegi oli laske kuulnud või juhtunut koguni pealt näinud. Tüdruk paiskas musta tombu jalaga laiali ja kadus kiire jooksuga tänavate rägastikku. Nüüd toibusin ka mina ning kõiki oma võimeid ära kasutades lidusin minema. Kusagilt kostis juba politseiauto sireen.
Olin kaua juhtunu mõju all, kuigi minu endaga toimuv oli mind viinud teadmiseni, et elan teistest inimestest eemal seisvas maailmas ja imestada pole millegi üle vaja.
Möödus paar kuud ja siis nägin seda tapjatüdrukut oma baaris, kus ta nägi nagu kõige tavalisem poissi otsiv ja pidutsev kahekümnendates neiu.
Ühel päeval olin ma baarileti taga tüdrukuid asendamas. Töötasin küll endiselt kaubatoojana, kuid viimasel ajal lubati mind sageli ka baari jooke ja snäkse müüma. Sel hetkel oli külastajaid vähe ja kui ma Kelly asemel teenindama asusin, oli neid vaid kolm ning juurde tellida ei soovinud keegi.
Igavusest klaase poleerides jäi mu pilk ühele kenale tüdrukule pidama. Too istus üksi lauas, klaas ees ja näis aega surnuks löövat. Järsku tundus mulle neius midagi tuttavat olevat. Üritasin meenutada, kuid asjatult. Siis aga vaatas külastaja uudishimulikult minu poole ja ma oleksin nagu puuga pähe saanud: see oli püstoliga tüdruk Fraseri pargist.
Ta silmitses mind hindava pilguga nagu tüdruk, kes tahab selgusele jõuda, kas näidata poisi vastu huvi või mitte. Igal juhul näis, et tema mind ära ei tundnud, sest varsti pööras ta huvitu