taga istus mees, pea kuklas. Tema kaelal võis näha lõikusjälge, veri oli tema rinna üle ujutanud. Mees oli tapetud, kuid mitte terariistaga.
„Kas see on õige, et oleme sellises kohas, mõõgad kaasas ja dišpetseril on kõri läbi lõigatud,” muretses Leann.
Aga mõõgad kulusid meile marjaks ära, sest pimedusest ilmus välja mingi mees, kuid mitte tavaline inimene – ta tundus väga ebamaine ja ebaelus. Kuigi ma polnud ammu zombisid näinud, teadsin, et see on elav surnu. Ilmselt tema oligi valvuri tapnud ja tahtis nüüd meid ette võtta. Aga Eliza oli järsku ebardi ees ja raius teda. Olend üritas eest põigelda, aga surematu oli tema jaoks liiga kiire. Zombi leidis oma lõpu.
„Seepärast siin selline vaikus ongi,” nentis Leann.
„Ja inimesed on majades peidus,” nõustusin mina. „Olgem ettevaatlikud, neid võib siin veel olla.”
Liikusime eespool paistvate majade poole. Nende ümbrus oli valgustatud, kuid uksedaknad suletud. Ühtegi inimeste polnud näha.
Järsku ümbritses meid vihane ulgumine ja pimedusest tulid paarkümmend zombit. Hiljem saime teada, et nad üritasid majadesse murda ja mõnel pool see õnnestuski.
Järgnev meenutas meie võitlust kõrbekuraditega. Ainult et siin saime kolmekesi seljad kokku panna, zombid aga olid siiski liiga aeglased. Aga kaotust nad ei tunnistanud – vaevalt et surnud seda teevadki. Igal juhul nottisime nad halastamatult maha.
Ilmselt on ümbruskonna majadest võitlust jälgitud, sest siis, kui me hingeldades mõõgad langetasime, süttisid mitmel pool tuled ja avati uksed.
Minu juurde tõttas üks vanem mees, kes pisarsilmi meid tänas ja käsi surus. Tema nimi oli Antonio.
„Jumal tänatud, senjoor, et te tulite ja meid päästsite,” ütles ta. „Need olendid on meid lõputult ära tüüdanud. Tänagi on vähemalt kolm inimest tapetud ja nende hinged on nüüd neetud.”
„Kust nad tulevad,” pärisin ma.
„Mägedest,” vastas Antonio. „Need mäed siin on surnuaedu ju täis, aegade jooksul on siia sadu maetud.”
Me patrullisime tüdrukutega hommikuni ja leidsime veel paar agressiivset zombit, kelle me ka hukkasime. Alles siis saime rahus puhkama minna, et enne reisi jätkamist magada.
Kahevõitlus naiste vahel
Tšiili lõunaosas paikneb terve arhipelaag väiksematest ja suurematest mägistest saartest. Anastasija kohalolekust andis märku üks neist, mis oli nähtavalt erinev teistest – saare keskel oli viljakas org. Ma kuidagi justkui teadsin, et teda maksab sealt otsida.
Orus oli ka üks väike lennuväli, sest siinsete eraldatud saarte puhul on see hädavajalik. Maandusime sinna ja ma tunnetasin, et Anastasija on lähedal. Tema väge oli liiga hästi tunda.
Muidugi teadis naine meie tulekust ja tal oli kaks kaaslast. Ühte neist ma teadsin – see oli põhjapoolsete inkade printsess Elenya, kes oli surematu ja oli kunagi väga ulakas olnud. Teine oli samuti inka, kuid mees ja surelik. „Niisiis kolm kolme vastu,” mõtlesin mina. Anastasija vastu pidi muidugi minema Leann ja minule jäi meessõdalane.
Anastasija ootas meid mõnitava muigega. Märkasin kohe sedagi, et Leann oli ülimalt rahulik, ta näis võitlust ootavat ja nautivat.
„Noh, nüüd teen seda, mida oleks ammugi pidanud tegema – ma tapan su ja veel nii valusasti, et sa armu palud,” ütles Anastasija naudinguga. Minust ei teinud ta väljagi.
„Looda vaid,” vastas Leann kindlalt.
„Kas laseme teistel pealt vaadata?” küsis tema vastane. „Ainult meie, kaks lirvat üksteise vastu?”
„Mul pole midagi selle vastu!” nõustus Leann.
Võitlus algas ja Anastasija ründas. Leannile oli raske, kuid ma imetlesin teda – ta oskas ideaalselt mõõgaga võidelda ja igale hoobile andis ta kohe vastuse. Varsti hingeldasid mõlemad naised, kuid jõud tundusid tasavägised olevat.
Siis tegi Anastasija petteliigutuse. Ta viskas mõõga maha ja tõstnu käed ette, saatis Leanni suunas hõbedase energiavoo. Too küll võpatas hetke, kuid blokeeris siis loitsu. Mu kallimal oli küll raske, kuid ta suutis käsi üleval hoides tagasilöögi anda. Ta oli põrgulikult palju õppinud ja oskas nüüd sajandeid elanud surematule vastu seista. Anastasija ei suutnud isegi tema teadvust blokeerida.
Naised võitlesid kaua ja siis sai selgeks, et kumbki teisest jagu saada ei suuda. Selline jõuproov võttis mõlema võhmale, see oli tunduvalt raskem kui füüsiline võitlus. Seepärast loobus Anastasija varsti loitsimast ja mõlemad haarasid taas mõõgad.
Mingil hetkel andis Anastasija osava hoobi, mis paiskas Leanni ühele põlvele. Tema põsele jäi väike mõõgahaav ja mu kallimal oli tegemist inimvihkajalike rünnakute tõrjumisega. Kui ma hetke võpatasin, pöördusid Anastasija kaaslased meie poole, olles kohe valmis võitlusse astuma.
Ma lõdvestusin ja vaenlased tõmbusid tagasi, meid ikka silmanurgast jälgides. Siis aga jõudis kahevõitlus lõpule. Leann sööstis mingil hetkel Anastasija mõõga alt läbi, kukutas end maha ja lõikas vastasel jala altpoolt põlve poolenisti läbi. Too kiljatas ja asus usinasti raiuma, et võita aega jala paranemiseks. Aga ta ei saanud mõnda aega korralikult liikuda ja Leann võttis initsiatiivi ruttu enda kätte.
Kui mu kallima mõõk Anastasija pea otsast lõikas, pääses isegi minu suust niutsatus. Olin sajandeid selle naise vastu võidelnud ja nüüd oli sõda lõpule jõudnud, kusjuures ma isegi ei tapnud teda. Selleks oli teine inimene, kes maksis kätte leedi Eleanori piinarikka surma eest.
Pöördusime Elizaga ruttu allesjäänud vastaste poole, sest Leann jäi vabisedes vastase energiat vastu võttes kaitsetuks. Need siiski võidelda ei kavatsenud, vaid tõmbusid mõõku keerutades tagasi, et ohutus kauguses olles mõõgad tuppe panna ja kiirustamata lahkuda. Tapluse jätkamisel polnud enam mõtet.
Ma kallistasin toibuvat Leanni ägedalt. Järgnevat võtsime Anastasija surnukeha, kaevasime talle haua ja saatsime selle ühe, õela, aga vapra viimasele teele. Tema haud jäi mäenõlvale kõrguma.
Küla poolt kostis hääli, kuid keegi meie juurde ei tulnud. Sealne rahvas hoidus võõraste tegemistest eemale, isegi kui selles inimesi tapeti.
Seejärel läksime lennuki juurde ning asusime tagasilennule. Kaugel ootas Inglismaa, kus võitlused võisid jätkuda. Meid oli nüüd kolm surematut ja koos olime tugevamad kui varem.
NORIA LAPSED
„Ma ei tea!” vastasin pikka aega, kui minult küsiti, et kus ma sündisin. Tõtt-öelda ei tea ma isegi seda, millal ma sündisin. Olen leidlaps.
Mind leiti hommikul ühe kortermaja trepikoridorist, kus ma olin korvis rahulikult maganud. Leidja oligi algul minust möödunud, kui aga naastes ma ikka magasin, hakkas ta muretsema. See naine käis läbi kõik maja kaksteist korterit, kuid mu vanemaid polnud kusagil ja ta teatas politseisse.
Kuna terve päeva jooksul keegi välja ei ilmunud, viisid politseinikud mu väikelaste varjupaika, ise aga hakkasid uurima, kelle laps ma olen. Paraku jäid otsingud tagajärjetuks. Ma olin korralikult söönud, seljas ülikallid peened riided, korv, kuhu mind oli pandud, oli spetsiaalne käsitöö, kuid vähematki vihjet, kust kõik on ostetud, ei leitud. Politsei uuris kõiki sünnitanuid ja teatud ajal rasedana registreeritud naisi, kuid tulemus oli taas null. Olin ilmunud ei-tea-kust ja toodud ei-tea-kelle-poolt.
Olin leidmise ajal arstide arvestuse järgi veidi alla aasta vana. Nimeks sain ma Angelus, sest näisin algul inglikesena. Elama hakkasin Lancestone katoliiklikus lastekodus. Esialgu mind lapsendada ei lubatud, lootuses, et mu vanemad ilmuvad välja ilmuvad või nad leitakse. Seda aga ei juhtunud. Edasi määras mu saatust üks naine.
Nimelt olin ma erakordselt vallatu ja hakkaja laps, kes aga ei pidanud kinni mingitest reeglitest. Kui tahtsin midagi teha, siis ma seda ka tegin. Mind karistati korduvalt, kuid see oli nagu hane selga vesi – järgmine kord tegin kõike kõhklemata uuesti. Seepärast kaotas suurem