aga kukkusime jõuetult rohule, kurnatud, kuid elus ja terved. Isegi riided polnud meie seljas ära põlenud. See oli mingi proovilepanek ja olime selle edukalt üle elanud. Pilv aga eemaldus kiiresti teiste tippude taha.
Vaatasime üksteisele rabatult, aga õnnelikult otsa. „See oli jumalik!” sosiatas Keira. Teadsime nüüd veel täpsemalt, et olime üks hõim, meie, Noria lapsed. Me ei väsinud öö otsa sellest elamusest muljetamast.
Neljandal päeval jõudsime üsna mäetipu lähedale, kus asus koobas, mis oli mäele ka nime andnud. Avar koopasuu justkui kutsus sisenema, mida me ka tegime. Leidsime eest avarate käikude, suurte saalide, laest rippuvate ja maast kõrguvate lubjakivimoodustistega loodusliku maa-aluse vaatamisväärsuse, kus miski ei vihjanud inimtegevusele. Sinna sattus lihtsalt liiga vähe inimesi.
Mike fikseeris GPS-ga meie teekonna ning kogu meie matkaseltskond liikus tõrvikute ja taskulampide valguses ringi. Järsku sattusime väikese järvekese äärde, mis ulatus osaliselt koopasse, osaliselt aga kadus kusagile seina taha. Vesi oli tume ja tundus sügav.
„Vaadake, see voolab kusagile maa alla,” ütles Anya järsku. Tõepoolest, vesi pulbitses ja voolas siis pimedusse. Kui me aga järvekese pinda valgustasime, hakkas see ühes kohas järsku helendama. Meie jahmunud pilkude ette ilmus elav pilt noorte seltskonnast, kes vaatasid meie poole. Neid võis kokku olla sadakond, eespool aga asusid …
„Vaadake, me oleme seal,”” karjatas Keira. Tõepoolest, nägime kõiki meid endid, aga ka paljusid võõraid. Siis ilmus meie peegelduse taha mingi helendav ava ja see hakkas seltskonda justkui endasse imema. Peegelpilt eemaldus kiiresti avasse, kustus siis ja veepind oli taas sünge ning tume.
„See oli mingi selgitus,” ütlesin ma. „Me oleme tõesti mingist teisest dimensioonist.”
„Aga see ei andnud selgitust, miks me siin oleme,” lausus Katie seepeale. „Kusjuures, panite tähele, et meie näod olid lahkudes rõõmsad.”
Sel hetkel valdas meid tunne, et peame koopast lahkuma. Miski ei näidanud, et meile veel midagi edasi antakse. Koht oli nüüd liiga pühalik, et seal lõbusalt edasi ringi tuisata.
Laskusime mäest alla ja siis muutus kõik järsku traagiliseks. Kõigepealt sattusime varitsusele. Olime just üht mäginiitu ületamas, kui metsaserval välgatas miski ja kohe avati meie pihta tuli. Aga enamik meist oli juba jõudnud reageerida – viskusime pikali ja omamata mingit sõjalist õpet, veeretasime end kohe lamamiskohast eemale, sest sinna vopsasid kuulid.
„Ärge tulistage!” hõikasin ma. „Koguneme selle põõsa juurde kokku!” Ja ma roomasin niidu keskel kõrguva võsastiku poole. Kui kohale jõudsime, oli meid vaid neli. Keira nuttis lohutamatult.
„Anya!” oigas ta. „Ta sai kuuli täpselt otsaette…”
Tundsin, kuidas süda jäätus ja silme ees rõngad tantsima hakkasid. Kui ma tagasi roomama asusin, peatas Katie mind järsult.
„Kuhu sa lähed?” raputas ta mind. „Anyat me enam aidata ei saa, küll aga saame tema eest kätte maksta. Peame tegutsema ja vastased tapma!”
Valust hoolimata mõistsin, et tal on õigus. Minu südamesse laskus külm kättemaksuhimu. Otsustasime, et roomame rohus kahelt poolt metsa poole ja sinna jõudes üritame vaenlasi järsku üllatada.
Kõigepealt tegin tulistamise kindlaks, et vaenlasi oli seitse-kaheksa. Meie Keiraga roomasime vasakult, Mike ja Katie suundusid paremale. Vaenlased ei taibanud, miks me vastu ei tulista ja nende tuli jäi hõredamaks, aga meie jõudsime puude varju. Seal hiilides märkasime varsti kahte meest, kes vaikselt juteldes üritasid selgeks teha, kas niidul veel keegi elus on. Me jõudsime ruttu nende selja taha. Keira lähenes ühele habemikust laskurile ja sirutas püstoliga käe paarikümne sentimeetri kaugusele tema kuklast. Mees tunnetas kedagi enda selja taga ja viskus pöördudes tahapoole, kuid oli juba hilja. Tüdruku lask paiskas tema ajud laiali ja järgmisel hetkel lasin ma teisele, noorukist varitsejale kaks lasku selga. Mõlemad mehed vajusid maha.
Sööstsime kohe edasi ja kohtusime kahe mehega, kes tulid ilmselt vaatama, mis laskmine naabrite juures käib. Õnneks märkasime neid sekundi murdosa ennem ja pikali viskudes avasime turmtule. Üks mees sai kohe surma, teine kukkus oiates põlvili. Olime kohe nende juures ja Keira laskis valust ja hirmust moondunud näkku kolm kuuli.
Olin lahingu käigus kuulnud, et ka paremal pool käis laskmine. Tõttasime sinna, kuid kõik oli juba läbi. Seal lebas neli laipa – kolm varitsejat ja kahjuks ka Mike, kelle rind oli verest läbimärg.
„Ta on surnud!” lausus masendunud Katie, kes oli kergelt haavatud. Ka mind olid kaks kuuli tabanud, kuid ma polnud seda tundnudki. Keiral olid mõned kriimustused.
„Kas keegi pääses?” küsisin ma. Tüdrukud raputasid pead. Vähemalt polnud me seda näinud.
„Mis me nüüd teeme?” küsis Keira. Meil kõigil voolasid silmist pisarad. Olime maksnud kallist hinda, kaks meist olid taas läinud.
Järsku tundsin, kuidas jalad nõtkusid ja minestus mind tabas. Samas nägin nägemust koopaseina taha kaduvast veest. Raputasin selgust taastada püüdes pead. Tüdrukud vahtisid mind kohkunult, aga ma teadsin, mida teha.
Tegime kanderaaami, millele asetasime Mike`i. Viisime selle sinnani, kus lebas Anya. Tüdrukut nähes röökisin valust – neiu silmad olid klaasistunult lahti, kuulihaav veritses otsaees. Sulgesin ta silmad ja võtsin tüdruku sülle. Keira ja Katie tassisid poissi ja me pöördusime tagasi koopasse, vahepeal mitmeid kordi puhates. Panime hukkunud maha koopajärve juures.
„Ma saan aru, et see on teile raske, aga nad tuleb vette tõsta,” ütlesin ma. Neiud olid jahmunud, kuid ei vaielnud vastu, vaid aitasid Mike ja Anya vette toimetada. Üllatuslikult jäid mõlemad pinnale ulpima, käed rinnal risti, näod rahulikud. Siis haaras keeris nad kaasa ja kui surnukehad seinani jõudsid, avanes seal keeris, mis meie sõbrad kaasa viis. Muutusime mõnevõrra rahulikumaks – mis see ka polnud, oli meil kästud nii toimida ja meie kaaslased jõudsid kohta, kuhu neile oli määratud.
Istusime mõnda aega koopasuul. „Mis me nende kadumise kohta ütleme?” küsis Keira. „Ja mida me vaenlase laipadega teeme!”
„Me ei tee midagi, ega räägi kellelgi,” vastasin. „Mul on tunne, et kõik tehakse meie eest ära.” Tüdrukud noogutasid, tundes sama.
Lahingukohale lähenesime ülimalt ettevaatlikult, kuid seda polnud vaja. Ilmselt olime suutnud kõik varitsejad tappa. Vaid üks mees oli pisut edasi roomanud ja siis surnud, kuid Katie lasi talle siiski veel kuuli pähe.
„Need on palgasõdurid!” ütlesin mõtlikult. „Ei tea, kes nad värbas?”
Meie naasmine Hobartisse oli ülikurb. Olime midagi teada saanud, kuid kaotanud kaks head sõpra. Sõitsime minu juurde, süütasime küünlad ja jõime end purju.
„Sõda jätkub!” ütles Keira järsku kindlal häälel. „Aga me peame teisi meiesuguseid otsima.”
Aga me otsustasime Tasmaaniast lahkuda. Saar oli meile väikseks jäänud, jälitajad teadsid, et Hobartis on meiesuguseid ja rahu polnud seal oodata. Suundusime hoopis mandrile Melbournesse, kus elas üks Katie lapsepõlvesõbranna.
Uues linnas
Lendasime mandrile lennukiga. Raha meil jagus, sest Katie oli meie arsenali maha müünud – me ei saanud tukke kuidagi kaasa võtta. Mina panin küll veidi pahaks, kui tüdruk teatas, et müüs relvad ühele kaubitsejale, sest kartsin nende sattumist kurjategijate kätte. Katie mu kahtlusi ei jaganud.
„Nemad saavad relvi alati kätte, küll pakkujaid jagub!” arvas ta. „See on meile kasulik, kui need satuvad pahategijate kätte, sest nii langeb neile kahtlus ka meie korraldatud tapmiste osas.”
Lahkudes olime ülimalt ettevaatlikud, et mõrvakatsetest hoiduda, sest relvi meil ju polnud. Kõik läks siiski hästi ja varsti maandus meie lennuk Victoria osariigi pealinna lennuväljal.
Katie sõbranna Adriana oli meil juba vastas. Ta oli kohale tulnud üliluksusliku autoga. Tüdrukute kallistustest võis näha, et nad olid suured südamesõbrannad.
„Mu