pisibussi ja nelja rünnakrühmlast, kes meid juba ootasid.
Brita võttis meid kõiki kokku ja selgitas rünnakuplaani. Meie kaaslasi hoiti kinni ühes kauges maakolkas, vanas tehasehoones – ilmselt selleks, et võõrad küttide tegevuse peale ei satuks. Igaüks sai paberil plaani ja tegevusjuhised, mille pidime sõidu ajal selgeks õppima.
Mingil ajal koputasin ma Britale õlale. Neiu vaatas minu poole ja ma üllatusin ta soojast pilgust.
„Kas politsei meid kinni ei pea?” küsisin ma. Tüdruk raputas pead. „Me oleme kõige peale mõelnud.”
Sõitsime terve päeva ja õigesse kohta saabusime ööpimeduses. See asus hõreda võsaga kaetud madalmäestikus. Jätsime autod maha ja alustasime jalgsirännakut. See vältas napi tunni ja siis andis Brita märku peatuda.
„Puhake!” käskis ta. „Tehas on siinsamas lähedal. Ründame koidikul, kui nad seda kõige vähem ootavad.”
Meie liider kadus koos kahe poisiga, ilmselt läksid nad luurele. Meie panime valve välja, ülejäänud heitsid magama. Mina uinusin kohe, kuid uni oli rahutu. Veel enne, kui meid üles aeti, olin ma ärkvel ega jäänudki enam magama. Läksin hoopis naasnud Brita juurde ja palusin tal veidi magama. Tüdruk pani pea tõrkumata mu sülle ja uinus kohe.
Kuigi pidin ta päiksetõusul äratama, tõusis tüdruk ise õigel ajal ja käsutas kõik üles. Panime relvad valmis, jätsime liigse kraami maha ning hiilisime ahelikus tehase poole. Hoone asus väikese oru ühes otsas ja näis tühjana. Ilmselt olid ka küttide autod sisse peidetud. Me peatusime enne lagedat ala põõsastikus. Brita uuris binokliga hoonet, kutsus Katie enda juurde ja näitas talle midagi. Tuttava snaiperpüssiga Katie hiilis veel ettepoole ja varsti kuulsime kaht vaikset plaksu.
„Edasi!” käsutas Brita ja me tormasime tehase poole. Teadsime täpselt, kust keegi siseneb. Kui mina, Brita ja veel kaks kaaslast ühest uksest sisenesime, kargas üks mees püsti, kuid kukkus kohe kuulist tabatuna.
Siis kuulsin ma Brita niutsatust ja tardusin õudusest. Tühjas tsehhihoones, kuhu mahtus veel paar maasturit, nägime kolme Noria last, kahte poissi ja tüdrukut. Kõik nad olid alasti, kettidega seinte külge kinnitatud, kehad piinamisjälgi täis. Isegi elektroodid, millega neisse ilmselt elektrit lasti, olid ihu küljes. Langetatud pead näitasid, et noored polnud enam elus.
„Vange me ei võta!” lausus Brita kindlalt. Tormasime trepist üles ühte väiksemasse ruumi, kus oli umbes tosina jagu inimesi, mehi ja naisi. Enamik magas askeetlikes voodites, kuid mõned olid ärkvel. Meid nähes haarasid nad relvad, kuid oli juba hilja. Relvad meie käes sülitasid surma, vaenlased kukkusid ja me viisime veresauna lõpuni. Osa küttidest ei saanudki surres millestki aru.
Edasi joksime järgmistesse tsehhidesse. Kuigi meie rünnakrühmad olid enamiku vikerkaaresõdalastest tapnud, oli osa suutnud relvad haarata ja puhkes äge lahing. Siiski noppisime nad ükshaaval ära. Viimased püüdsid Hummeriga põgeneda, kuid enne veel, kui veok tehase ukseni jõudis, tabas teda Gerda lastud rakett. Tsehh sai plahvatusest korraga valgeks.
Kui lahing oli läbi, saime aimu oma kaotustest. Meie hulgas oli kolm tapetut, üks neist minu Keira. Ma ulgusin valust. Enamik meist olid haavatud, kuid kergelt. Vaid ühte haavatud kaaslast pidime tagasi kandma.
Küll aga tuli meil kanda kuut langenut, nende hulgas kolme surnuks piinatut. Meil olid kaasas kotid, millesse asetasime surnukehad ja kandsime nad autode juurde. Enne seda käisime terve tehase läbi ja tapsime kõik vaenlase haavatud. Nägin, kuidas Brita kummardus ühe keskealise naise kohale, kes haavatuna üritas relva juurde roomata, ning lasi talle pidemest kõik kuulid pähe.
Kuigi meilgi polnud hästi läinud, oli vaenlane kaotanud vähemalt seitse korda enam kütte. See pidi neile raske hoop tulema. Võtsime kaasa ka nii palju relvi, kui suutsime kanda ja asusime koduteele.
Merel kihutades jäid kiirkaatrid järsku seisma. Brita käsu peale avasime kotid, kus olid meie langenud kaaslased, ja panime nendele igaühele kaasa mitu rasket relva. Siis sulgesime tõmblukuga kotid ja pärast väikest valvelseisakut libistasime kotid merre. Need kadusid vetesügavustesse. Noria lapsed elasid ohtlikku elu ja kuigi saarel oli oma kalmistu, jäi nende viimaseks puhkekohaks sageli lähim sobiv koht.
Kui me saare poole edasi kihutasime, tuli Brita minu juurde ja võttis mul ümbert kinni. Suudlesin näljaselt ta pisaratest soolaseid huuli ja me sõitsime päikesetõusu poole. Kõik koos, meie, Noria lapsed.
Viimane lahing
Poiss ja tüdruk istusid arvutiruumis, kus oli kokku umbes kümmekond valge ekraaniga arvutit. Aga nemad kaks istusid ühe taga, vaatasid midagi kuvarilt ja lõkendasid naerda. Tüdruku käsi poisi õlal andis tunnistust sellest, et noored olid armunud. Peale nende polnud seal kedagi. Oli pilkane öö ja teised magasid. Nemad olid valves.
Järsku noored võpatasid ja jäid jahmunult ekraanile vahtima. Pilt lõi võbisema ja kadus. Üksteise järel plõksisid kõik arvutid pimedaks. Ja siis kostis kusagilt imelikke hääli.
Neiu näis ruttu kõike tabavat. Ta haaras laualt Uzi automaati ja täristas valangu puitmajakese lakke. See oli lihtsaim viis kaaslasi äratada. Kostis arvukate jalgade madinat, kui varjud majadest ühe kindla koha poole sööstsid. Arvutiruumis olnud noored järgnesid neile.
Aga juba paistis ere valgus. Kaljude tagant oli vaikse mürinaga välja ilmunud kuus kopterit. Nende prozektorid valgustasid metsa ja selle alla peitunud majakesi ning kohe sööstsid kaksteist raketti külakese pihta. Plahvatustes paiskus õhku puutüvesid ja oksi, majade tükke ja räsitud inimkehi. Siis avati lennumasinatelt kuulipildujatuli. Näis, et metsatukas ei saa keegi ellu jääda, sest natukese aja pärast raketirünnak kordus.
Randa olid jõudnud kiirkaatrid, neist voogas relvis mehi ja naisi, kes tormasid turmtuld avanuna küla suunas. Aga vastupanu polnud raugenud, sest kaitsjad sagisid külas kitsastes tranšeedes, nii et surid vaid otsetabamuse saajad. Järsku tormas puude vahelt välja õlalt lastud rakett, mis tabas üht kopterit. Selle rusud langesid tormijooksjatele. Teine rakett tõi alla teisegi kopteri ja nüüd olid need sunnitud kõrvale pöörduma, et uusi rakette vältida. Nii tabaski kolmas laeng mäeseina. Kuna ründajad olid jäänud hetkeks kopterite kattetuleta, siis said nad nüüd tunda kaitsjate vastutuld, mis paiskas kümmekond kütti kuulidest puretuna mullale. Rünnak rauges.
Aga kohe olid jällegi kohal kopterid, lendasid raketid ja suurekaliibrilised kuulipildujad hakkisid metsa. Kaitsjate tuli jäi märgatavalt hõredamaks ja algas uus tormijooks.
Metsa all pöördus üks tüdruk teise poole. „Vii inimesed koopasse, Brita!” lausus punapäine neid. „Mina juhin nende tähelepanu kõrvale.”
Britaks hüütu kallistas teist ägedalt. „Hüvasti, Katie!” lausus ta nuttes ning inimesi enda järel kutsudes tormas ta pika poisi saatel pimedusse. Punapea väikese seltskonna kaitsjatega jäi maha ja avas taas ägeda tule ründajate pihta. Järjekordne rakett tõi alla kopteri.
Noored eesotsas Britaga tormasid piki mäenõlva üles ja asusid palavikuselt koopa suunas ronima. Mõnigi kukkus, sest oli pime ja tuld süüdata ei saanud, kuid vapralt jätkati ronimist, kuni esimesed koopasuuni jõudsid. Brita oma poisiga aitasid tulijaid üles, kuni viimanegi koopasse jõudis. Siis vaatasid nad küla poole.
Seal hakkas lahing vaibuma. Viimased kaitsjad hukkusid kopterite ja jalaväe tule all, haavatutele tegid kütid sealsamas otsa peale. Mets ja majad põlesid ning plahvatav lahingumoon saatis mõnegi küti teise ilma. Kopterid aga valgustasid ümbruskonda, kuni koopasuule koondunud valgusvihud andsid tunnistust sellest, et nad olid põgenike oletatava asukoha avastanud.
Nood kinnitasid seda. Koopast lendas välja rakett ja veel üks kopter plahvatas õhus. Ülejäänud pöördusid kõrvale, kuid nii õnnetult, et ühe tiivik riivas teist. Mõlemad lennumasinad prantsatasid vastu maad. Õhuväega oli lõpp.
Ründajad avasid turmtule koopasuu pihta. Nende õlalt lastavad raketid tabasid kaljut, kuid nad lähenesid liiga küljelt, et neid täpselt koopasse lasta. Aga see polnud kauge tulevik, mil nad täpselt tulejoonele jõuavad. Üksainus täpne rakett tähendas kõigile koopas olijatele surma.
Brita