sinna peaaegu vaadatagi. Noria lapsed vaatasid seda siiski lummatult ja pärani silmil. Siis viipas Brita teistele käega ja rõõmsalt kadusid noored üksteise järel valgusesse. Kaasa viidi ka langenud. Uks sulgus viimase järel ja koopas valitses vaikus.
Vikerkaaresõdalased olid jahmunud sellest, et koopast enam ei tulistatud ja et sealt üksvahe arusaamatult võimsat valgust kumas. Nad lasid koopasse mõned raketid ja ründasid siis. Vastupanu neile ei osutatud. Ettevaatlikult sisenesid kütid tunnelisse.
Seal polnud kedagi. Ei surnuid ega elusaid. Koopa läbi otsinud, taandusid ründajad hirmunult.
Vanem hallipäine mees tammus toas edasi-tagasi. Ta oli rahulolematu ja näis kedagi ootavat. Kui tuppa sisenes küürutav ja alandlik mehike, ta lausa tormas sellele vastu.
„Kõik?” küsis ta ruttu. „Te tapsite nad?”
„Suurema osa, Teie Kõrgus!” vastas mehike ordu ülemale. „Paljud pääsesid põgenema…” mees vabises seda öeldes.
„Te lasite neil põgeneda!” käratas ülem. „Ma ju käskisin teil nad sisse piirata, et hiirgi saarelt minema ei saaks!”
„Ega saanudki!” niutsus alam. „Nad taandusid koopasse, aga pärast polnud seal kedagi, isegi surnuid mitte!”
Ordu ülem pöördus äkitselt ringi ja hakkas edasi-tagasi marssima. „Nad pääsesid siis koju?” küsis ta, millele küsitletu vastas alandlikult: „Tõenäoliselt tuldi neile järele.”
„See on siis tõsi, millest varjudes räägiti,” ütles ülem mõtlikult. „Norias on aastakümneid väldanud kodusõda läbi ja maale saadetud lapsed pääsesid sinna tagasi! Me oleks pidanud varem alustama ja nad enne hävitama, nagu meil Noria mässajatega lepe oli!”
„Te ju teate, et meil läks aega nende avastamise ja seejärel jõudude koondamisega,” pobises alandlik mehike.
„Suured meie kaotused on?” päris ordu ülem. „Tohutud!” vastas mehike. „Meil on raskusi kõigi langenute saatuse varjamisega!”
„Rääkige siis Vatikani ning riikide valitsustega, pangu nad kõik propaganda tööle, et heitlusi salajas hoida,” käsutas ülem, mille järel tema alam kadus.
Ordu liider jalutas veel natuke ringi. „Oh, kuidas ma tahaksin, et see oleks läbi saanud! Aga ma tunnen, et kõik jätkub!”
VARJATUD LINN – SIBERI LUGU
Hull Sakslane
Armusin Siberisse Tartu Ülikoolis geoloogiat õppides. Käisime nimelt suveti praktikal Baikali ääres, Sajaanides ja Altais. Ja see taiga, sopkade, suurte jõgede ja kaunite järvedega maa hakkas mulle meeletult meeldima.
Pärast ülikooli määrati mind Kirde-Eestisse, kus mul tuli tegeleda peamiselt põlevkiviuuringutega. Selline töö tüütas mind peagi surmani ära ja pähe tuli mõte Siberisse tööle minna.
Võtsin ühendust Irkutski Geoloogiainstituudiga ja palusin end sinna üle viia. Nõukogude ajal oli selline asi võimalik. Mul olid lõpuhinded head, Irkutskisse oli inimesi vaja ja nii saigi must siberlane.
Muidugi olid vanemad väga mu plaanide vastu, aga ma rahustasin nad maha, öeldes, et käin seal paar-kolm aastat ekspeditsioonidel ja naasen koju. Isa-ema pärast mul muret polnud – maha jäid veel kolm õde ja kolm venda, vanem vendadest elas perega vanematekodus.
Siberis sain oma rännuhimuga ruttu kuulsaks. Mind võis kohata ekspeditsioonidel nii Eeskui Taga-Baikalimaal. Sain tuttavaks paljude jahimeeste, palgiparvetajate, Baikali kalurite, taigakülade elanike ja kohalike põlisrahvastega. Õppisin rääkima evengi, burjaadi, tuva ja veel teisigi põliskeeli, mis tegi mind nende rahvaste juures populaarseks: igale rahvale meeldib, kui võõras nende keelt kasvõi purssides räägib.
Varsti tunti mind kui Hullu Sakslast. Venelaste jaoks olid kõik baltlased sakslased, hulluks aga kutsuti mind naljatamisi, sest ma kolasin igal vabal hetkel taigas.
Sain instituudis napilt kaks aastat töötada, kui mul tuli sealt jalga lasta. Nimelt sattusin kord lõkketule ääres kolleegidega kohalike rahvaste elu üle arutlema. Ütlesin siis ägeduses, et minu arvates talitati nendega valesti, kui nad jurtadest ja tshummidest korterelamuisse koliti. Seal pole neil peale joomise ja hääbumise midagi teha.
Üldiselt valitseb geoloogide hulgas raudne reegel, et lõkke ääres räägitud jutud jäävad omavahele. Meie hulgas aga oli üks kaabakas, kes teatas vastavatele organitele, et ma halvustavat nõukogude rahvuspoliitikat. Nii kutsutigi mind ülekuulamisele. Seal oskasin ennast ilusti välja keerutada, selgitades, et ma ei halvusta midagi, vaid tahan hoopis asju paremaks muuta.
Jahusin seal mis ma jahusin, aga ära tulin niiöelda puhta poisina. Julgeolekumehed soovitasid mul selliseid asju arutada komsomolikoosolekutel, et ei tuleks valesti mõistmist.
Instituudis ma nii lihtsalt ei pääsenud. Üks noormees tõstatas komsomoli liinis minu personaalküsimuse. Asja tegelikuks põhjuseks oli küll see, et olin talt mõne aja eest tüdruku üle löönud. Nende suhe oli küll juba ammugi läbi ja meiegi Nadjaga ei püsinud kaua koos, kuid poiss oli endiselt veendunud, et poleks mind olnud, oleksid nad ikka veel paar.
Algul ei võtnud minu hukkamõistmine vedu, siis aga hakkas räuskama instituudi parteikomitee sekretär. Tema oli sõja läbi teinud ja seepärast pidid kõik temaga arvestama. Too mees nõudis, et mind kõrvaldataks maavarade uurimiselt, kuna mina võivat sellist väärtuslikku infi rahvavaenlastele lekitada. Instituudi juhtkond oli vastumeelselt sunnitud mind mingile lihtsamale tööle üle viima. Seepeale võtsin ma kohe lõpparve.
Eestisse ma muidugi tagasi ei pöördunud, läksin hoopis ühte Burjaatia kütikolhoosi. Seal ei tehtud minu riigivastasusest mingit probleemi, anti püss, rauad, ja tuhandete ruutkilomeetrite suurune taigaala, kus loomi küttida.
Talvel hulkusin ma taigas, lasin soobleid, nugiseid ja teisi karusloomi või püüdsin neid raudadega. Suvel tuli loomi loendada, sügise poole ka maraleid küttida. Tavaliselt läksid mehed suveks mingile muule tööle. Mina käisin pikka aega geoloogidega ekspeditsioonidel, muidugi abitöölisena. Algul mehed justkui võõristasid mind, kuid hiljem sain aru, et neil oli minu ees oma koputajast kolleegi pärast häbi.
Töötasin ühe suve ka Baikali kalurite juures. Algul ei tahtnud nende brigadir mind kampa võtta. Läksin siis ühel päeval õlledega meeste juurde, kes sadamas võrke parandasid. Kalurid olid eelmisel päeval kõvasti tina pannud ja nende suud muidugi kuivasid. Kui ma nende juures pudeli avasin, tulid mehed peagi suutäit lunima. Ma ei olnud kitsi ja kuni nemad pead parandasid, proovisin nende võrke parandada. Kuna olin seda tööd Võrtsjärve mail teinud, tuli parandamine hästi välja ja mu maine tõusis veelgi. Viimaks tirisin ühe eidekese juurest kohale kolm liitrit puskarit ja olingi oma mees. Mehi maani täis leides oli brigadir küll natuke kuri, kuid parandas siis enda peadki ja minu korda tehtud võrku nähes sulas lausa silmnähtavalt. Kui ma ka järgmisel päeval peaparandusega kohale ilmusin, olingi brigaadi vastu võetud.
Töötasin Baikali kalalaeval kuni hilissügiseni. Kalurid olid tavalised vene ja burjaadi talumehed, mina aga kõrgharidusega geoloog. Muutusin populaarseks oma juttudega kõigist maailma asjust ja imedest, sest neil lihtsatel meestel polnud paljust aimugi, minu silmaring aga oli neist märksa avaram. Olin ka esimene, kes hommikuti ärkas, tegin kõiki töid vastu puiklemata ja mehed austasid mind väga. Sama asi juhtus hiljem ka palgiparvetajate juures, ja Hullust Sakslasest sai omamoodi legend.
Koolnunäitsik
Baikalil juhtus minuga ka midagi, mis mu materiaalse maailmamõtlemise puhta sassi lõi. Olime nimelt juba mitu päeva Baikali lainetes traalinud, kuid torm ei näidanud vaibumise märke. Siis otsustas brigadir, et me läheme tormivarju Olhoni saare Huziri sadamasse. Mehed olid mõistagi sellega väga päri, sest päevade kaupa järvel loksudes tahtsid nad juba üht põhjalikku joomingut korraldada.
Kui me saare ja mandri vahelt sadamasse seilasime, tõi brigadir välja liitrise pudeli puskarit ja pakkus meestele. Püügi ajal ei lubanud ta kellelgil juua, kuid külmarohuks teadsime tal päris vinge tagavara kaasas olevat. Seda pakkus ülemus siis, kui