oli terve laager maani täis ja orjatarid hakkasid tegutsema.
Nad korjasid endale kokku riideid, relvi, toidumoona ja muud eluks vajalikku. Tabuunist võttis igaüks paar head hobust, ülejäänud kari aeti steppi laiali. Kui mõni joomane sõdalane pea püsti ajas, sai ta hoobi pähe, ja varsti kadus naiste ratsasalk kapates põhja poole, Baikali suunas, et metsaste sopkade vahel varju otsida. Meesorjad olid aremad – kättemaksu kartes keegi nendega kaasa ei läinud.
Valutavate peadega mongoleid ootas ärgates ebameeldiv üllatus. Kadunud olid nende hobused, relvad ja palju muudki. Kui kadunud leiti olevat ka naisorjad, haaras khaani meeletu raev. Ta raius mitu meesorja vihaga surnuks.
Põgenikele kohe järele ratsutada mongolid ei saanud: kõigepealt tuli aulistele külalistele hobused leida ja nad koju saata, alles siis otsiti endale ratsud ja relvad. Põgenikud said ligi nädala põgenemisaega.
Viimaks sai Barandei-khaan jälitussalga kokku. Sõdalastele anti teada, et iga tabatud tüdruk saab päevaks tabaja omaks, hiljem aga piinatakse ta surnuks. Häbistatud khaan põles kättemaksuihas.
Kaua tuli khaanil tüdrukuid jälitada. Kui mongolid viimaks neile järele jõudsid, tuli neil taigas lahingut lööma hakata, see aga polnud stepiratsanikele meelt mööda. Amatsoonide nooltest kaotasid elu kümned mehed. Mongolid said kätte kolm endist orjatari, kes piinati ülimalt julmalt surnuks ja kaaslannade kehad leidnud amatsoonid tõotasid, et ei anna ennast iialgi elavalt vaenlaste kätte.
Mongolite ja amatsoonide sõda venis aastate pikkuseks. Paljud mongoli sõdalased kaotasid naiste kontrollitavatel aladel elu, nood aga sooritasid röövretki ulussidesse, et teisigi orjatare vabastada. Khaan Barandei needis maapõhja päeva, mil ta koju naasta otsustas: tema üle naerdi igal pool lausa avalikult.
Viimaks sekkus asjasse suurkhaan, kes ei suutnud mongoli nime määrimist taluda. Baikali äärde saadeti hiiglaslik väesalk ja pikkade lahingute järel sattusid amatsoonid piiramisrõngasse.
Viimane lahing oli verine. Ükski naistest ei andnud alla, kaaslannad tapsid ka oma haavatud, et nood mongolite kätte ei langeks. Kui viimaks lahinguväljale vaikus laskus, lebas maas mitmeid kordi enam mongoli sõdalasi, kui tapetud amatsoone.
Barandei tuuseldas raevununa võitlusväljal ringi, kuid ei leidnud ainsatki elavat endist orjatari. Viimaks tegi ta midagi häbiväärset: laskis rüvetada langenud amatsoonide kehad.
Suur osa mongolite väest mõistis selle vaikselt hukka ja asus koduteele. Barandei väesalk tegi veel viimased jõledused surnukehade kallal ja järgnes neile.
Lahkudes kuulsid mongolid hirmsat kohinat. Stepist lähenes hiiglaslik tromb, mis imes endasse tolmu, rohtu ning isegi oksi ja väiksemaid puid. Tuulispea jäi pidama lahinguväljale ja jahmunud sõjamehed nägid, kuidas amatsoonide hinged maast tõustes sellesse kandusid. Siis sööstis tromb metsiku jõuga väesalga kallale ja pillutas selle laiali. Sadulast paisatud Barandei-khaan murdis selgroo ja suri hirmsates piinades.
Sellest ajast võib Taga-Baikalimaa taigas ja stepialadel kuulda suurte ratsasalkade kappamist, hüüdeid ja relvade tärinat. Amatsoonid ei leia rahu, vaid ratsutavad väljadel ja võitlevad Barandei mongolitega, kes samuti äraneetuna ringi hulguvad. Neist tasub eemale hoida, sest lahingu keskele jäänud inimest võib tabada varjude kättemaks.”
„Aga sa rääkisid midagi inimestest…” alustasin ma.
Shamaan jätkas: „Juttude järgi elas siin lähedal taigakülas üks pere. Mees jõi palju ja oli vägivaldne. Kui ta kord jällegi naise ja tütre läbi peksis, põgenesid nood taigasse, et endalt elu võtta. Kuidagiviisi sattusid nad just amatsoonide varjusalga peale.
Selle asemel, et surelikke tappa, pakkusid neid haletsevad varjusõdalased neile hoopis peavarju. Amatsoonid viisid nad oma kunagisse linna, mis loitsudega inimpilgu eest kaitstud on, ja naised alustasid seal uut elu. Hiljem olla nendega ühinenud teisedkd naised, keda mehed kodus peksid, ja nüüd on taigas terve naiste kogukond. Nad elavad amatsoonide elu, kummardavad varjusõdalasi ja saavad neilt abi. Kui aga mehed sinna satuvad, läheb neil õige haprasti.”
„Sa tahad öelda, et taigas on naiste kogukond, kellest võimud midagi ei tea?” pärisin üllatunult.
„Jah. Kui neid toetavad varjud, siis ei pruugi ka surelike tegevus kellelegi silma hakata. Ka Varjatud Linnas olla palju inimesi, kes meie ühiskonnast põgenenud on.”
„Miks sina pole kedagi üles otsinud?” pärisin kiuslikult.
„Ma olen oma rahva juht ja vastutan nende eest,” vastas shamaan väärikalt. „Aga sina mine. Nüüd ma tean, et keelud ei aita, sa nagunii lähed. Ole ainult ettevaatlik. Kui midagi eriskummalist näed, võta seda kohe tõsiselt. Nii sa pääsed.”
Ja ma läksingi.
Fedorovka karu
Järgmisel kevadel lõpetasime jahihooaja ja kogunesime Barguzini. Kõik kütid olid saanud talvega palju nahku, kuid hooaeg oli pikale veninud ja nüüd polnud kellelgi meist suveks tööd: metsaparvetajad, geoloogid ja kalurid olid juba ametis.
Kui me parajasti aruandeid koostasime, saabus teade, et taigas on nähtud niinimetatud Fedorovka karu jälgi. See haige esikäpaga vana isakaru oli eelmisel sügisel rünnanud kahte samanimelise küla meest. Üks ohvritest suutis raskelt vigastatuna põgeneda ja suri hiljem haiglas haavadesse. Teise mehe murdis karu maha, tema surnukeha leiti hiljem oksahunniku alt.
Muidugi läksid kütid kohe karu otsima, kui siis saabus järsku talv ja loom kadus talveunne. Nüüd oli tema jälgi taas nähtud ja terve küla oli paanikas.
Taigast tulnud jahimehed igatsesid kõik koju ja kellelgil polnud isu sinna mingit ohtlikku looma otsima naasta. Ja taas astus areenile Hull Sakslane, kel polnud nagunii midagi teha, ja keda ohud lausa tõmbasid.
Mehed jagasid mulle veel õpetusi, kuidas karuga kohtudes käituda. Tegelikult olin selleks ajaks juba kaks karu maha lasknud, kuid need olid väikesed mesikäpad, lihtlabased mesilate rüüstajad. Nüüd oli mu vastas ohtlik inimtapja.
Fedorovkas võeti mind umbusklikult vastu. Ei tea, kas nad olid oodanud tervet kütibrigaadi, kuid ainult ühe poisikese saabumine mõjus neile mõnitusena. Külavanem ütles selle mulle otse näkku.
Kui mehed seal omavahel vihaselt arutlesid, ütlesin neile uhkelt: „Tulin siia karu laskma ja ootasin teilt abi. Aga Fedorovka mehed oskavad ainult mokalaata pidada!” ja ma sättisin end minekule.
Siis küsis üks taat mu käest: „Kuidas Su nimi oligi? Ega sa vist venelane ei ole?” Kui ma talle oma nime kordasin, pöördus vanamees teiste poole ja ütles erutatult: „See on ju Hull Sakslane!”
Uskumatu küll, aga mu hüüdnime kuulmine muutis olukorra sootuks teiseks. Mind kostitati, mulle anti nõu, juhatati teed ja anti kõik vajalik kaasagi. Nii tuntuks olin taigas saanud.
Hulkusin taigas kolm päeva, ilma et karu oleks kohanud. Neljandal päeval kohtusime ja see oleks äärepealt mulle elu maksnud.
Liikusin piki jõeäärset rada ja olin kergelt mõtetes. Ümber kaljurahnu keerates sattusin karuga silmitsi. Tema oli mind juba märganud, seisis kahel jalal ja ründas mind peaaegu kohe.
Jõudsin vaevu kaheraudse haarata ja põrutasin loomale kaks lasku südame piirkonda. See teda ei peatanud. Karu äigas mulle, püss lendas löögist vastu kaljut ja purunes, minu õlast aga käis läbi kohutav valu. Siis muutus vasak käsi tundetuks ja jõuetuks, veri purskus külge pidi alla ja ma prantsatasin kalju najale.
Karu valmistus uueks rünnakuks, kuid siis miski justkui katkes temas. Loom istus maha, põrnitses mind vihaselt, urahtas ja tahtis taas tõusta, kuid kukkus siis külili. Tema väikesed silmad tuhmusid, lõuad vajusid laiali ja ma mõistsin, et mu lasud olid tema eluküünla viimaks kustutanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком,