palju nõiduslikku.
Saare rannikut uurides nägin järsku rannakivil noort neidu istumas. Tal olid mustad juuksed, seljas valge kleit ja ta näis samamoodi meie alust silmitsevat. Sel hetkel küsis üks kaluritest, mida ma rannal näen.
„Üks tüdruk istub rannas ja ootab meid,” vastasin lõbusalt, talle binoklit ulatades. Borkanimeline noor kalur kaebas, et tema küll midagi ei näe, kuigi olin talle näidanud, kust otsida. Haarasin taas binokli enda kätte, kuid tüdrukut enam rannas polnud.
Sõitsime nüüd sadamasse, kus meid ootasid kohalikud kalurid. Meie meestel oli siin palju tuttavaid ja kohe läks peoks lahti. Kui me kohalike kaluritega joomaspäi vennastusime, küsisin ma ühelt, et mis tüdruk seal neemel istub ja kedagi ootab.
Vanema mehe suu kukkus seda juttu kuuldes lahti. „Kas sa tõesti nägid neemel tüdrukut istumas?” küsis ta. Hämmastunult rääkisin sellest, mida olin näinud ja seltskond kuulas mind jahmunult.
„Kuula mind!” rääkis kalur. „Oli meil siin aastate eest üks noorpaar. Pidid juba abielluma, aga siis tuli saarele keegi Irkutski bioloog. Ajas poisil pea nii sassi, et too oma tüdruku maha jättis ja uue armsamaga ühte heitis. Petetud tüdruk läks sinna neemele ja uputas enda. Muidugi ei saanud nood teised enam siia jääda ja läksid, kes teab kuhu. Tüdruk aga pidi siiani neemel oma kallimat tagasi ootama.”
„Ebausk puha!” ägestus teine kalur. „Poiss võis teab keda näha – olen kuulnud, et kohalikud tüdrukud narritavadki nii võõraid, kui näevad võõrast paati randa tulemas.”
Et ka Borka polnud tüdrukut näinud, jäi kõigile mulje, et mina ajan jama juttu. Tükk aega vaieldi selle üle, kas tegemist on legendi või tõega, siis aga läksid jutud muudele radadele.
Kesköö paiku läks jooming üle löömaks. Viinavõtmisega on ikka nii – kui seda liiga palju saab, hakatakse üksteise kallal norima, ja varsti klaaritaksegi arveid rusikatega.
Mulle selline asi ei meeldi – mitte et ma oleks löömingus vedel vend, vaid seetõttu, et hiljem kainenedes on sõpradel üksteise ees õeldu ja tehtu pärast piinlik. Seepärast lasin seltskonna juurest jalga ja läksin Baikali äärde jalutama.
Järv kohises raevukalt, tuul kihutas taevas pilveräbalaid taga, ja aeg-ajalt ilmus välja kuu, mis kallas ümbruskonna külma valgusega üle. Kuna pilved hõrenesid, ja teerada oli selgesti nähtav, tekkis mu alkoholiaurudes peas mõte jalutada neemele tüdrukut otsima.
Minna polnud kaugele. Veidi põksuva südamega jalutasin neemel kaljurahnude vahel ja vahtisin ümberringi – kas koolnutüdrukut pole näha. Kuu valgustas ümbruskonda piisavalt, et veenduda: olin hetkel neemel üksi.
Kui ma aga hakkasin tagasi pöörduma, et taas joomaseltskonnaga ühineda, nägin järsku teda. Tüdruk seisis neeme otsal, valges kleidis, mustad juuksed tuules lehvimas. Tundsin, kuidas külmavärinad mu vere soontes tarretasid ja siis hakkas tüdruk naerma. Ta hääl oli kõrge, helisedes talumatult, nagu hõbekelluke.
„Tule, noormees, tule minuga. Tule, heidame koos lainetesse, ja ei lähe kunagi lahku,” kutsus ta mind. Ma astusin tema suunas, miski justkui tõmbas mind ja tüdruk taganes, sammudes juba lainetel, mind ikka meelitavalt kutsudes. Juba astusin ma vette, vesi muudkui tõusis ja…
„Mida kuradit!” paiskus mu huulilt, kui end kaelani vees leidsin ja laine mu näole paiskus. Leidsin end Baikali lainetest, kummitustüdruk veidi eemal naeru lagistamas. Vabastasin end lummusest ja kahlasin kiiresti tagasi randa.
„Kuhu nüüd, kallim? Miks sa mind maha jätad? Tule tagasi!” hõikas tüdruk kaeblikult. Kui ma teda kuulamata edasi veest välja kiirustasin, muutus ta hääl kiledaks ja õelaks.
„Sa ei pääse mu käest!” karjatas koolnu võika häälega ja mu selga paiskus hiigellaine. Kukkusin käpuli, aga olin siiski juba piisavalt madalas vees, et uppumata kaldale jõuda.
Seal panin joostes rada pidi Huziri poole minema. Koolnu järgnes mulle umbes meetri kõrgusel maapinna kohal hõljudes ja mind kord meelitades, kord ähvardades, üldiselt aga kiledalt võika häälega minu kättesaamist lubades.
Märgade riiete lotendades põgenesin kabuhirmus tüdruku eest. Kummitus üha lähenes mulle ja ma nägi juba tema võigast naeratust ning tema koolnukäsi mind haaramas.
Pääsemine tuli ootamatult. Neeme maapoolses otsas vaidlesid kaks purupurjus meest keset rada mingi tühise asja üle. Nad olid nii vihased, et hakkasid juba kakluseks käiseid üles käärima. Jooksin nende poole ja sekkusin vaidlusesse, lootes, et koolnu nii paljude inimeste juurde ei tule. Nii oligi – kui palju ma ringi ei vahtinud, tüdrukut ma enam ei näinud. Vaid kile, kaeblik ja vihane karje kostus neeme otsalt.
„Mis see oli?” küsis üks meestest, kuid karje ei kordunud. Mõlemad olid Huziri mehed ja tahtsid nüüd mulle vahelesegamise pärast tappa anda. Rahustasin nad maha ja me läksime tagasi sinasõprust jooma. Hirmsa kogemuse mälust peletamiseks jõin end maani täis.
Kui me kahe päeva pärast Olhonilt lahkusime, soovitas Borka irvitades mul jälle binokliga neeme uurida, et kas tüdruk mulle hüvastijätuks ei lehvita. Kadusin sõnatult vööri, sest tundsin ilma vaatamata, et koolnutüdruk on neemel ja jälgib mind. Oma unedes nägin teda veel kaua ja alati kutsus tüdruk mind saarele tagasi.
Evenkide juures
Üldiselt olin küll üksik hunt, aga mitte munk: paljudes asulates ootasid mind tüdrukud. Ma ei tea, mis neid minus tõmbas, pikk ja kõhn eestlane, nagu ma olin. Muidugi tuli mul nii mõneski külas kohalike poistega kakelda, aga mind aitas ülikoolis õpitud poks. Läksin küll mõni kord tüdruku juurde sinise silmaga, aga võidumees olin ikkagi – teised olid minu käest hullemini saanud.
Ühte taigakülasse jäi minust ka püsivam mälestus, nimelt tüdrukutirts ja poisipõngerjas. Sattusin kord ühe evengi juurde. Õieti küll kohtasin seda vana meest taigas ja ta vedas mind omale poolvägisi külla. Evenk elas kahe tütrega, tema ühes, tüdrukud teises tshummis. Vanem tütar oli umbes kahekümnaastane, noorem nii 15-16. Naine oli juba surnud ja eelmisel talvel oli taigas hukkunud ka väimees.
Vana evenk rääkis, et väimees jäi tormises taigas puu alla, tema surmast kuuldes oli vanemal tütrel ka laps ära kukkunud. Vanamees ootas pikisilmi järeltulijat, aga taigas polnud kosilasi just palju liikvel. Seda rääkides vaatas evenk mulle nii pakkuva pilguga otsa, et ma punastasin. Näost punane oli ka vanem tütar, noorem aga vahtis mind väljakutsuvalt.
Õhtul pandi mind tütarde tshummi magama. Natukese aja pärast paotus uks ja vanem tütar libises sisse. Häbenemata võttis ta ennast paljaks ja puges mu kõrvale. Mõistagi ei keeldunud ma sellisest andumusest ja haarasin väriseva naise kohe kaissu.
Hommikul oli vanamees võiduka näoga, vanem tütar punastas ja naeratas vaheldumisi, noorem aga jälgis mind häbenemata huviga. Magasin veel paar ööd vanemaga, siis aga tuli ühel õhtul minu juurde hoopis noorem.
Tüdruk oli veel süütu ja andus mulle sellise kire ja endastmõistetavusega, mis on omane ainult loodusrahvastele. Jäin tema pärast päris kauaks sinna, siis aga palus evenk mul lahkuda, sest õed pöörasid mu pärast tülli. Paari aasta pärast sattusin jälle sinna ja siis oli mõlemal naisel valgelt mehelt päritud tunnustega laps. Mõlemad olid juba oma rahvusest mehega abielus ja ma ei pöördunud sinna enam kunagi tagasi.
Ühes evengi külas sain tuttavaks kohaliku shamaaniga. Panin nimelt tähele noort meest, kelle poole kõik aupaklikult pöördusid, sealhulgas ka vanemad inimesed. Tavaliselt on Siberi rahvaste juures au sees just vanurid, selle mehega aga rääkisid ka kortsus raugad nagu omasugusega. Kui ma ühe poisi käest selle kohta aru pärisin, vastas too, et tegemist on shamaaniga, kes alles hiljuti isa surma järel tema ameti üle võttis.
Mina olin muidugi selliste asjade peale skeptik, ja kui kord noormehega jutule sain, väljendasin vist liiga taktitult oma arvamust vaimumaailma kohta. Mees aga naeratas ega solvunud karvavõrdki. Leebelt, minu arvamusi vaidlustamata, rääkis ta shamaani elust, tegevusest ja ülesannetest. Vaidlesime sageli temaga tundide kaupa, ja mida kauem me neil teemadel arutlesime, seda rohkem leidsin tema jutus iva. Mind hämmastas see, et noor