nad kohe kindlasti ei tegele,” rääkis ta. „Seal käib palju mehi, kes näevad välja nagu agent Smith „Matrixis”. Ja naisi käib seal ka. Ja kõigis neis on midagi sellist, mis viitab Vatikanile.”
Me seisime kõrghoone ees ja vaatasime valgustatud aknaid, mille taga Katie hinnangul võisid vikerkaaresõdalased omi plaane sepitseda. Meie jaoks õhkus sealt justkui ähvardust ja hirmu.
„Nüüd ma tean, kuhu granaadiheitjaga põrutada, kui me väga hätta jääme,” ütles Keira mõtlikult.
Meie läheduses pargis istusid noormees ja neiu, kes vaatasid samuti pilvelõhkujat. Meie nelik pöördus justkui nõiutult ringi, me haarasime relvad, kuid noored tõstsid tõrjuvalt käed.
„Me näeme, et ka teie tunnete selle maja vastu huvi.” ütles poiss. „Meeldiv teid näha, Noria lapsed.”
Tim ja Roxie oli meiesugused, keda Melbournesse oli toonud soov leida need, kes olid mõne nädala eest pommiplahvatusega tapnud seitse meiesugust. See juhtus Queenslandis, kus noored liivarandadel aega viitsid.
Granaadirünnak
„Me elasime Gold Coastil justkui kommunis,” rääkis Tim. „Tegelikult olime pidevalt koos meie, Noria lapsed, teised lihtsalt tulid ja läksid. Meid hoidis miski koos. Tööl käisime vaid nii palju, et maksta ühe rannamaja üüri ja osta endale süüa. Muul ajal lesisime rannas, surfasime, ühesõnaga nautisime elu. Siis ühel päeval lasti meie rannamaja lihtsalt õhku. Koos meie seitsme sõbraga.”
„Kuidas teie ellu jäite?” pärisin mina. Noored vaatasid üksteisele otsa.
„Me lihtsalt tülitseme palju!” vastas Roxie. „Ka sel korral oli meil põhjalik tüli ja ma tormasin teiste juurest rannamajast minema, Tim tuli mulle järele. Siis see kärgatus käiski, maja oli leekides ja teiste tükid vedelesid rannas. See oli jube.”
„Mida politsei arvas?” küsis Katie. Roxie raputas masendunult pead. „Nad arvasid, et me ise hoidsime seal mingit lõhkeainet. Meid kuulati kaua üle ja jumal tänatud, et ilma süüdistuseta tulema saime.”
„Ja kes siis teie arvates põrgumasina rannamajja pani?” päris Keira.
„Mõnda aega elas meie juures üks kutt, Jason, selline libe tüüp. Aga kommuunis ei ole kombeks kaaslasi valida ja me talusime teda. Siis ta kadus, aga ilmus aeg-ajalt jälle välja. Hiljem arvasime Roxiega, et just tema pani pommi ja tulime talle siia järele.”
„Meile tuli meelde, et Jason helistas sageli Melbournesse ja rääkis mingist aktsioonist. Temast jäid maha mingid vanad märkmed aadressite ja telefoninumbritega ning me leidsime ta siin üles. Teda jälitades jõudsime selle kõrghoone ja ühe kontorini. Usume, et just sealt anti talle korraldus pomm panna,” selgitas Tim.
„Mis te nüüd teete?” küsis Dan. Roxie vastas kohe: „Mulle meeldis teie plaan lasta selle kontori pihta granaadiheitjaga. Võibolla teemegi seda.”
„Melbourne südalinnas?” pärisin jahmunult. „Hullud olete, politsei on meil kohe kallal. See pole ju isegi üksiku küti mahalaskmine, see on terroriakt.”
„Hea küll, hea küll, kaalume veel seda. Aga kuidagi me peame neile näitama, et meie sõpru nii külmavereliselt mõrvata ei tohi.”
„Varsti ajab meid kogu Austraalia politsei taga,” arvas Dan. „Kuhu me siis põgeneme?”
„Tegelikult käis meie juures kunagi üks poiss, kes rääkis, et mingil Vaikse ookeani saarel on meiesuguste koloonia, ainult Noria lapsed. Ta andis isegi koordinaadid ja juhatas, kus asub merekaater, et sellega sinna pääseda. Ainult et meie teda ei uskunud, sest tollal keegi meid ei kimbutanud, ja poiss lahkus nõrdinult meie juurest. Alles hiljem hakkasime mõtlema, et oleksime võinud täpsemalt koloonia asukohta uurida. Siiski arvan, et kaatri peidukoha leiaksin üles. See on Uus-Lõuna-Walesi rannikul, inimtühjas kohas,” rääkis Tim.
Esialgu jäid meie tegutsemisplaanid lõplikult paika panemata. Paari päeva pärast aga tormas paanikas Dan meie juurde ja viskas värisedes meie ette kohaliku uudistelehe. Sealt leidsime hirmutava teate. Melbourne politseiuurija ütles intervjuus, et viimastel kuudel on mitmel pool Austraalias leitud mõrvatute surnukehi ja see on ilmselt mingite kuritegelike noortejõukude arveteklaarimise tagajärg, sest surma on saanud just noori ja mitmeid kurjategijaid. „Oleme neil jälil!” teatas politseinik.
„Me teeme asja ära ja kaome!” teatas kord Tim resoluutselt. Meiegi mõistsime, et on aeg edasi liikuda. Melbournes polnud enam turvaline. Meie sealolek jäigi üürikeseks.
Kogunesime ühel õhtul paaridena selle kõrghoone juurde, kus kütid oma kontoris meie hävitamist haudusid. Roxie ja Tim saabusid ärandatud autoga, tõstsid parkla pimedamas nurgas pakiruumist kaks granaadiheitjat ja end hoolega varjates hiilisid maja poole. Aeg oli kõvasti pärast keskööd, kui kaks raketti lendu sööstsid ja helendavate akende poole tormasid. Plahvatused raputasid tervet linnaosa, akendest paiskus tulemöll ja kostsid võikad karjed. Me jooksime oma autode juurde ja hetke pärast kihutasime mööda suurlinna tänavaid linnast välja.
Politsei ilmselt keskendus linnas toimunule, seepärast jõudsime takistamatult ookeani äärde. Panime poistega ühes rannakülas pihta vana kaatri, mis seisis kuuris ja mida kusagil mujal elav peremees polnud ilmselt aastaid kasutanud. Aga alus oli korras, mootor töötas nagu kellavärk, kütet ostsime juurde ja varsti kihutas paat kuue Noria lapsega pardal piki rannikut põhja poole.
Elu saarel
Me jõudsime Saarele. Tõtt öelda oli sellest kaks nädalat juba möödas, kui me Melbournest lahkusime ja varastatud kaatriga põhja poole suundusime. Me sõitsime piki rannikut ja nautisime iga hetke oma reisist. Keegi meist ei saanud kindel olla, et järgmisel hetkel veel elus oleme.
Aga salapärase lahe ja seal peituva laeva suhtes oli Timil õigus. Mingil hetkel sisenesime inimtühja abajasse, mille kallastel kõrgused metsased järsud kaljud. Ja lahe servas, kaugemal avamerelainetest seisis jaht. See oli üsna suur meresõidualus, kuid rääbaka ja kulunud väljanägemisega. Ilmselt oli alus lahes kaua aega remondita seisnud.
Kui me laevale lähemale popsutasime, tuli selle mootoriruumist üks poiss tekile. Ta lehvitas meile, justkui olekski meie tulekut oodanud. Kui me lähemale jõudsime, viskas poiss meile köie. Ta oli pikka kasvu, sassis juuksepahmaka ja väikeste vuntsidega.
„Tere, Noria lapsed!” hõikas ta. „Mu nimi on John, aga mind kutsutakse Jhonnyks. Ootan teid juba mitu päeva.”
„Kust sa teadsid meid oodata,” pärisin ma, mille peale poiss naeris. „Teie ju teadsite, kuhu tulla! Aga asume nüüd teele. Kinnitage oma paat sleppi ja tulge pardale.”
Meie sõit saarele vältas mitu päeva. Jhonny rääkis meile saarest, kolooniast ja meiesarnaste saatusest enne sinna sattumist. Kõik olid vikerkaaresõdalste rünnakuid üle elanud.
„Nad on suurema osa meist juba hävitanud!” ütles poiss kibestunult.
Saar polnud suur, umbes 5 kilomeetrit pikk ja kolm lai, mägine, kaljuste randadega. Tema kõrvalisus tulenes ilmselt sellest, et saarele oli peaaegu võimatu pääseda. Kitsastes orgudes polnud piisavalt tasast maad, et lennuk sinna saaks maanduda. Mere poolt laevaga lähenemist takistas korallriff ja rannakaljude vahel polnud kohta, kust varjulist sadamat otsida.
Ometigi pääses teadja saarele. Kui me ühes kohas rannale lähenesime, süttisid kaljudel kaks tulukest. Need justkui näitasid, kus riffide vahelt läbi pääseda saab.
„Ma sõidan tagasi, teie aga sõitke paadiga tulede poole,” käsutas Jhonny. Nii me ka tegime. Lained kohisesid küll raevukalt ja me ootasime, millal paadi põhi riffe kriibib, kuid pääsesime õnnelikult läbi. Jõudsime peagi vaiksemasse vette ja varsti sahises paadipõhi vastu liiva. Mina ja Tim hüppasime vette ja tirisime aluse randa.
Meile tulid aeglaselt vastu paarkümmend noort, nii poisse kui ka tüdrukuid. Nende eesotsas paistis olevat ilus, sale blond tüdruk, kellest lausa õhkus karismaatilisust. Paljud kandsid relvi.
Seltskond jäi meie ette seisma ja kõik silmitsesid meid uurivalt. Siis ütles