läksid koolnud meist välja tegemata oma haudade juurde, hakkasid lagunema nagu tuulest viidav udu ja laskusid siis õrna helenduse saatel haudadesse. Üks neist näis siiski meile tervitades viipavat. Siis valitses surnuaial vaikus ja pimedus. Kristlastest surnud olid aaside koerad minema peletanud – kas siis meid abistada püüdes või lihtsalt sellepärast, et need soerdid nende rahu rikkusid.
Kappasime kiiresti sinna tallu, kust me hobused olime laenanud. Teel vahtisime pidevalt taha, kuid Metsik Jaht meile enam ei järgnenud.
See öö möödus meil Leanniga lõppematutes kallistustes. Olime koos liiga palju hirmutavat näinud ja ainult kallima embuses olek peletas need meenutused mälust.
Surematu külaskäik
Puhkasime Leanniga Wrighti saarel, kui minevik taas mulle järele jõudis. Istusin ühel päeval väikese üürisuvila verandal ja vaatasin merele. Leann oli läinud külakese poodi toidukaupu ostma. Tema naastes pidime üheskoos paadiga merele minema.
Järsku kuulsin mootorimüra. Suvila ees peatus auto, noobel Mercedes. Tundsin järsku tuttavat ärevust – see tähendas, et tulemas on keegi minusugune. Aga kes? Kuna tulija ei püüdnudki salaja tulla, leidsin, et tal pole vaenumõtteid ja ootasin külalist rahulikult.
Autost väljus noor sihvakas mees, kes mulle tervitades viipas. Tohoh, Duncan, mõtlesin ma. Temagi oli surematu ja ma polnud meest kaua näinud. Ta polnud see, kellega koos tegutseda ja mingit võitlust pidada, pigem oli Duncan salakaval, kellelt võis alati reetmist oodata. Olin kindel, et mind otsima on ta tulnud mingi kindla eesmärgiga.
Duncan tuli minu juurde verandale ja kallistas nagu vana sõpra. „Sind pole ammu näinud. Liiga kauagi!” ütles ta. Mehe hääl kõlas siiralt, kuid ta valetas kohe kindlalt.
„Sa pole mind üritanud üles otsidagi. Millest siis nüüd selline uudishimu?” küsisin muiates, kui olime istunud.
Duncan teadis, et ma teda ei usu, kuid temale omase libedusega üritas ta oma juttu siluda.
„Noh, mul oli ikka asja ka, aga see ei tähenda, et ma poleks sind kohata tahtnud,” põikles ta.
„Sa oled ju alati Anastasijaga mestis olnud, miks sa nüüd siis minu juurde tuled?” küsisin ma. „Sa ju tead, et ma selle lirvaga sõjas olen!”
„Oleme siis ausad – ma tahan kuulda sinu pakkumisi, enne kui löömaks läheb!” vastas külaline.
„Miks sa arvad, et ma sulle pakkumisi teen?” pärisin ma uuesti.
„Noh, sul on liitlasi ju vaja, sest vastane on sul tugev. Aga olen kuulnud, et sa pole ise ka papist poiss ja järsku on mul kasulikum sinu kõrval olla,” selgitas Duncan.
„Sa ju mõistad, et ma ei tee sulle pakkumisi – sinu peale ei saa kunagi kindel olla. Peaksin siis kogu aeg nuga selga ootama,” naersin ma õelalt.
„Tee siis nii kõva pakkumine, et ma ustav oleksin. Varandust peaks sul ju jätkuma,” irvitas Duncan.
„Mida teeb surematu palju rahaga? Mine röövi hoopis panka!” soovitasin.
„Raha eest saab surematu surelike maailmas mõndagi head!” ütles mees. „Pealegi jälitaks politsei pangaröövlit ja ma võin juhuslikult hukka saada.”
„Ei, see jääb ära!” vastasin kindlalt. Näis, nagu oleks külaline seda vastust oodanudki.
„Sul olla uus Eleanor?” küsis Duncan. „Ma polnud tema tapmise juures, kuid olen kuulnud, et Anastasija lõbutses kõvasti. Küll aga käisin sinu uue libu meest tapmas ja ma nautisin seda! Muide, mina lõin ta põlved puruks. Ja ma proovin olla ka siis kohal, kui Anastasija su tüdruku ette võtab…”
Järsku toimus kõik kiiresti. Ma ei saanudki aru, kust Leann oli välja ilmunud, aga tal oli pikk kööginuga käes ja näol julm kättemaksuihast põlev ilme. Hetkega oli ta Duncani selja taga. Mees oli teda silmanurgast näinud ja hüppas püsti, kuid oli juba hilja. Nuga libises üle ta kõri ja võimas verevoog purskus tuba üle ujutades kaelast. Haavatu kukkus põlvili, kuid ma märkasin, et veri hakkas kiiresti kinni jääma.
Surematul võis paranemine võtta aega paar minutit. Seepärast hüppasin kõrvaltuppa, haarasin oma mõõga ja naasnuna surusin selle Leanni kätte.
„Raiu ta pea maha ja ruttu!” käskisin ma. Leann ei kõhelnud hetkegi. Siuh! vilistas mõõgatera ja järgmisel hetkel vedeles Duncani pea vaibal. Keha kukkus sinnasamma kõrvale.
Leanni näos polnud kübetki hirmu, vastumeelsust ega kahetsust. Ta näis hoopis kergendust tundvat. Ja siis juhtus midagi kummalist…
Duncani kaelast sähvatas midagi välgusarnast ja see tabas Leanni. Naine kiljatas ja kukkus põlvili. Ta vabises nagu voolu all olles. Haarasin ta õlgadest ja tõstsin püsti.
„Mis see oli?” päris Leann paanikas.
„Tere tulemast meie sekka!” ütlesin pidulikult. Naine oli küll jahmunud, kuid paistis sellest aru saavat, mida olin öelnud.
Ma tõin tugeva kilekoti, asetasin sellesse suure kivi, seejärel Duncani jäänused ja me sõitsime kaugele merele, kus keegi meid näha ei võinud. Surematu nüüd surelikuks saanud keha libises Keldi mere põhjatusse sügavusse.
Meil läks paar päeva, et tapetu verest mingeid märke ei jääks. Renditud auto viis Leann töökotta tagasi. Ta mängis armunut, öeldes, et kallim on nüüd tema juures ja autot enam pole vaja. Sellesse suhtuti mõistva muigega ja keegi ei üritanudki Duncani kadumist uurida.
Olime veel nädal aega Wrighti saarel ja kadusime siis kõigi nelja tuule poole. Meie, kaks surematut.
Sõda hakkab pihta
„Kas see hakkabki nii käima?” küsis Leann, nõjatudes vastu Shotimaa rannikul kõrguvat rannakaljut. Vaatasin ta armsat nägu ja värisesin mind vallanud tunnetest. Siiski vastasin talle jaatavalt.
Leann oli just tulnud Skye saarelt.
Mina polnud temaga kaasas käinud – mul oli Glasgow`s äriasjadega tegemist, naine aga tahtis vaadata üht Hebriididelt leitud iidset eset. Ta naases sealt ühe jahiga ja pidi ebameeldiva seikluse üle elama.
Naise sõnul tukkus ta kajutis, kui tundis järsku jahti võppuvat. Kui ta uksest välja vaatas, silmas ta pardal hiiglaslikku kaheksajalga, kes oli oma kombitsatega taglase külge kinnitunud ja kiskus pardalt meeskonnaliikmeid vette. Leanni nähes oli elukas teised ohvrid kiiresti lahti lasknud ja tema suunas tormanud.
„Lõin tal mõõgaga mitu kombitsat küljest ja ühe löögi sain pähe anda, aga siis pidin kajutisse taganema,” jutustas mu kallim. Kuni kaheksajalg ust lõhkus, puges Leann aknakesest välja, libistas end vette ja ujus vaikselt minema.
„Õnneks juhtus see üsna ranna lähedal. Kui maale jõudsin, oli kaheksajalg juba jahi sedavõrd pilbastanud, et sai selle põhja tirida,” rääkis naine. „Ta ilmselt ei märganudki, et mind enam seal pole. Aga mõõgast jäin ma ilma.”
Ma vaikisin, ent südames teadsin, et see rünnak polnud juhuslik. Vähesed said mereelukaid enda tahtmist mööda tegutsema panna, kuid Anastasija teadis neid, kel see võime oli ja ilmselt kasutas ta nende teeneid. Ilmselt arvas ta meid mõlemaid Hebriididele sõitvat, nagu see meil algselt kavas oligi.
„Me peame rohkem koos olema,” ütlesin ma. „Koos oleme tugevamad… ja ma armastan sind meeletult,” ütlesin Leannile. Naine naeratas võluvalt, mu sõnad meeldisid talle.
Ühes Edinburghi lähedal asuvas lossis oli Leann hiljuti teisegi ootamatu kallaletungi üle elanud. Kui ta suures mõisas aastakümneid kinni olnud tube mööda vanavara otsides hulkus, ründas teda vampiir. Too mees oskas oma ohvreid endale allutada, et neid verest tühjaks imeda. Leanni puhul pidi vampiir siiski pettuma – surematute verd nood olevused ei joo, sest see ei anna neile midagi, isegi mitte täiskõhu tunnet. Pigem on see neile mürgine. Tollele tegelasele lõppes kallaletung õnnetult – Leann ei andestanud hammaste kaela löömist ja torkas vampiiri mingi riidepuuga surnuks.
„Uskumatu, kuidas mu elu muutunud on!” nentis