selline kuramuse pull asi jah! Sõitsime teeserval paar postkasti ümber, aga mendid sindrid võtsid sappa ja pistsid mu kohe pokri,” kommenteeris elumees oma seiklusi. “Ma ei saa sind kahjuks kuidagi aidata, kaksteist tuhat väänati kraesse.”
Sõpradest järgmisena sai ette võetud Peeter, kes lubas kümne tuhande krooniga päästeaktsiooni toetada.
“Tsirka nelikümmend on koos,” arvutas Riho. “Ainult pisut üle kümnendiku.”
Hommikul helistas eksabikaasa advokaat: “Millal Margit viimaks raha saab?”
“Seeme on olemas,” vastas Koorik. “Miks sellega nii kiire on?”
“Vaata ette!” hoiatas Männik ja katkestas kõne.
Ennelõunal kõmpis mees pangakontorisse ja palus end juhatada laenunõustaja kabinetti. Roosade põskedega noormees kuulas Kortsu jutu püüdlikult ära, klõbistas natuke arvutiklaviatuuriga ja raputas siis pead. “Me ei saa teile kuidagi vastu tulla. Teie viimase kuue kuu sissetulekud ei kajastu arveldusarvel.”
“Ma töötan Soomes, mulle makstakse sulas, teenin kaks korda rohkem kui Eestis.
Kurat, inimesed ütlevad, et mul on kuldsed käed!”
“Kust meie seda peaksime teadma,” lausus pangaametnik ja koputas pastakaga kuvarile: “Siin ei ole mingeid jälgi.”
“Aga mu korter maksab üle poole miljoni krooni, kas see pole piisav tagatis?”
“Saage aru, me ei taha teie korterit, me ei kauple kinnisvaraga – meile on vaja vaid kinnitust, et suudate laenu tagasi maksta.”
“Maksan kohe nelikümmend tuhat.”
“Kuulge, kui teil raha on, miks te siis laenu võtate?”
“Et kuskil elada, kulla mees! Talv tuleb!” vihastas Korts ja lahkus.
Viimases hädas helistas Riho vanale semule Meelisele, kes töötas juba aastaid Venemaal mingi Norra gaasifirma kasuks ja teenis ühes kuus kümmekond keskmist Eesti palka. “Piinlik on küsida, aga mul oleks laenu vaja. Kukub küll nii välja, et sõpra tuntakse hädas, aga ma olen tõesti suure probleemi ees.”
Meelis pidas kolm sekundit pausi, teatas kogeledes, et viibib koosolekul ja lubas tagasi helistada.Telefonist kostunud hääletoonist võis välja lugeda, et lubaduseks see jääbki.
Üks variant kargas hädasolijale veel pähe. Ta üritas ühendust saada kunagise klassivennaga, kes töötas ehitusfirma direktorina ja teenis aastast aastasse kopsakaid dividende. Kuigi mehed ei olnud üle tosina aasta kohtunud, lootis Riho vana sõpruse üles soojendada.
“Tere, otsin Ahto Hendriksoni,” lausus ta sekretärile.
“Ahto on puhkusel. Millega saan aidata?”
“Üks isiklik asi. Olen vana sõber.”
“Ta viibib perega Hispaanias, järgmiseks esmaspäevaks on tagasi.”
“Helistan siis uuesti. Aitäh!”
Võimalike laenuandjate ring sai täis. Koorik mõistis, et korteri müügist pole pääsu. Mismoodi ja kus pärast müüki elada – seda ei kujutanud ta veel ette. Järelejäävast rahast piisas elamispinna üürimiseks, kuid uue korteri ostmine ei tulnud esialgu kõne allagi. Leila juures elamine ajas muidugi asja ära, ent suurt vaimustust ei tekitanud, kuigi sellel olid omad plussid – prii toit ja kohustustevaba seks.
“Ootan Ahto ära,” otsustas mees.
Soomes ei olnud asjad paremaks läinud. “Vittu! Tahavad litsentsi ära võtta,” kurtis Ari telefonis: “Need kaks poolakat, kes sinuga ühe objekti peal olid, kukkusid lobisema ja rääkisid mind maksuametis sisse. Kõik töötajad on järjest ette võetud, ka soomlased.”
“Mis siis minust saab? Jään ma vähemalt puhtaks? Mul siin niigi palju jama kaelas.”
“Ära pabista, sinu nime ei figureeri kuskil.”
“Hea seegi,” hingas Korts kergendunult. “Ma saan siis aru, et pean leidma uue otsa?”
“Kardan küll. Siin läheb veel aega, enne kui rahuneb.”
“Ohh, pagan, mul on raha väga vaja. Kohe väga.”
“Ma ei saa sind kuidagi aidata, saadan Elmoga lõpud ära, mingi seitsesada eurot tuli vist – ja siis on kõik. Ei tea, kas ise enam tõusengi.”
“Ütle nüüd, et saatus on sinu enda kätes,” mõtiskles Riho, kes sai elult järjekordse hoobi.
Esmaspäeval üritas Koorik taas klassivend Ahtot tabada.
“Kohe ühendan,” teatas sekretär.
“No tere Korts!” kostus madal tõrrehääl. “Skolko let, skolko zim! Mis mure sul oli?”
“Mul on tõesti mure.”
“Lase tulla!”
“Tead, see pole päris telefonijutt.”
“Kobi siis kella kaheks minu juurde kontorisse.”
“Tänan, olen kindlasti kohal.”
Vana klassivenna büroo asus linna servas ja kuna Koorikul autot ei olnud, sättis ta end varakult teele. “Masin kuluks küll marjaks ära,” nentis mees, kes oli autoostu kahe riigi vahel pendeldamise tõttu pidevalt edasi lükanud. Kuna Margitil load puudusid, siis tundus mõttetu üksnes selleks neljarattalist sõpra soetada, et kindlustust maksta ja kaks korda aastas rehve vahetada.
“Härra Hendrikson ootab teid.” Nägus sekretärineiu juhatas Riho koosolekute ruumi, kus klassivend parasjagu ärritunult telefoniga vestles.
“Ma võtan sul munad maha, kui objekt reedeks valmis ei saa. … Jah … Linnapea ise tuleb avamisele … Seda ma ei tea, aga linnapea tuleb kindlasti … Miks sa seda küsid? … See polegi sinu asi! Tegutse!” kuulis siseneja lausekatkeid.
“Tere jälle!” pööras Ahto tähelepanu Koorikule. “Räägi!”
“Kas tulin ebasobival ajal?”
“Ei, mitte sugugi. Kõnele!”
Korts ei teadnud, kust otsast oma juttu alustada. “Mul on raha vaja!” tunnistas ta otse.
“See nüüd mõni mure, meil kõigil on raha vaja!”
“Olen tõesti kitsikuses, elamine löögi all.”
“Palju siis?”
“No nii kolmsada tuhat või nii!”
“Kolm sotti pole ju tänapäeval mingi raha,” sõnas Ahto naeratades. “Selle eest saad kesklinna ruutmeetrise peldiku, ei midagi enamat.”
“Nojah, kui sul sellist summat pole, siis on see ikkagi kaunis suur hunnik.”
“Mida sa minult siis soovid?”
“Laenu, neh.”
“Ma annaks sulle hea meelega, aga olen kõik säästud paigaldanud aktsiatesse, nii et see ei tule kõne alla. Pealegi kulutasin puhkusel kogu taskuraha – sada tuhat kadus nagu mutiauku. Täna võtsin sekretärilt võlgu, et lõunat süüa. Ei saa sind praegu kuidagi aidata, sõber!” Klassivend patsutas külalisele õlale: “Aga kui aega saad, astu ikka läbi, ajame juttu.”
“Aitäh, et vähemalt ära kuulasid.”
“Pole tänu väärt, võid alati tulla, kui on probleeme või häid ideid.”
Nüüd seisis Riho lõhkise küna ees. “Võitle, võitle,” vasardasid sõnad peas, aga ühtegi head ideed nende kõrvale ei kerkinud.
Õhtul, pärast paari õlut ja Leila lohutusi, sõlmis ta endaga korteri suhtes rahulepingu. “Räägin selle neetud juristiga – kui ajapikendust ei saa, läheb müüki.”
Kaugemal oleks justkui tema mõtteid loetud. Helises telefon.
“Mis seis on?” küsis Margiti advokaat.
“Null.”
“Kuidas