Suur Keinplatzi eksperiment. Arthur Conan Doyle

on temast väga lahke,” märkis üks seltskonnast.

      “Tegelikult,” ütles professor, “ma loodan, et ta on nüüd sunnitud mind abiellumisel aitama. Tema ja mina pole kunagi üksteist eriti sallinud, kuid loodan, et nüüd on kõik teisiti ja kui ma abiellun, tuleb ta meie juurde elama.”

      “Missugune õnnelik perekond!” hüüatas üks naljahammas.

      “Jah, tõesti, ja ma loodan, et te kõik tulete mu pulma, teie kõik. Ma ei nimeta nimesid, kuid see toost on mu väikesele pruudile!” Ja professor tõstis klaasi õhku.

      “Tema väikesele pruudile!” möirgasid praalijad naerdes. “Tema terviseks. Sie soll leben – Hoch!” Ja lust kasvas üha suuremaks, kui kõik noormehed järgnesid professori eeskujule ja jõid tema südamekallima terviseks.

      Kui “Grüner Mannis” oli toimumas niisugune pidu, toimus ühes teises kohas väga teistsugune stseen. Noor Fritz von Hartmann, nägu tõsine ja käitumine vaoshoitud, uuris pärast katset mõningaid tehnilisi seadmeid ja seadis neid paika, seejärel, olles uksehoidjatele mõne käskiva sõna ütelnud, kõndis aeglaselt mööda teed professori kodu suunas. Minnes nägi ta von Althausi, anatoomiaprofessorit, enda ees kõndimas, ning sammu kiirendades jõudis ta tollele järele. “Tõesti, von Althaus,” hüüatas ta teda varrukast sikutades, “te küsisite minult paar päeva tagasi informatsiooni tserebraalarterite kohta. Ma ütlen, et…”

      “Donnerwetter!”hüüdis von Althaus, kes oli pirtsakas vanamees. “Mida, põrgut, tähendab niisugune häbematus! Ma lasen teid ülikoolinõukogu ette kutsuda, sir.” Selle ähvardusega pöördus ta ringi ja kiirustas minema. Von Hartmann oli niisuguse vastuvõtu üle väga üllatunud. “See on minu katse läbikukkumise pärast,” ütles ta endale ja jätkas tujukalt teed.

      Kuid teda ootasid uued üllatused. Ta oli mööda teed kiirustamas, kui teda peatasid kaks tudengit. Need noormehed ei võtnud mütse peast ega näidanud ülest mingit austust, vaid vilistasid rõõmust teda nähes, tormasid tema juurde, haarasid tal kätest ja sundisid teda endaga kaasa tulema.

      “Gott in himmel!”möirgas von Hartmann. “Mis on selle erakordse solvangu põhjuseks? Kuhu te mind viite?” “Pudelit veini jooma,” ütlesid tudengid. “Tule kaasa! Niisugusest kutsest pole sa kunagi keeldunud.”

      “Mind pole kunagi elus niimoodi solvatud!” hüüdis von Hartmann. “Laske mu käed lahti! Ma lasen teid sellepärast koolist välja heita! Laske mul minna, ütlen ma!” Ja ta tagus raevukalt oma vangistajaid.

      “Oh, kui sa oled halvas tujus, võid minna, kuhu tahad,” ütlesid tudengid teda lahti lastes. “Me saame väga hästi ka sinuta hakkama.” “Ma tunnen teid. Ma jätan selle meelde,” ütles von Hartmann raevukalt ja jätkas teed, mida ta arvas oma koju viivat, olles üsna pahane kahe episoodi pärast, mis oli temaga teel juhtunud.

      Proua von Baumgarten, kes parajasti aknast välja vaatas ja imestas, miks ta abikaasa õhtusöögile hiljaks jääb, oli üsna üllatunud, nähes noort tudengit kõrgilt mööda teed lähenemas. Nagu juba märgitud, ei sallinud proua teda põrmugi ning alati, kui see tudeng majja sisenes, oli see toimunud professori kaitse all. Seda rohkem oli proua hämmeldunud, kui ta nägi tudengit aiaväravat avamas ja mööda aiateed lähenemas niisugusel ilmel, nagu oleks tema olukorra peremees.

      Ta suutis vaevu oma silmi uskuda ja kiirustas ukse juurde, kõik emainstinktid rünnakuvalmis. Ülemisest aknast oli kaunis Elise samuti märganud oma armastatu julget sammu ja ta süda lõi kiiresti niihästi uhkuse kui ehmatuse tõttu.

      “Ilus päev täna, sir,” märkis proua Baumgarten sissetungijale, seistes süngelt ja majesteetlikult ukseavas.

      “Väga kena päev tõesti, Martha,” vastas teine. “Ära seisa seal nagu Juno kuju ja tee õhtusöök valmis, sest ma olen läbi ja läbi näljane.”

      “Martha! Õhtusöök!” hüüatas leedi hämmastunult taganedes. “Jah, õhtusöök, Martha, õhtusöök!” uratas von Hartmann, kes oli pahaseks saamas. “Kas on midagi imelikku, kui seda palub mees, kes on kogu päeva väljas olnud? Ootan elutoas. Kõik sobib. Sink, vorst, ploomid – iga asi, mis juhtub olema käepärast. No mida sa seal vahid? Naine, kas sa hakkad oma jalgu liigutama?”

      Viimane märkus, mis toodi kuuldavale äärmises raevus, pani hea proua Baumgarteni mööda koridori köögi poole põgenema, kus ta lukustas end nõudepesuruumi ja puhkes hüsteeriliselt nutma. Vahepeal astus von Hartmann tuppa ja heitis end kõige halvemas meeleolus sohvale.