kordi rääkinud. Ma olen ühest neist lõimedest, mis siin puntras võbelevad. Ma olen minevikust, mida siin pole olnud, et luua tulevikku, mida muidu ei tuleks.”
„Kuidas saab minevik mitte olemas olla? Kas juba juhtunud asjad ei ole ajaloos paigas? Neid ju mäletatakse, neist on kirjutatud…”
Ta puhkes naerma ja taas – taas nagu kordi ja kordi varem – jooksid mul külmavärinad mööda selgroogu, nii kõle ja rõõmutu oli see naer. „Olemasolev on palju suurem ja keerulisem, kui te siin ette kujutada oskate. Kindel on vaid see, et me kõik liigume oma sünnihetkest oma surma poole ainult ühes suunas ja seda saadab meie mälu jälg. Kuid ei ole olemas sellist kella, mis meid omavahel paika paneks. See kell peaks asuma väljaspool meie maailma ja siis ei mõõdaks see midagi.”
„Aga planeetide asend päikese ümber?” küsisin ettevaatlikult.
Kronose pilk peatus minul ja ta näis mind taas mõõtvat, nagu ta tegi tegelikult iga kord, kui suutsin mõne asjaliku küsimuse küsida.
„Keerulistele küsimustele on olemas lihtsad, selgesti mõistetavad valed vastused.”
Me kõik mõtlesime selle üle natuke aega, kuid arusaadavalt oli see vaid mõtteuperpall, tegelikult ta ju ei vastanud.
„Aga tulevik, mida sa tahad muuta?” võttis professor jutujärje tagasi. „Mille poolest see erineb ükskõik kelle loomulikust austusväärsest soovist korraldada asjad oma parima äranägemise järgi?”
„Selle poolest, et ma saan tulemust kontrollida.”
„Sa oskad niisiis ikkagi ajas rännata?”
„Ajas rännata ei saa.”
„Kuid… Mulle meenub, et sa lubasid selgitada, et on võimalik luua olukord, kus pole võimatu minna ajas tagasi ja tappa oma vanaisa, kui ta veel laps on?” meenutas professor üht vana mõtteharjutust, mille üle kooliski korduvalt arutlenud olime.
Kronos keerutas veini oma karikas ja valas selle siis uuesti täis. Ta sirutas välja oma pika kahvli, mis meid ikka õõvaga täitis, ja näris pisut aega meemarinaadis leotatud jäneseprae tükki.
Vaadake, enamik toidunõusid olid tavalised. Olid noad, kahvlid ja lusikad. Neid oli suuremaid ja väiksemaid ja kuigi saime aru, et erinevate roogade jaoks on mõeldud erinevad riistad ning kuigi Cheril koka abil endale asja selgeks tegi ja meilegi kiirkursuse korraldas, ei paistnud pererahvas ise sellest hoolivat. Hoopis teine asi oli mõned nõud, mis ei käitunud nii, nagu nõudele kohane, ja üks neist oli kahvel, mida Kronos ise kasutas. See nimelt võis vajadusel vähemalt inimesepikkuseks venida ja suvalise nurga all painduda.
„Mul ei ole sõnu, et seda teile seletada,” porises too jumalasarnane olevus. „Seda on teatud tingimustel võimalik korraldada, kuid kindlasti pead sa korraldamist alustama enne, mõistad, enne tapmishetke. Ja ka siis on üks oluline takistus. Te peaksite millalgi – kui te juba ei ole – avastama ühe väga universaalse seaduse, mis kehtib alati ja kõikjal. Asjad kuluvad.”
„Me nimetame seda entroopiaseaduseks. Lõpuks muutub kõik struktuurita soojuseks. Termodünaamika.” Minu hooleks jäi viimase põhivõrrandid paberile panna – muidugi tema kummalise hindava pilgu all.
„Jah. Hea. On olemas selline asi nagu laiendatud entroopiaseadus ja see seadus välistabki sisuliselt igasugused ajavooluga mässamisel tekkida võivad paradoksid. Kord läbi elatud aeg on loomulik, madalaimal energiatasemel, maksimaalse entroopiaga. See on nagu perpetuum mobile – loodusseadustest tuleneva paratamatusega degradeerub ka keerukaim ja teravmeelseim ajasilmus.
Inimene ise on muide üks keerukaimaid infot töötlevaid süsteeme ja seega on üks keerukaimaid juhtumeid iseenda kohtamine. Ma olen seda proovinud. Ega seda enne ei usu, kui järele proovid, nii tõeliselt hulluksajav on see. Mäletama jääd sa ju viimast versiooni, lõpmatuid iteratsioone sa mäletada ei saa. Kuna info allub samuti entroopiale, vahetatakse seda lõppkokkuvõttes võimalikult vähe – sellised kohtumised on ka tugevaima närvikavaga inimesele väga vastumeelsed ja ei ole haruldane, et lõppversiooni totaalne äraspidisus mõned hulluks ajab.”
Ta vaatas meid oma tavalisel lootusetust väljendaval ilmel ja peitis nina veinisse.
„Aga sa kas ei selgitanud midagi või me ei saanud aru,” andis Chang alla.
Kronos krimpsutas nägu ja langetas korraks pea kopsuga lauale. Mõnikord olid tema žestid mõrvaiha tekitavalt ilmekad. „Mul puuduvad sõnad, et kirjeldada maailma nii, nagu mina seda näen. Ka matemaatikast ei ole abi, kuna peaksin defineerima mõisteid ja arvutusmeetodeid, mis leiutatakse siin mitmesaja aasta pärast. Kuidas saan ma teile selgitada aja imaginaardimensiooni mõju, kui isegi minu kodu matemaatikud vaidlevad, kas see asjandus on reaalne või ainult matemaatiline abstraktsioon, et võrrandisüsteem ilus välja näeks?”
Ta lasi meil taas mõnda aega end väga väikesena tunda.
„Ei ole olemas selliseid asju nagu ajas liikumine, olgu see siis „edasi” või „tagasi”. Inimese ajataju on seotud entroopia suunaga, lihtsustatult põhjus-tagajärg seosega. Niimoodi bioloogiline elu toimib.”
Ta uuris meie mõistmatuid silmi, ohkas ja täitis uuesti oma karika. „See pole üldse oluline. Kuid räägime selle selgeks. Oletame, et ajaränd oleks lihtsalt teostatav ja seega saaks eksisteerivat maailma pidevalt minevikus muutusi tehes lõpmatuseni mudida ja nügida. Jätame kõrvale selle aspekti, et esimene, kes selle avastaks, oleks sellest hetkest universumi valitseja. Jumal tegelikult. Sellel mõtteviisil on väga palju vigu, kõige suurem aga on see, et tekivad paradoksid. Aegade vältel on ehitatud väga teravmeelseid loogilisi konstruktsioone, kuidas paradokse vältida. Kõik need on aga kunstlikud.
Võtame vastupidise võimaluse – et korraga eksisteerib lõpmatu hulk reaalsusi ja kõik võimalikud olukorrad on esindatud. Aga milleks neid tarvis on, kui ainuke asi, mis need realiseeruma paneks, oleks ajaränd? Eksisteerivad nad nii-öelda igaks juhuks, vaatamata sellele, et nendeni ei vii loogiliste järgnevuste teed?” Ta turtsatas. „Vahepealne variant on, et iga kord, kui aega muudetakse, tekib uus reaalsus, mis läheb vanast teises suunas. Seega peaks inimlik sekkumine kuidagi vabastama universumi jagu energiat – see väide on intellektiga nii sügavas opositsioonis, et…” Ta lõi käega.
„Milline on siis kooskõlaline universum? Annan veel ühe vihje – kas on võimalik, et eksisteerib protsesse, mis ei avaldu kusagil mujal kui inimtekkelisena? Vastus on „ei”. Universum on väga suur, ja siin juhtub mida iganes. Järelikult peame me välja mõtlema nii ajarännu kui lõimede teooria, mis lubab maailmal koos püsida.” Vahepeal oli ta veinitoop uuesti tühjaks saanud. „Neil kõige väiksematel mateeriaosakestel – noh, elementaarvõngetel või mis iganes me kokku leppisime neid nimetada – ajamõistet rakendada ei saa. Matemaatiliselt pildilt on kõik lihtne, aga ma olen kindel, et teie pead lähevad lõhki, kui te püüate ette kujutada maailma, mis koosneb seisunditest. Ja lihtsalt üks seisundite või elementaarvõngete seostest ei anna eri suundades läbi arvutades sama tulemust.”
Mõtlesime selle üle paar minutit.
Mina ei saanud midagi aru, aga professor Chang hakkas oigama. „Ehk siis teatud mõttes on aeg illusioon?”
„Jah,” kehitas Kronos õlgu. „Ajaga on võimalik mängida, kui sa tahad. Ainult et see ei ole lihtne. Mida sul selleks tarvis oli?”
„Objekti, mille piiril põhjuslikkus katkeb. Sündmuste horisonti.”
„Õige. Millised olid looduslikud sündmuste horisondid?”
„Ülisuured tähed, mis on enda raskuse all kokku varisenud, nii et nad on kõverdanud ruumi piirini, kus valgus enam välja ei pääse.” Peab ütlema, et selliste asjade võimalust on mul alati olnud raske ette kujutada, eriti nende omaduste valguses, mida Kronos sellistele objektidele omistas.
„Ehk siis on väga väikesesse ruumialasse koondunud potentsiaal, millest näiteks piisaks päikesele valguse andmiseks miljarditeks aastateks. Mis seal võis juhtuda? Mäletad, ma andsin sulle valemid ja sa arvutasid.”
Chang kibrutas kulme. „Jah, ma tegin seda, kuid…” Ta raputas