ja oli väga tark kuni surmani.
Aga enne kui ta suri, istus ta palju kordi mu lõkke ääres ja rääkis imelikest asjadest, mida oli näinud. Ja Bidarshik, kes oli mu poeg, istus ka lõkke ääres ja kuulas ja tema silmad olid hästi suured nende asjade pärast, mida ta kuulis. Ühel õhtul, kui Yamikan oli koju läinud, tõusis Bidarshik püsti, nii et ta oli väga pikk, lõi rusikaga endale vastu rinda ja ütles: „Kui mina meheks saan, reisin kaugetesse paikadesse, isegi maale, kus pole lund, ja vaatan neid asju oma silmaga.““
„Bidarshik reisiski palju kaugetesse paikadesse,“ segas Zilla uhkusega vahele.
„See on tõsi,“ soostus Ebbits süngelt. „Aga ta tuli alati tagasi, et istuda lõkke ääres ja januneda üha uute ja tundmatute paikade järele.“
„Ja tal oli alati meeles soolane järv, mis on sama suur kui taevas, ja päikeseküllane maa, kus pole lund,“ rääkis Zilla.
„Ta ütles alati: „Kui mul on täismehe jõud, lähen ja vaatan ise oma silmaga, kas Yamikani jutt on õige,““ rääkis Ebbits.
„Aga valge mehe maale minemiseks polnud mingit võimalust,“ tähendas Zilla.
„Kas ei läinud ta mitte soolase järve äärde, mis on sama suur kui taevas?“ päris Ebbits.
„Aga tal polnud mingit võimalust minna üle soolase järve,“ lausus Zilla.
„Välja arvatud valge mehe tule-laevaga, mis on rauast ja suurem kui kakskümmend Yukoni aurupaati,“ ütles Ebbits. Ta põrnitses Zillat, kelle närtsinud huuled kõverdusid taas rääkimiseks, sundides teise vaikima. „Aga valge mees ei lasknud teda tule-laevas üle soolase järve ja ta tuli tagasi, et istuda lõkke ääres ja januneda päikeseküllase maa järele, kus pole lund.“
„Ometi nägi ta soolasel järvel rauast tule-laeva, mis ei uppunud,“ hüüdis alistumatu Zilla.
„Jep,“ ütles Ebbits, „ja ta nägi, et Yamikan oli tõtt rääkinud asjade kohta, mida ta näinud oli. Aga Bidarshik ei saanud kuidagi valge mehe päikeseküllasele maale reisida ja ta jäi haigeks ja roidus nagu vana mees ja ta ei tõusnud tule äärest enam üles. Ta ei läinud enam lihajahile…“
„Ja ta ei söönud enam liha, mis ta ette pandi,“ segas Zilla vahele. „Ta raputas ainult pead ja ütles: „Tahan süüa ainult valge mehe toitu ja minna paksuks nagu Yamikan.““
„Ta ei söönud enam liha,“ jätkas Ebbits. „Ja Bidarshiki haigus läks väga tõsiseks, kuni ma arvasin, et ta sureb ära. Haigus ei olnud kehas, vaid peas. See oli ihkamise haigus. Mina, Ebbits, tema isa, mõtlesin palju. Mul polnud rohkem poegi ja ma ei tahtnud, et Bidarshik sureks. See haigus oli peas ja oli ainult üks viis, kuidas seda ravida. Bidarshik pidi reisima üle järve, mis on sama suur kui taevas, maale, kus pole lund, või muidu ta sureb. Ma mõtlesin väga palju ja siis ma sain aru, kuidas Bidarshik sinna saab.
Siis ühel õhtul, kui ta istus väga haigena tule ääres, pea longus rippumas, ütlesin: „Mu poeg, ma olen välja mõelnud, kuidas sa saad valge mehe maale minna.“ Ta vaatas mind ja ta nägu oli rõõmus. „Mine,“ ütlesin, „nagu läks Yamikan.“ Aga Bidarshik oli haige ja ta ei saanud aru. „Mine,“ ütlesin, „ja otsi üles üks valge mees ning tapa ta, nagu Yamikan tegi. Siis tulevad valged sõdalased ja võtavad su kaasa, ja nagu nad viisid Yamikani, nii viivad nad ka sinu üle soolase järve valge mehe maale. Siis tuled sa tagasi, nagu Yamikangi, väga paksuna, silmad täis asju, mida oled näinud, ja pea täis tarkust.“
Bidarshik tõusis kiiresti püsti ja sirutas käe püssi järele. „Kuhu sa lähed?“ küsisin. „Valget meest tapma,“ ütles tema. Ja ma sain aru, et mu sõnad olid Bidarshiki kõrvus head kostnud ja et ta saab jälle terveks. Teadsin ka, et mu sõnad olid olnud arukad.
Meie külla oli tulnud üks valge mees. Ta ei otsinud maa sest kulda, ega tahtnud karusnahku metsast. Ta otsis kogu aeg putukaid ja kärbseid. Ta ei söönud putukaid ja kärbseid, miks ta neid siis otsis? Ma ei tea. Tean vaid, et ta oli naljakas valge mees. Ta otsis ka linnumune. Ta ei söönud neid. Ta võttis välja kõik selle, mis muna sees oli, ja jättis koore alles. Munakoori ta ka ei söönud, vaid pani need pehmetesse karpidesse, kus need katki ei läinud. Ta püüdis ka palju väikeseid linde, aga ta ei söönud neid. Ta võttis ainult nahad ja pani need karpidesse. Talle meeldisid ka luud. Luud ei kõlba süüa. Aga see imelik valge mees armastas kõige rohkem vanu luid, mida ta siin maa seest välja kaevas.
Ta ei olnud äge valge mees ja ma teadsin, et ta sureb kergesti, nii et ma ütlesin Bidarshikile: „Mu poeg, siin on üks valge mees, keda sa võid tappa.“ Ja Bidarshik ütles, et mu sõnad olid targad. Nii ta siis läkski kohta, kus ta teadis maa sees palju luid olevat. Ta kaevas palju luid üles ja viis need selle imeliku valge mehe laagrisse. Valge mees muutus väga rõõmsaks. Ta nägu säras kui päike ja ta naeratas rõõmust, kui ta neid luid vaatas. Ta kummardus, et luid paremini näha, ja siis lõi Bidarshik talle kirvega ühe korra kõvasti vastu pead ja imelik valge mees tõmbles ja oligi surnud.
„Nüüd,“ ütlesin Bidarshikile, „tulevad valged sõdalased ja viivad su päikeseküllasele maale, kus sa saad palju süüa ja lähed paksuks.“ Bidarshik oli õnnelik. Haigus oli juba temast taganenud ja ta istus tule ääres ja ootas valgete sõdalaste tulekut.
Kuidas ma võisin teada, et valgel mehel pole tavaks käituda kaks korda ühte moodi?“ nõudis vana mees, pööritades raevukalt silmi. „Kuidas ma pidin teadma, et seda, mida tegi valge mees eile, ei tee ta täna, ja mida ta teeb täna, ei tee ta homme?“ Ebbits raputas kurvalt pead. „Valgest mehest ei saa sotti. Eile viis ta Yamikani päikeseküllasele maale ja söötis ta rohke toiduga paksuks. Täna võtab ta Bidarshiki ja – mida teeb ta Bidarshikiga? Las ma räägin sulle, mida ta tegi Bidarshikiga.
Mina, Ebbits, tema isa, räägin sulle. Ta viis Bidarshiki Cambell Forti, sidus talle nööri ümber kaela, ja kui ta jalad ei ulatunud enam maha, ta suri.“
„Ai! ai!“ kaebles Zilla. „Ja ta ei saanudki minna üle järve, mis on sama suur kui taevas, ega näha päikeseküllast maad, kus pole lund.“
„Selle pärast,“ ütles vana Ebbits sünge väärikusega, „pole kedagi, kes mulle vanas eas liha jahiks, ja ma istun näljasena tule ääres ja räägin oma lugu Valgele Mehele, kes on andnud mulle süüa ja kanget teed ja tubakat piibu jaoks.“
„Kõik valeliku ja väga näruse valge rahva pärast,“ kuulutas Zilla kiledalt.
„Ei,“ vastas vana mees vaikse kindlusega. „Valge mehe tava pärast, mida ei ole võimalik mõista ja mis ei ole kunagi kaks korda ühesugune.“
Ulualune
See oli üks kõige kuratlikum tormamine, mida mina iial näinud olen. Tuhat koerarakendit jääl trampimas. Neid polnud tolmu tõttu nähagi. Kaks valget meest ja üks rootslane külmusid sel ööl surnuks ja tosina jagu oli neid, kes oma kopsud ära rikkusid. Aga kas ma siis ei näinud mitte oma silmaga jääaugu põhja? See oli kullast kollane nagu sinepiplaaster. Just selle pärast lõin minagi Yukonis oma maatüki tähistamiseks vaiad maasse. Just see põhjustaski selle tormamise. Ja siis selgus, et asjata. Just täpselt nii ma ütlesin – ASJATA. Pean selle üle ikka veel järele mõtlema. – JUPATSI JUTUSTUS.
JOHN MESSNER klammerdus labakus käega juhtridva külge ning hoidis kelku õigel teel. Teise labakus käega hõõrus ta põski ja nina. Ta hõõrus oma põski ja nina iga natukese aja tagant. Kui täpne olla, siis ta peaaegu ei lakanudki neid hõõrumast ja vahel, sedamööda, kuidas nende tuimus suurenes, hõõrus ta neid raevukalt. Ta otsmikku kattis karvamütsi nokk, kõrvu aga mütsi klapid. Ülejäänud nägu kaitses tihe, härmatisega kaetud kuldpruun habe.
Mehe taga loksus raskelt koormatud Yukoni kelk, ees aga rühkisid rivis viis koera. Köis, millega nad kelku vedasid, hõõrus vastu Messneri säärt. Kui koerad kurvis kaares pöörasid, astus ta üle köie. Kurve oli palju ja ta oli sunnitud tihti astuma. Vahel ta takerdus köide või komistas ja oli üldse kohmakas, mis reetis nii suurt kurnatust, et aeg-ajalt jooksis kelk tal päris kandadel.
Kui ees oli mõni sirgem teelõik, kus