AASTA
1977. aasta juulikuus oli nagu juulikuudes ikka, selline kuiv ja lõikav, särisev palavus, taevas sinine ja puud igavalt ühtvärvi rohelised. Kõik peened varjundid kaovad suve südames, jäävad järele kõige keskmisemad toonid, nagu oleks maailmal järsku käes ainult kuue värviga koolilapseguašid.
Emma pidi valvama sirelipõõsa ees, et ega keegi ei tule, sest teisel pool sireleid tegi ta ema salaja suitsu. Oma ema eest salaja ja teiste eest ka, sest külas oli aeg aeglasemalt liikunud ja külanaised ei tõmmanud sigarette. Võib-olla nad tegid seda salaja oma sireliheki taga. Suits hoidis ema maailma paigal, kui see tahtis ära libisema hakata, tast sai kinni hoida, natuke maailma sisse ja välja puhuda, pahast tujust sai harilik tuju, harilikust tujust parem tuju ja jälle jaksas teha kõiki neid asju, mis muidu tundusid ilmvõimatult vastikud. Enamasti oli vastik sellepärast, et kunagi ei olnud normaalne olla, alati pidi tegema nägu, et asjad on paremini, kui nad tegelikult on, hääletoon reipam, silmad lahkemad. Ainult Emma nägi ema sellisena, nagu ta päriselt on. See teine ema, see, kes maailmale meeldida püüdis, see talle ei meeldinud sugugi, ta nägi valet, aga ei saanud aru, miks see seal on. Mida on karta? Kui sa oled nagunii täitsa üksi ja sul on ainult Emma, pakk suitsu, kohvitass, miks siis on üldse tähtis, mida maailm sinust arvab? Ta ei saanud aru, et ema lootis veel. Ta rääkis Emmale sageli, et kunagi ei tohi laita inimest ennast, vaid ainult tema tegusid. Siis oligi nii, et ema lootis heakskiitu mitte endale, vaid oma tegudele.
Sellepärast laitis ta Emmat, mitte seda päris Emmat, kes oli iseenda sees peidus, vaid seda, kuidas ta riides käis. Näiteks ei tohtinud Emma panna kaela roosat rätikut ja seda lõua alla puhvi siduda, ega tohtinud ka kanda seelikut ilma kombineeta, sest vastu valgust võisid niimoodi jalad läbi kumada. Millegipärast emale ei meeldinud pikad juuksed ka, lahtised pikad juuksed, kuigi tal endal olid olnud pikad patsid ja kurvad silmad, vanade fotode pealt oli näha. Aga kuskilt oli sugenenud ema pähe veendumus, et pikad juuksed on litsi juuksed, sellepärast lõigati Emma omad lühikeseks. Ülepea oli väga palju asju täitsa kindlasti õiged niimoodi ja mitte teisiti. Kust neid veendumusi võeti, seda Emma ei teadnud. Ainult vahel harva, ennast unustades, kiitis ta Emmat, ütles, et tal on ilusad jalad, veel ilusamad kui Jackie Kennedyl. Üldiselt oli kenadusega keeruline, see oli korraga nii hea kui halb, ilusal tüdrukul oli ohtlik, ilus tüdruk ei tohtinud üksi ringi uidata, rannas käia, lühikesi seelikuid kanda või õlapaeltega kleite, võib-olla kole tüdruk oleks tohtinud. Aga salaja oli emal hea meel, et tütar on kena, ja eriti veel, kui nad kahekesi kuskile läksid ja mõni ema tuttav neile vastu tuli ja kiitis „oh kui ilus tüdruk ja nii ema nägu!“, siis ema ütles alati, et tegelikult on isa nägu tütar.
See suvi oli viimane suvi enne seda sügist, kui vanaema ära suri. Ja sellel suvel oli lepatriinude uputus. Neid oli igal pool, voodis, aknalaudade peal, toidu sees, tuul oli puhunud nende kitiinkesti kuhilikena teeäärtesse, lahel ulpis neid vees mitme meetri ulatuses rannast, õieti polnud võimalik merre minnagi, kui sa ei tahtnud nende kehadest läbi kahlata. Need, kes elus olid, ja neid oli teist sama palju, need mõristasid õhus ringi, kügelesid iga viimase kui kõrre ja lilleõie peal. Ja nad hammustasid.
Miski, mida on liiga palju, on kuri ja vastik, otsustas Emma. Ta ei saanud arugi, et oli endale arvamust kujundamas. Võibolla maal sellepärast ongi kõik nii lahked ja jutukad, et neid on vähe. Aga seal jällegi peab kartma, mis nad arvavad. Või räägivad. Linnas ei arva keegi midagi, kuigi ema kandis maakombed linna üle ja uskus, et seal ka pole inimestel muud teha kui arvata ja rääkida ja piiluda, mis teised teevad. Sest maal on nii vähe inimesi, et iga möödasõitev jalgrattur, auto või – ilmaime! – jalgsi kõndija on arutamisväärt sündmus – oot-oot, kelle auto see siis oli? Meil külas sellist autot ei ole. Või kes see siis jala nüüd läheb? Mingi hull linnamees vist. Näe, Välja omad lähevad ujuma ja neil on lapsed ka külas. Ikka tulid siis viimati. Ja ema arvas, et linnas ka kedagi huvitab, miks tal meest ei ole või kuipalju ta teenib.
Nemad tulid ikka vants-vants jala, kotid käe otsas, neil ei olnud autot. Ja ujuma läksid ka jalgsi, sest jalgratast oli üks, tegelikult oli neid ikka mitu, aga mõni oli alati katki, kas sisekumm tahtis lappida või andis ventiili juurest läbi, üks terve päev läks ikka selle peale ära, et mõnda ratast üles putitada. Emma oli sellega harjunud, et ta alailma pidi seisma mingi parandustöö juures, hoidma karpi ventiilikummidega või käima ja otsima mööda sahvreid ja sahtleid küll pumpa, küll pumbalohvi, küll kummiliimi või kuuskantvõtit. Väga väsitav oli seista ja kuulata ema kirumist. Nõnda ei olnud see mitte ainult rattaparandusega, vaid kõigi asjadega. Vikatite käiamise juures ajas tema vänta ringi, käiakivi all oli poolikust autokummist veenõu, käiaraam oli poolmäda ja viltu ja jalad surid madalas istumisest ära. Vikatit ennast ihuda tal ei lubatud, kuigi see tundus nii palju huvitavam, vahel lõi siniseid sädemeid välja ja tera muutus haljalt hõbedaseks. Igasugu jõu- ja ehitustööde juures oli Emma abiks lükkama ja hoidma, ulatama ja sirutama. Ta oli sellega nii harjunud, et võis tundide viisi sõnalausumata ka kõige vihasema tööinimese kannupoiss olla. Tähtis oli lihtsalt püsida vait ja oodata, kuni see mööda saab.
Ema tegi alati väga palju tööd. Päeva alguses ta arutas valjusti, mis oleks vaja täna ära teha, ja päeva lõpus tähendas väsinult, et midagi ei saanud tehtud. Mis ma siis täna ära tegin? Nii kõlas see lause, millega päev kokku võeti. Ega talle vist töö väga ei meeldinud, aga see oli midagi, mida pidi tegema, justnagu selleks et õigustada oma olemasolu, näidata, et ma veel suudan, või saan hakkama, ja sinna oli alati vaikivalt sisse pandud eeldus, et tegelikult on see üle jõu, võimatu ja liiga raske. Et see tegelikult on see töö, mille oleks pidanud ära tegema see mees, keda emal ei olnud. Kõige rohkem meeldisid emale õuetööd, nagu puude mahavõtmine, või igasugused tööd sae, haamri ja kirvega, mis ei nõudnud liiga palju mõtlemist ega peent arvestust, ainult jõudu ja visadust. Ja võib-olla ka viha. Sest oli mingi ettemääratud siht, mingi piir ja määr, mis pidi olema saavutatud, muidu oli kogu aeg mure, et see on tegemata. Tema vaatas ikka ettepoole – mis saab siis, kui võsa suureks kasvab, või kui katus läbi sajab, või kui kuusepuu tormiga katusele murdub, või mis saab siis, kui tema enam ei jaksa. Sellepärast kasvatas ta Emmat korralikuks ja töökaks, ja leidis laiskuse ja lodevuse märke igalt poolt. Sinust ei saa majapidajat, sina ei oska, sina ei jaksa, sina ei tule toime, rääkis ta Emmale. Sinu käes hakkab lagunema.
Nii nad siis kaarutasid heina palaval juulipäeval, hommikuse kastega olid ema ja vanaema vikatiga niitmas käinud. Talu heinamaad olid siiludena igal pool laiali. Üks oli päris kaugel roostiku vahel vana paadikuuri juures, teine jupp metsa sees endise talukoha ümber, talust polnud enam muud märki kui natuke vundamenti, palgid olid kõik laiali veetud, kolmas hoopiski selle tara kõrval, kus lambaid karjatati. Lõunaks keedeti kartulit soolasilguga ja joodi hapupiima kõrvale. „Selg sirgu! Ei istu röötsakil!“ kamandati Emmat, aga tal polnud sellest midagi, sest soolasilk oli hirmus hea. Peale lõunat läks vanaema leiba luusse laskma ja jalgu puhkama, sest põlvad na murduvad, nagu ta ütles, ja liiga kuum oli väljas, et mingit mõistlikku tööd teha. Vanaema heitis oma krabisevate heintega täidetud voodikotile pikali ja tõmbas punasekirju baikateki jalgade peale. Emma ronis üles pööningule lõngadega mängima. Plekk-katuse all oli tulipalav, tolm tantsis õhus, kui lõngakotte liigutasid, pööningupõrand oli peenikest liiva täis veetud, see oli soojustuse eest ja seal vedeles igasugu kotte ja kompse. Sarikate külge oli naelte otsa pandud vanu hobuserakmeid ja võrgupullusid, ühes nurgas oli suur kuhi vanu raamatud, lehtede vahed liiva täis.Emma istus vana kohvri peal ja põimis värvilistest lõngadest palmikuid. Igas kolme eri värvi lõngad. Kui tal oleks pikad juuksed olnud, siis oleks saanud nendega patse kinni siduda, aga et ei olnud, siis ta arvas, et need võivad olla järjehoidjad, ja tegelikult mängis ta, et need on inimesed, umbes 20 sentimeetrit pikad, värvilised, otstest tuttidega. Ta tegi neid hiigla hulga, et oli kohe palju rahvast, õhtul võttis need voodisse kaasa ja pani padja alla.
Maja peal oli hea üksinda olla, sinna teised naljalt järele ei roninud. Seal oli ka laastukorv vanade mänguasjadega, punase palli otsas istus ruudulise soniga kloun, suu kõrvuni. See oli selline isevärki jonnipunn. Mõned vanad nukud olid seal ka, siuksed, kellel pealagi otsast ära, ninad kulunud, ühel oli seljas väga vanamoodsat sorti halli-roheliseruuduline kleit, teine sootuks riieteta, takku täis kerega. Ema oli Emmale rääkinud, et temal polnud üldse mingeid päris mänguasju, ta mässis ühte vana puulusikat nartsude sisse, selle nimi oli Kaalika-Too, ja see oli tema nukk. Ja veel oli ta rääkinud, kuidas üldse magusat ei olnud, mitte midagi, ja kuidas peedist keedeti peedisiirupit ja lõpuks tuli sellest suur kollane suhkrupea, mida hoiti riietekapis