akende rida palistasid suurepärased pruunist sametist drapeeringud. Mööbel oli naturaalsest puidust ja kaetud kreemi atlassiga. Lumivalgetel linadel säras kristall, hõbe ja ehtne portselan. Justkui vastukaaluks interjööri raskele luksuslikkusele olid laudadel põllulilledest kaunistused.
Aga on neid, kes võivad endale lubada küllaltki sageli sellistes kohtades käia, mõtles Ariel pigem imetluse kui kadedusega.
“Ariel! Vabandust, kuid mulle tundub, et te ei kuula mind üldse!”
Võpatades vaatas Ariel Hamiltonile otsa. Seejärel punastas, tunnistades endale, et oli liialt süvenenud ümbritseva silmitsemisse ja seetõttu lasknud paruni kõne kõrvust mööda.
“Andestust, lord Hamilton,” pomises ta. “Ma olen lihtsalt… lihtsalt pisut väsinud viimastel päevadel.”
“Mõistan.” Mees heitis talle kaastundliku pilgu. “See kõik toimus liiga kiiresti ja ootamatult, nii et võib arvata, et lõin teie elu tugevasti rööpast välja.”
“Noh, mitte just päris nii,” ohkas Ariel. “Praegu tunnen ma end nii, nagu oleksin sattunud väljamõeldud maailma. Kogu see ümbrus, kus ma praegu viibin, tundub mulle ebareaalne, ebatõeline. Ja…”
Ta ei lõpetanud, tunnetades, et oli tahtnud öelda taktituse.
“Kas mina ka?” päris Hamilton. “Mina ka ei tundu teile tõelisena?”
“Ausalt öeldes jah,” tunnistas Ariel kohmetult.
Mees hakkas tooli seljatoele nõjatudes naerma.
“Alice peeglitaguses maailmas,” ütles ta, suunates Arielile oma kissis kuldpruunide silmade uuriva pilgu.
“Teate, Ariel, ma kujutasin just sellisena endale ette Lewis Carrolli tuntud muinasjutu kangelast. Kaunis blondiin, kellel on imelised kannikesevärvi silmad. Jajah, just sellised nagu teil praegu,” lisas ta naeratades Arieli hämmastusest ümmarguseks muutunud silmi vaadates.
Ariel köhatas nõutult, teadmata, mida sellise ootamatu ja kummalise avalduse peale kosta. Millest ta, taeva pärast, räägib? Mis asja on mehel tema välimuse ja üldse tema isikuga? Nad olid sõlminud äritehingu ja nende suhe peab jääma rangelt ärilistesse raamidesse. Muud varianti suhetes pragmaatiline ameeriklanna Ariel Donalds endale ette kujutada ei osanud. Või ongi Hamiltonil selline suhtlemismaneer? Kes nendest imelikest inglastest aru saab!
“Tõsi küll, see oli kauges lapsepõlves,” jätkas parun, pööramata uurivat pilku Arieli hämmingus näolt. “Hiljem see helge ideaal ununes ja vahetus teistega. Kuid teised ei tähenda tingimata paremat. Aja jooksul laseme oma nõudmistes partneri suhtes lihtsalt latti allapoole. Kas teile ei tundu niimoodi?”
“Ah? Tegelikult võib teie sõnades olla terake tõtt,” pomises Ariel jälle kohmetult köhatades.
“Samas on kuidagi imelik, et see kunagine armastatud muinasjutt meenus mulle just täna,” lausus Hamilton muiates. “Kas mitte teie ei ole selles süüdi, minu armastusväärne pruut?”
“Vabandust, lord Hamilton, kuid ma ei saa päris hästi aru, millest te räägite,” pomises Ariel, olles mehe arusaamatute kõnedega täiesti endast välja viidud. “Mulle tundub, et meil oli plaanis rääkida hoopis muudest asjadest.”
Hamilton naeris lühidalt, seejärel süütas sigareti ja vaatas uuesti Arieli selge, otsese pilguga, millesse oli kätketud pisuke huvi, mis Arieli veelgi enam segadusse ajas.
“Muudest asjadest?” kordas ta. “Kuid ma ju püüdsin teiega rääkida tõsistest asjadest, teie aga ei kuulanud mind üldse. Muide, ma ei heida seda teile ette. Ja üldse, nagu ütleb tark vanasõna – tühi kott ei seisa püsti. Seetõttu teen ettepaneku kõigepealt keha kinnitada ja alles siis ärijuttu ajada.”
“Jah, tõenäoliselt on teil õigus,” nõustus Ariel, tundes seletamatut kergendust sellest, et jutuajamine võttis teise suuna. “Ausalt öeldes olen ma kohutavalt näljane. Täna oli selline hullumeelne päev, et ma ei ole jõudnud isegi kohvi juua.”
“Mina samuti,” ütles Hamilton ja asus toidu kallale.
Söönud ära peigmehe tellitud oivalise salati, samuti sooja toidu, tundis Ariel end tõepoolest reipamalt. Ka oli ta juba pisut harjunud tema jaoks ebatavalise olukorraga, uurinud ümbritsevat toredust piisavalt ja oli nüüd valmis tõsiseks jutuajamiseks. Sellepärast, kui Hamilton oma taldriku kõrvale tõstis ja suitsetama hakkas, järgis Ariel tema eeskuju. Ta nõjatus toolileenile, vaatas ootavalt parunile otsa ja lausus:
“Niisiis, lord Hamilton, olen tähelepanu ise!”
“Mis siis ikka,” sõnas mees asjalikult, “eks asume arutama meie strateegiat. Ja mida ma esmajärjekorras tahaksin teilt paluda.”
Hamilton vaatas Arieli, pilgus kerge surve.
“Esmalt peate te otsekohe loobuma kombest pöörduda minu poole ametlikul toonil. Minu nimi on Stewart, pidage see hästi meeles. Ja sellest hetkest alates pöörduge minu poole ainult selle nimega.”
“Kuid me pole ju veel Inglismaal…”
“Kui me Inglismaale jõuame, on hilja muudatusi teha,” lõikas Stewart. “Ja kui te kogemata lasete läbi mõne eksimuse, võib meie plaan vastu taevast lennata.”
“Olgu… Stewart,” lausus Ariel pisukese pingutusega.
“Peale selle,” jätkas mees, “peate õppima minuga loomulikult käituma. Mõistate, millest ma räägin? Me peame käituma nii, nagu oleksime tõepoolest mees ja naine. Armastavad abikaasad. Loomulikult pole see kuigi lihtne. Kuid tuleb proovida. Ärge unustage, et kui me minu mõisas oleme, hakkab meid jälgima kümneid teraseid silmapaare. Sealhulgas,” ta tegi grimassi, “ka minu endine naine, olgu ta neetud!”
“Jah, mõistan,” noogutas Ariel.
“Vabandust, kuid mina ei ole kindel, et te seda mõistate,” vaidles Stewart vastu. “Sundimatu käitumine ei tähenda pelgalt pealesunnitud vestluste pidamist. Peate õppima minuga normaalselt käituma.”
“See tähendab?”
“See tähendab, kui otse öelda – mitte kõrvale hoidma minu puudutustest ja suudlustest.”
“Lord Hamilton! See tähendab, Stewart…” Segaduses Ariel hingas sisse suure hulga suitsu ja hakkas läkastama. “Andestust, kuid nii me kokku ei leppinud. Abielulepingus…”
“Abielulepingutesse selliseid asju ei kirjutata,” lausus mees järsult.
Ja lisas lepitavalt naeratades:
“Muretsete ilmaasjata. Ma pidasin silmas täiesti süütuid asjakesi. Kerge suudlus põsele, käepigistus, õlapuudutus… Ühesõnaga mitte midagi enamat sellest, mida noored abieluinimesed võivad endale teiste ees lubada.”
“See tähendab, tahate, et me käituksime nii nagu käitusite oma endise naisega?” täpsustas Ariel.
Tema hämmelduseks raputas Stewart pead.
“Oo ei!” hakkas mees naerma. “Selles kogu mõte ongi, et me peame täiesti teistmoodi käituma.”
Ja pisut süngemaks muutudes selgitas:
“Vaadake, minu esimene abielu oli sõlmitud arvestuslikult. Lihtsamalt öeldes, meid Leticiaga panid paari vanemad. See oli niinimetatud dünastiatevaheline abielu. Kaks tuntud perekonda otsustasid sugulasteks saada. Nende esindajad kogunesid kokku ja otsustasid kõik ära, seejärel tegid lapsed omavahel tuttavaks ja nood abiellusid.”
“On alles lugu!” venitas Ariel imestunult. “Ausalt öeldes poleks ma kunagi arvanud, et selline asi on meie ajal võimalik. Ja seda veel tsiviliseeritud Euroopas!”
“Kahjuks on võimalik,” ohkas Stewart. “Samas, loomulikult ei tassinud mind keegi jõuga altari ette. Kui vanemate poolt valitud pruut ei oleks mulle meeldinud, ei oleks ma temaga abiellunud.”
“Nii et ta ikkagi meeldis teile?”
Stewart kortsutas jälle kulmu.
“Meeldis, olgu