Ormond, hoidke minust eemale!”
Lester seisis nagu sammas ja vaatas, kuidas looritatud silmadega kaunitar tulivihase fuuriana trepist alla tormab. Sel momendil tundis Lester end nagu välgust rabatud. Masinlikult lipsu õgvendades pobises ta endamisi: “Niisiis rääkisimegi…”
Mida sa tegelikult ootasid? käis mõte läbi Lesteri pea.
Oli ju tütarlaps ligi kaks aastat anunud Neville’i, et see Juliat külastaks, kuid vastuseks saanud ühe keeldumise teise järel. Milline mulje pidi tal jääma inimesest, kelle poole ta pöördus?
Oli kuidas oli, aga miks pean just mina lõikama nende suhtlemise vilju?
“Suur tänu, sõber…” lausus Lester, “kogu südamest…”
Lester jooksis mööda treppi alla, võttes kaks astet korraga. Kohvisoov oli kusagile kadunud, kuid et mitte üllatada Juliat tassita sisenedes, tuli ikkagi köögist läbi astuda. Tegelikult, võib-olla aitab lonksuke aromaatset jooki varjutada mõru maitset, mis peale vestlust Jenniferiga suhu oli jäänud.
Esimesele korrusele jõudes sukeldus Lester majasügavusse just seal, kus asus köök. Ta lootused täitusid. Üle köögiläve astudes nägi ta ligipääsmatut miss Willowit teise noore laiapuusalise ja suurerinnalise blondiini seltsis. Ka tema oli veetlev, kuid kütkestava Jenniferiga teda võrrelda ei saanud.
Lesterit märgates kergitas blondike imestust väljendades musta pliiatsiga toonitatud kulme. Siis mõõtis ta külalist tähelepanelikult pealaest jalatallani. Jennifer tegi aga hoopis vastupidi, pööras mehele selja ja näitas kogu oma olemisega, et tal puudub soov külalisega suhelda.
“Tervist!” tervitas blondiin semulikult.
Tal oli käes puust labidake, millega ta äsja midagi seganud oli. Labidakeselt tilkuva olluse värvuse järgi otsustades võis tegu olla tomatisoustiga.
Sarnaselt Jenniferile oli ka see tütarlaps teksastes, kuid tema teksad olid tunduvalt rohkem prinkide puusade ümber pingul. Ka tema meestesärk oli mõõtmatu büsti ümber pakatamas. Osa nööpe olid nööpaukudest välja hüpanud ja moodustunud praost vilksatas punane rinnahoidja.
“Sina oledki siis see nurjatu poisinolk, kellest me kõik üsna palju kuulnud oleme?” jätkas blondiin, märkamata labidakeselt kahhelkivile kukkuvaid tomatisousti tilku.
“Lisa, vaata, mis sa tegid!”
Jennifer osustas tüdruku käes olevale labidakesele. Blondiin ei pilgutanud silmagi, ta jätkas hoopis külalise uudistamist.
“Vean kihla, et selliseid iludusi varem meie köögis viibinud ei ole!”
Mis puudutab Lesterit, siis oli ta juba teist korda hämmingus. Seekord põhjustas selle avalik flirt täiesti tundmatu isiku poolt.
“No, Lisa!”
Jennifer ei suutnud rohkem vastu pidada, ta võttis blondiinilt labidakese ja asetas taldrikule.
“Pärast libised veel ja kukud!”
Alles nüüd vaatas kokapiiga põrandale.
“Tõesti…”
“Lisa,” sosistas Jennifer küllaltki valjult, ise Lesteri poole kõõritades, “sul on pluus eest lahti!”
Ootamata, millal sõbranna nööpidega midagi ette võtab, tõttas ta ise neid kinni panema.
“Kõik, lähen aeda…”
“Aitäh, emme!” naeris blondiin, silmi Lesterilt pööramata.
Jennifer kõndis üle köögi ja kadus ilmselt siseõue viiva ukse taha. Peale neiu lahkumist tekkis Lesteril tunne, nagu oleks ta midagi väärtuslikku kaotanud.
“Pole küll ilus sõbrannat taga rääkida, aga ma ei ole Jenniferi kunagi näinud sellise… sellise…”
Lisa vehkis sobivat väljendit otsides kätega.
“Lahingut löövana?” aitas Lester õigeid sõnu leida.
Blondiin tunnistas teda hetke ja puhkes siis naerma.
“Täpselt!”
Naerdes kohendas ta kõrva taha soengust välja libisenud juuksesalgu.
“Lugu on selline, et meie Jennifer käib õhtuti meditsiiniõdede kursustel. Ta tahab protsessi lõpuni selgeks saada. Ma olen kindel, et see tal õnnestub, sest ta on harukordselt kannatlik ning tähelepanelik kõigi inimeste suhtes. Täna oleks nagu kuri kärbes teda hammustanud… Ja kõik sinu saabumise pärast, poisu!”
Teiste sõnadega, miss Willow on armas ja lahke kõigiga välja arvatud üks inimene – Neville Ormond.
“Ehk oleks ta minusse paremini suhtunud, kui oleksin talle kingituse toonud?”
Lisa hakkas valjusti naerma.
“Oled sina ikka naljakas!” Lisa pilgutas Lesterile silma. “Ja sümpaatne! Mulle meeldivad sellised mehed.”
Lester köhatas ja mõtles, kuidas vestluse teemat muuta. Blondiini pealetükkivus viis ta endast välja. Kuni mees mõtles, tuli naine tema poole ja sirutas välja oma käe.
“Meid ei ole teineteisele esitletud… Mina olen Lisa Preston.”
Neiu pilgutas Lesterile uuesti silma.
“Kui midagi vaja on, siis pöördu minu poole!”
Lester surus Lisa kätt.
“Olen Neville Ormond.”
“Tean seda, kogu ümbruskond on sinu saabumisest teadlik.”
Suur Jumal! Sõbra reputatsioon oli enne Lesterit kohale jõudnud. Kõigil, sealhulgas ka kokapiigal, oli piisavalt aega Julia Pinkstone’i lapselapse psühholoogilise portree kokkupanekuks. Hajameelselt ringi vaadates märkas Lester pliidil klaasist kohvikannu. Õnneks oli selles kohvi veel pea poole jagu. Lester osutas kannule ja lausus:
“Vanaema ootab mind.”
Lisa ei plaaninudki tema kätt lahti lasta.
“Väga kahju!”
Ta osutas millegipärast kastmenõus keema läinud tomatisoustile ja sõnas:
“Elan siin nagu ka Jennifer või missis Adamson. Minu tööpäev lõpeb harilikult kell seitse ja peale seda olen vaba.”
Blondiin surus mõlema käega Lesteri sõrmi, tõstes neid veidi kõrgemale.
“Harilikult lõbutsen õhtuti koos sõpradega. Sina pead ainult märku andma, poisu, ja saad mu täielikult oma käsutusse. Olen sinu… seiklustest nii mõndagi kuulnud.”
“Hästi, võtan arvesse,” ütles Lester.
Otsustavalt oma käsi Lisa omadest vabastades läks Lester kiiresti pliidi juurde ja valas endale esimesse ettejuhtuvasse tassi kohvi. Kogu selle aja jälgis teda agara blondiini pilk. End keerates nägi Lester neidu oma endisel kohal seismas. Lisa näol oli lai naeratus.
“Ilus pepu!”
Neville’i poleks selline märkus ilmselt häirinud, aga tema asemel oli praegu Lester. Mees mõtles ärritust tagasi hoides, et mingit lootust romantiliseks kohtumiseks neiule anda ei tohi, ka mitte žesti või pilguga. Samas pidi ta hoidma Neville Ormondi südametemurdja kuulsust. Tegutseda tuli rohkem intuitsiooni ajel kui ettekavatsetult. Lester tõstis kohvitassi nagu toostiks.
“Saaks ma kasvõi kümme senti iga sarnase komplimendi kuulmise eest.”
Lisa naeris iharalt. Jenniferi hoolega kinni pandud nööbid kargasid jälle lahti. Lesterile tundus, et blondiin liigutas selle efekti saavutamiseks meelega õlgu.
“Sa oled nii armas, kullake! Tunnistan, et olen üllatunud!”
Lester oli ammu märganud, et tänane päev ei ole just parim tema elus – kui välja jätta kohtumine Juliaga. Ja päev läks aina hullemaks. Kohvi mitte maha loksutada püüdes suundus Lester aeglaselt väljapääsu poole.
“Millega ma sind üllatasin?”
“Uskusin,