ei lähe mehele, vaid ostan tabalukuga ja võtmeta voorusevöö. Ehk püüaks hoopis lesbiks hakata? Või prooviks hüpnoosi või selgitaks välja, kuidas õppida minema tormama, kui sümpaatset noormeest kohtama juhtud?”
Küll ta oli alles väsinud! Silmad kippusid kinni vajuma. Jalad lõid tuld. Südames pistis. Ta jõud oli lõppenud juba tunni eest, ent endiselt tuli pidevalt tegutseda.
Võtnud istet Cunninghamide võõrastetoas kamina ees, süütas Daisy hakatise ja oodanud, kuni leek jõudu kogub, meenutas, mida on veel tarvis teha.
Sahvrist leidis ta karbi küünlaid, võttis tikud, kolm laternakest, leidis metallkandiku ning ladus kõik selle peale. Keldrist avastas ta generaatori. See oli suurepärane leid – kes teab, kui kauaks elektrivoolu jätkub.
Vermontis teadis igaüks juba lapsest peale, kuidas tuisu ajal käituda. Daisy tõi garaažist neli sületäit puid. Pani need elutoa kamina juurde maha, kontrollis tõmmet ning valmistas ette mõned pilpad hakatiseks. Ta tõmbas rulood akende ette ning sulges kõik elutuppa viivad uksed, keeras käterätid rulli ning sättis need uste ja akende alla, et tuul ei tõmbaks.
Elutoas oli remont juba lõpetatud. Daisy otsustas, et nimelt elutuba ongi kõige soojem ruum majas. Ta mõtles nii, nagu tuisu ajal seda tegema pidi. Hoia sooja. Hoia ressursse. Jalul püsis naine ainult närvide arvel. Vähemalt ei olnud tal veel külm, ent ta võinuks peagi püstijalu magama jääda. Teda aga ootas ees veel kolm rasket ülesannet.
Esiteks, tuleb täita vann, et vesi igaks juhuks käepärast oleks. Teiseks ülesandeks oli toit. Talle piisab ka supist, ent süüa on lihtsalt hädavajalik.
Ja lõpuks, jäänud oli viimane, kõige keerulisem probleem.
Tuleleek hakkas lõõmama. Daisy vaatas, kuidas leegid oksi limpsisid, seejärel aga väikese halu enda valdusse haarasid. Siis pühkis ta käed tagumiku vastu puhtaks, tõusis ja suundus kööki.
Naise kolmas raske ülesanne oli mees.
Mingil viisil peab ta tolle elutuppa tassima, ent kuidas tuleb ta toime meesterahvaga, kes on temast peaaegu poole suurem?
Daisy lõi käed puusa ja astus aeglaselt maaslamajale lähemale. Enne seda, kui Daisy Cunninghamide majas tegutsema asus, otsis ta välja kõik esmaabi andmiseks vajaliku. Seejärel tiris ta Teague`il kingad jalast. Kui Daisy mehe parema jala kallal ametis oli, hakkas lamaja järsku oigama. Naine uuris ettevaatlikult mehe pahkluud ja avastas, et jalg oli luupekse kohalt paistes nagu murumuna.
Nii. Veel üks trauma. Daisy sidus pahkluu mingisuguse sidemega kinni. Tegi ta õigesti või mitte, seda Daisy ei teadnud. Talle tundus aga, et mitte midagi teha on veel halvem. Seepärast jätkas ta tegutsemist: asetas jalale jääd ning kattis mehe kerge tekiga. Ta jäi mõneks ajaks lamaja lähedusse. Kükitas mehe kõrvale ja muretses hirmsasti, ega see tema silme all ometi hinge heida.
Peagi mõistis ta, et ei saa meest rohkem millegagi aidata. Tema peamine ülesanne oli püüda end virgeks saada ning asuda tegema seda, mis ellujäämiseks hädavajalik. Nii ta talitaski…
Nüüd aga… Kurat võtaks! Ta ei saa ju jätta meest kõvale köögipõrandale. Siin on külm ja räpane. Elutoa diivanil või vaibal oleks märksa soojem ja ohutum.
Kuidas aga nii raske kandam kohale tassida?
Daisy mõtles veidi, seejärel läks mööda treppi ülakorrusele, leidis pesukapi ning võttis sealt ühe voodilina. Tema plaan seisnes selles, et mees kuidagiviisi linale lükata ning loota jumalale, et ta jaksaks tolle sel moel elutuppa tirida.
Naine kummardas ning asus ettevaatlikult meest laiali laotatud kangale lükkama. Lõpuks see õnnestus. Vaevalise protsessi ajal ei pööranud ta pilku mehe näolt.
Tal tuli tunnistada: just sellise välimusega mees oli tema maitse. Selgelt välja joonistuvad, habemega rõhutatud põsesarnad, tihedad karmid juuksed, õlad, mille jaoks tavaline särk jääb kitsaks. Kantud pehmed teksased rääkisid sellest, et nende kandja ei pööra oma väljanägemisele suuremat tähelepanu.
Üks pilk – ning naine kujutles meest ülesköetu ja higisena, nägi vaimusilmas, kuidas mees heidab naise voodile ning viskub ise talle peale. Selline mees suhtub kirega nii seksi, elusse kui üldse kõigesse, mida teeb. Põikpäine. Seda tüüpi inimesed on alati põikpäised.
Mis läks see aga Daisyle korda? Naine võis vaid vaadata, võis nautida – vähemalt niikaua, kuni mees veel surnud polnud. Ta mõistis aga, et mees absoluutselt ei sobi talle. Seni ei teadnud Daisy veel, miks. Võib-olla on ta abielus. Või hoopis ei mõista sõna “truu” tähendust isegi siis mitte, kui hoiab käes seletavat sõnaraamatut.
Kuid mis tähtsust on detailidel?
Asi oli selles, et Daisy polnud kunagi – ei kordagi oma elus – armunud heasse inimesesse. Süüdi oli Daisy ise, mitte mehed. Teda otse tõmbas pahade poiste poole. Muide, nüüd juba käitus ta hoopis teisiti kui seitsmeteistkümnesena – nüüd tuli ta oma probleemidega vapralt toime. Seepärast pole põhjust muretseda – tema juba Härra Kütkestavasse ei armu.
Naist huvitas vaid üks – kuidas see turske mees elutuppa tassida, enne kui tema, Daisy, kokku kukub esiteks selgroomurru, teiseks väsimuse, kolmandaks nälja ning neljandaks kõige eespool nimetatu tõttu. Jumal küll, kui raske see mees on! Daisy tundis, kuidas mööda otsmikku voolasid alla higinired. Ta sikutas kõigest jõust ning suutis meest liigutada vaid mõne tolli.
Jean-Luc`il, Daisy endisel, oli vähem väärtust kui sellel supermehel. Vähemasti ei kaalunud Jean-Luc nii palju. Isegi maani täis olles, kui teda harilikult tassida tuli. See kutt aga…
Kui Daisy taas mehele otsa vaatas, selgus, et “see kutt” polnud ainuüksi teadvusele tulnud, vaid silmitses teda.
“Üldiselt ei ole mul midagi selle vastu, kui mind kätel kantakse, ent ehk oleks lihtsam, kui ma püsti tõuseksin ja ise läheksin?” küsis mees.
Tappa Daisy teda ei saanud. Kui ta ka oli raevu tõttu endast väljas, ei saanud ta tappa inimest, kes oli juba niigi vigastatud. Tema nördimusel aga polnud piire.
Lõpuks, umbes tunni aja pärast leidis ta mahti, et sulgeda köögiuks ning helistada taas šerifile.
“Kuuled sa mind, George?” ütles Daisy torusse. “Jah, kõik on korras. Ta on elus. Ma isegi loodan, et ta enam koomasse ei lange. Aga ma ei tea siiamaani, kui ohtlikud ta vigastused on. Mul on endiselt vaja kiirabi. Või helikopterit. Või lumesaani…”
Šerifit kuulates purustas ta ühtlasi värsket pipart ning puistas seda veidi kartulisupi sisse. Tühjaks tassitud köögis töötasid veel pliit ja külmik, ent rohkem polnud midagi – ei kraanikaussi, ei vett. Kõik pannid, kastrulid ja lauanõud olid kuhugi ära pandud, samuti toiduained.
Daisy arvas, et tal siiski õnnestub teha midagi ei millestki – mitte seepärast, et ta oli nii andekas, vaid seetõttu, et abielu Jean-Luc`iga oli nõudnud talt äraelamiseks vilumust. Lisaks sellele oli ta ema õpetused hästi selgeks saanud. Seega – alustanud lihtsast kartulisupipurgist, mille ta leidis sahvrist, leidis ta elutoast köögitarbed ja maitseained, külmikust aga avastas veidi peekonit ja kena käntsaka cheddari juustu ning selle tulemusena valmis tal täiesti korralik supp.
“Jah, George, ma kuulen küll, milline tuul on väljas. Aga teil, poisid, on ju lumesaanid. Et saaksite päästa inimesi, olgu ilm väljas milline tahes. Ei, ma ei liialda! Tal on vaja vähemalt röntgenipilt teha. Ja on tarvis antibiootikume või veel mingeid ravimeid. Oo, jumala eest!” Daisy jäi hämmeldunult oma mobiiltelefoni vahtima. “Ei, ma ei tule sinuga kuhugi, kui see kõik on lõppenud, sa… sa, igavene kretiin. Canard! Des clous!”
Prantsuskeelne sõim ei avaldanud mehele mingit muljet. George hakkas ainult naerma. Šerif! Ainus inimene ümbruskonnas, kes on kohustatud teid päästma kõige eest siin ilmas! Kui aga häda käes, polnud seaduse esindajaist mingit abi.
Supp oli lõpuks valmis. Daisy viis aurava kausi elutuppa. Nüüd põles tuli juba täie hooga. Tal tuleb öösel üles ärgata, et seda põlemas hoida. Praegu aga lõhnasid kirsi- ja õunapuuhalud nii rahustavalt – nagu jõulude ajal.
Daisy