jaotaksin arusaamad semiootikast kolme gruppi: semiootika kui eluviis (habitus), semiootika kui maailmavaade ning lõpuks semiootika kui teadus.
Distsipliini seotus eluviisiga ei ole muidugi semiootika spetsiifika. Üldiselt võib teadlased jaotada kahte rühma: ühed tegelevad oma ainega tööpäeval („Koju tööd kaasa ei võta”) ning väljaspool tööaega on täiesti „normaalsed” inimesed. Teised aga pühenduvad oma tööle 24/7 ning kogu nende elu on allutatud valitud tegevusalale. Ja siin pole kunstniku, teadlase või mis iganes pühendunud inimese vahel suurt erinevust. Talupoeg ja kaupmees käituvad, riietuvad ja mõtlevad erinevalt, erinevad on ka nende eluhoiakud ja see, kuidas teised seda hoiakut nimetavad ja hindavad (vrd talumehetarkus, kaubajuut jne), ent asi pole üksnes mentaalsuses. Isegi puhkusel olles jälgib talumees ilmateadet teistmoodi kui kaupmees (ühel „õigel” talumehel või kaupmehel ei saagi puhkust olla, aga haiglasse võivad nad ikka sattuda). Majandusteadlane näeb kultuurisündmusi teise nurga alt kui füüsik. Matemaatiku mõttemaailma on hästi avatud filmis „Piinatud geenius” („A Beautiful Mind” 2001) ning praegu pole oluline, et protagonist põeb vaimuhaigust. Filmis on näidatud, kuidas tegelane suudab näha korrapäratus liikumises geomeetrilisi seaduspärasusi, aga vaatenurka vahetades ka edu saavutamise algoritme.1 „Õige” filosoof peab elama kui filosoof, nii nagu seda tegid Herakleitos, Sokrates, Diogenes, Nietzsche, Heidegger, Wittgenstein… Umberto Eco on öelnud, et lakkas tõsiselt suhtumast Derridasse, kui viimane istus taksosse ja ütles taksojuhile oma aadressi: kui ta ise ei usu omaenda filosoofiasse, siis miks peavad seda tegema teised.2 Kultuurilugu teab hulganisti naljakaid lugusid „tõeliste” teadlaste veidrustest, kusjuures veidruste iseloom on otseselt seotud nende tegevusaladega. Semiootikast kui habitus’est tegi kord ettekande Igor Černov.3
Pühendunud semiootik tegeleb märkide märkamise, süstematiseerimise ja tõlgendamisega pidevalt. Nii linnamaastik kui ka loodus on tema jaoks täis märke, millest suurema osa tähendusi ta ei tea, kuid seda põnevam on neid tõlgendada. Maailm on tekst. Ent siin peab ta olema eriti ettevaatlik, et mitte kalduda müstitsismi (kui maailm on tekst, siis kes on selle teksti autor, mis on selle sõnum ja kellele on see suunatud?) või vastandlikku, kuid antud mõttes lähedasse panteismi (vrd eespool Galileo Galilei matemaatika määratlust). Vrd ka igasuguseid parareligioosseid nähtusi ja tegevusi, nagu vandenõuteooriad, ufoloogia jt – kõik need lähtuvad sellest, et meid ümbritsev maailm on täis märke, mida vaid adeptid oskavad tõlgendada ning nii mõnigi kord arendavad selle tarvis oma kodukootud semiootika – tõelise semiootikaga on sellisel kabalistikal vähe pistmist.
Kitsendame nüüd vaatenurka ja läheme habitus’est üle maailmavaatele. Märkidele fokuseeritud maailmavaade ei ole iseloomulik üksnes semiootikutele kui vastava distsipliini esindajatele, vaid ka paljudele kunstnikele, eriti kujutava kunsti esindajatele ja luuletajatele. Goethe lõpetab „Fausti” müstilise koori aariaga „Kõik mööduv on vaid võrdlus” (Alles Vergängliche / Ist nur ein Gleichnis). Viimase sõna tähenduse üle on palju diskuteeritud. On siin tegu võrdluse (kui jah, siis mis mõttes: kas lihtsalt kõrvutamise või troobiga?), allegooria, sümboli või märgiga? Sellest tekstist4 sai sümbolismi moto, kusjuures vene sümbolistidele – nende igavese naiselikkuse (Ewig-Weibliche) kultusega – oli see isegi tähtsam kui saksa sümbolistidele, prantsuse omadest rääkimata. Dmitri Merežkovski on tõlkinud selle monoloogiosa nõnda, et kõik mööduv on vaid sümbol. Vladimir Solovjov ja Aleksander Blok käsitlesid meid ümbritsevat maailma sümbolite kogumina ning kõikide sümbolite tähendus fokuseerub lõppkokkuvõttes igavesse naiselikkusesse, mis on samas ka Jumalaema ning Sophia, Jumala tarkus. Mihhail Gasparovi meelest on selline oht (ta nimetab seda hüpersemantiseerimiseks) iseloomulik ka semiootikale kui teadusdistsipliinile (ta võrdleb semiootikut Blokiga, kes otsis koos emaga igale teole teerajal salajast tähendust).
Siiski ei pruugi semiootiline maailmavaade tähendada pansemantismi, vaid üksnes lähenemist erinevatele valdkondadele ja situatsioonidele läbi semiootilise prisma, ning selles mõttes ei ole semiootika teiste teaduste seas mingi erand. Samamoodi võib täheldada füüsikalist maailmavaadet,5 ökoloogilist, politoloogilist jne. Üks minu tuttav Wall Streetil töötav majandusteadlane (PhD kuulsas Chicago majanduskoolis) väitis tõsimeeli, et ainus teaduslik vaade kultuurile ja ühiskonnale on majanduslik, ning oli siiralt üllatunud, kui ütlesin, et Bronisław Malinowski pakkus omal ajal kultuuriteooria teaduslikuks aluseks hoopis antropoloogia.
Semiootiline vaatenurk ei seisne mitte selles, et maailm koosneb vaid märkidest. Vastupidi, kui peale märkide poleks midagi, ei oleks semiootika teadus, vaid järjekordne „üleüldine kõiksuse teooria”. Semiootilisest vaatenurgast on kogu tunnetuslik tegevus (kusjuures mitte üksnes inimesel, vaid kõikidel elusolenditel) märgiline: kujundite tuvastamine, nende meeldejätmine, töötlemine, vahetamine jne on semiootilised protsessid. Ilma märkideta ei ole võimalik teadmine, mälu, kommunikatsioon jt tähtsamad tegevused ning protsessid, mis iseloomustavad elusloodust.
Tuleb rõhutada, et selline semiootiline maailmavaade (mida võiks nimetada isegi ideoloogiaks) ei iseloomusta kaugeltki kõiki semiootikuid. Semiootik võib tegeleda märkide uurimisega mingis kindlas valdkonnas, kuid mitte olla n-ö semiootikausku. Nt üks Tartu–Moskva koolkonna juhtfiguure Boriss Uspenski ütles kord siinkirjutajale, et tema meelest ei saa mõistet ‘semiootika’ kasutada absoluutses, vaid üksnes suhtelises tähenduses: mitte semiootika üldse, vaid keelesemiootika, kunstisemiootika, ajaloosemiootika, biosemiootika jne. Lihtsalt semiootika taandub tema meelest viljatuks skolastikaks. Peeter Toropi terminoloogiat kasutades eksisteerivad Uspenski jaoks ainult valdkonnasemiootikad, mitte aga üldsemiootika (vt allpool).
Ning lõpuks semiootika kui teadus. Siingi täheldame kirjut pilti. Triviaalsena näiv „semiootika on teadus märkidest” ei ole sugugi kõige levinum arusaam. Semiootika objektiks on nimetatud kommunikatsiooni (Umberto Eco, aga ka Juri Lotman oma varasemas loomingus), kultuuri (mitmed Tartu–Moskva koolkonna esindajad) ning koguni semiosfääri, nt Vjatšeslav V. Ivanov väidab resoluutselt: „Semiootika ülesanne on kirjeldada semiosfääri” (Ivanov 1998: 792).
Lisaks objektikesksetele lähenemisviisidele eksisteerib ka meetodikeskseid. Nii pakkus Isaak Revzin teises Kääriku suvekoolis (1966) arusaama, mille järgi semiootika on strukturaallingvistika meetodite kasutamine teistel humanitaaraladel. Siiski ei ole see puhtmetodoloogiakeskne käsitlus, kuna sisaldab varjatud ideologeemi: kõik semiootilised süsteemid on mingisugused keeled ning järelikult on semiootika objektiks ikkagi märgisüsteemid.
Ülaltoodud käsitlused lähtuvad sellest, et semiootika on uus teadusharu, uus liige teaduste perekonnas. Probleemiks on ainult, mis on selle objekt või meetodid. Seevastu üks moodsa semiootika taasrajajatest, Charles Sanders Peirce, defineeris semiootikat kui (uut) loogikat, mis peab asendama vana aristotelliku loogika. Tõepoolest, mitmedki Peirce’i ideed ennetavad matemaatilise loogika tulemusi, kuid sellegipoolest on moodsa loogika põhilised arengusuunad Peirce’iga võrreldes teised. Ent igal juhul ei näe Peirce semiootikas uut teadust, mis käsitleks sellele spetsiifilist valdkonda, vaid vana distsipliini radikaalset uuendamist, ning sellisena on semiootika teiste teaduste ning laiemalt teadmisvaldkondade alus (nii nagu enne oli olnud loogika). Peirce’i järglane Charles Morris täpsustab: semiootika on ühelt poolt teadus teiste teaduste hulgas, teisalt aga peab sellest saama metateaduse metodoloogia.
Taolised mõttekäigud ei olnud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul haruldased, leiame neid sotsioloogidelt (Émile Durkheim), keeleteadlastelt (Ferdinand de Saussure), psühholoogidelt (nii erinevad õpetlased nagu Sigmund Freud ja Lev Võgotski arendasid oma ad hoc semiootika: esimesel figureeris see sümboolse keele, teisel sisekõne nime all) jt. Märkides ja märkidevahelistes protsessides hakati nägema oma teadusharu vundamenti. Piisab, kui siinkohal nimetada Gottlob Freget, kes samuti nagu Peirce otsis teadusele ja ennekõike matemaatikale uut alust. Nii nagu Peirce, leidis temagi esiteks, et selleks aluseks peab olema loogika, ning teiseks, et aristotellik formaalloogika selleks enam ei kõlba. Ta konstrueeris enda oma, nimetades selle mõistekirjaks (Begriffsschrift),