Häire all kannatav inimene soovib niisugust käitumist lõpetada, mõistes, et see on otstarbetu ja põhjustab stressi.
Sundmängurite puhul on asi aga teisiti: nad on, vastupidi, äärmiselt motiveeritud oma käitumist jätkama. Hasartmängimine pakub neile mõõtmatut subjektiivset naudingut ja erutust. Surve mängimine lõpetada tuleb sageli välistest allikatest, eriti mängurile lähedal seisvatelt inimestelt, kes näevad tema rahalisi kaotusi ja isiklikku kitsikust, mida ülemäärase hasartmängimise ohvriks langemine kaasa toob. See viib sageli välja mänguri ja lähedaste konfliktini. Kui inimene aga tunnistab – olgu siis enesele, lähedastele või mõlematele –, et mängurlusest on tema jaoks saanud probleem, on see esimene märk paranemisest.
Tänu Ameerika psühhiaatri, kadunud dr Robert Custeri pingutustele võeti 1980ndate aastate algul vaimse tervisega tegelevates ringkondades laialdaselt kasutusele mõiste patoloogiline mängurlus ning seda hakati kasutama eelisterminina. Patoloogiline on meditsiiniline mõiste, mis tähendab olemasolevat haigusprotsessi. Selle kasutamine hasartmängimise kontekstis andis mõista, et patoloogiline mängurlus on teatud määral psüühiline haigus või häire, mis paljude omaduste poolest on võrdne sõltuvusega.
Niisugust haiguse mudelit on tõsiselt kritiseeritud, eriti kriminaalõiguse professori John Rosencrance’i poolt, kes sai liiklusõnnetuses rängalt vigastada, olles Austraalia väheasustatud sisemaal peetud hasartmängukonverentsil teinud epohhiloova ettekande, kus ta põhjendas, et selline hoiak omistab sotsiaalsele probleemile õigustamatult meditsiinilise varjundi. Tema ja teised arstid on ägedalt väitnud, et patoloogiline mängurlus ei ole haigus, vaid käitumine, mis ilmneb inimkoosluses, kus skaala ühes otsas on seltskondlik ja paigutine mängimine, keskel regulaarne kasiinokülastamine ja teises otsas ülemäärane mängukirg: lihtsalt väga sagedase ja patoloogilise mänguri vahel pole ühtki tegelikku erinevust, välja arvatud ehk mahamängitavad summad. Diskussiooni tulemusena eelistavad paljud meditsiinispetsialistid loobuda meditsiinilise taustaga mõttemudelist ja kasutada neutraalset mõistet probleemne hasartmängimine.
Kõigil neil mõistetel on teatud puudused. Kuid eneseabiraamatu eesmärkide täitmiseks kasutame mõisteid patoloogiline ja sundmängimine võrdseina, kirjeldades nende abil mängureid, kellel ilmnevad selged tundemärgid mängukire üle kontrolli kaotamisest. Probleemset mängurlust kasutame laiema mängijate tasandi kohta, kuhu kuuluvad inimesed, kellel on küll mõned, kui mitte kõik seda seisundit iseloomustavad tundemärgid. Antud raamatus keskendume inimeste rühmale, keda üldiselt kirjeldatakse kui mängusõltlasi. On tõsi, et tegelikkuses on mõned mängusõltlased lihtsalt väga sagedased mängijad, kes on mängukire üle kontrolli kaotanud vaid ajutiselt. See erinevus aga ei mõjuta raamatu teises osas esitatud sammsammulise eneseabijuhendi rakendamist, mida saavad ühtmoodi tõhusate tulemustega kasutada nii mängusõltlased, probleemsed mängurid kui ka lihtsalt väga sagedased mängijad.
Enne mängusõltuvuse kliiniliste omaduste ja mängusunnist vabanemise võimaluste lähemat vaatlemist uurime esmalt, mida on teatud tüüpi hasartmängudes sellist, mis toob nende harrastajale kaasa suurema tõenäosuse sattuda mängimisest sõltuvusse.
Mängukeskkonnad on peaaegu piiritud. Inimesed veavad üksteisega kihla kõikvõimalike sündmuste peale: kes võidab järgmise jalgpallimatši, kui palju väravaid lüüakse või kes lööb esimese värava. Need on osapoolte vahel sõlmitud ebaametlikud kihlveod, kus kindlaid reegleid pole, välja arvatud need, milles pooled kokku on leppinud. Tegelikkuses piirab sedalaadi hasartmängude ulatust ainult mängijate kujutlusvõime.
Ametlikumal tasandil võivad organisatsioonid käitada teatud mänge või tegevusi, alludes kindlatele reeglitele ja eeskirjadele, mis määravad, kuidas äritegevust juhitakse. Sageli kehtivad mänguasutustele ranged valitsuse kehtestatud juhendid, mille eesmärk on minimeerida pettust ja kuritegevust ning tagada aus mäng. Sel moel toimivate hasartmängusüsteemide head näited on kasiinod ja võidujooksude totalisaatorid.
Aastate jooksul on sõnaga hasartmäng iseloomustatud paljusid erinevaid tegevusi. Nimekirja kuuluvad niisugused rahaõnne taotlevad tegevused nagu kaardimängud, täringumängud, rulett ja loteriid, aga ka mitmesugused mänguautomaadid. Võib tunduda üllatav, et kunagi peeti hasartmänguks koguni niisuguseid harrastusi ja spordialasid nagu tennis, käimine ja jalgpall, mistõttu need keelustati. Praegu toimuvad ülemaailmselt korraldatavad kihlveod nii erineva olemusega võistluste tulemuste ennustamisel, nagu valimised, koera- ja kukevõitlused, aga ka paljud suured spordisündmused. Sisuliselt kuuluvad hasartmängude alla koguni ettevõtete poolt äritegevuse edendamiseks ja ostukeskustes kaubitsevate jaemüüjate poolt välja pandud publikuauhinnad, mille omandamine sisaldab samuti hasartmängimise tunnuseid.
Kui kogu see hämmastav mitmekesisus kõrvale jätta, saab tuvastada neli peamist legaalse hasartmängude kategooriat: õnnemängud, kihlveod, loteriid ja hangeldamine.
• Õnnemäng on raha vahetamine mängu tulemuste vastu. Sellesse kategooriasse kuuluvad kaardimängud, mänguautomaadid, videoliidesega pokkeriautomaadid, müntidega toimivad mänguautomaadid ehk „ühekäelised bandiidid“, kulli ja kirja põhimõttel toimivad mündiviskamismängud ning kasiinomängud (näiteks bakaraa ja rulett).
• Kihlvedu on rahalise panuse tegemine tulevase sündmuse tulemusele. Sellesse kategooriasse kuuluvad hobuste võidujooksud (siledal või künklikul rajal), hurtade võidujooksud, muud spordisündmused ja valimised.
• Loterii on raha väljajagamine loosi või numbri alusel ning sellesse rühma kuuluvad kraabitavate piletitega kiirloterii, heategevusloterii ja bingo ning tavapärane loterii.
• Hangeldamine on õnnemäng äritegevuses, kindlustuses või aktsiaturgudel.
Võib olla üsna segadusttekitav, et ka äritegevusse ja raha investeerimisse võib suhtuda kui hasartmängimisse. Tehniliselt vastavad need tegevused hasartmängimise definitsioonile, kuid ühiskond on harjunud liigitama neid pigem majandustegevuse valdkonda. Praegu tunnustavad paljud inimesed kindlustust kui kaitse ja sotsiaalse turvalisuse vahendit. Sarnaselt äritegevuses eksisteerivate riskide ja aktsiaturgudel kauplemisega (jättes välja kiirtehingud ja mõned teised finantsinstrumendid) väidetakse, et majanduslikud oskused ja äritegevuse realistlik hindamine on olulised elemendid, mis peavad minimeerima riske ja maksimeerima kasumit ning et siin on tegemist märksa rohkemaga kui pelgalt juhuse või hea õnnega.
Tuleb selgesõnaliselt rõhutada, et sugugi mitte kõik hasartmängimise vormid ei too kaasa probleeme. Eri tüüpi õnnemängudega seostatakse erinevaid riskitasandeid. Väga vähe on inimesi, kes kogevad nõrgenenud kontrolli näiteks loteriipiletite ostmise üle. Pileti ostmise ja väljaloosimise vahele jääb päris pikk aeg ning üldiselt ei korraldata loosimisi kuigi sageli. Kuid mänguautomaadid, hipodroomi totalisaator või kiirloterii on sundmõtteks saanud paljudele. Siin on ajavahe „pileti ostmise“ (ehk panuse tegemise) ja tulemuse teadasaamise vahel väga lühike, ning võimalused mängu jätkata on suured – seda saab teha vaid mõne sekundi, mõne minuti või mõne tunni pärast.
On leitud, et niisugused hasartmängimise vormid, mis viivad hõlpsasti välja kontrolli kaotamiseni, sisaldavad kahte ühist elementi:
• võimalus teha ühekordseid suuri panuseid (näiteks kasiinos või totalisaatoril), mis ulatuvad mitme tuhande naelani;
• võimalus teha suhteliselt lühikese aja jooksul korduvalt väiksemaid panuseid (näiteks mänguautomaatidel), kusjuures kahe mängu vaheline intervall võib olla alla kahekümne sekundi.
Täiendav tegur on hõlbus juurdepääs hasartmängukeskkonnale. Kümneid kilomeetreid eemal asuvasse kihlveokontorisse ei minda nii intensiivselt. Kohalesõidu ebamugavus ja/või sõidukile parkimiskoha leidmine on piisavad põhjused, et panna inimesi oma mängukihu tugevust veel kord läbi kaaluma. Just sellepärast nõuavadki kasiinod mõnes riigis 24tunnist mängusoovi etteteatamist (nn laua kinnipanek) või asuvad kesklinnast väljas; mängimisotsuse ja mängukeskkonnale juurdepääsemise vahele jääv ajaline viivitus annab potentsiaalsele mängurile perioodi, mille jooksul esialgne kihk võib vaibuda ja inimene saab oma kavatsused veel kord läbi mõelda.
Näiteks