Verpakovskisele ja see sundis kollkiprit kurvalt ohkama. Hoolimata sellest, et Verpakovskisel oli meie mõistes tütarlapse nimi, Māris, oli ta mehe eest väljas.
Enne viimast vooru polnud seis laita, aga võõrsil oli vastaseks Rootsi ja oli näha, et viigist ei tarvitse piisata. Ent rootslastel oli grupivõit käes, motivatsioonist jäi vajaka ja lätlased parkisid ripakile jäänud kolm punkti isuga oma vatsa.
Teine koht grupis tähendas, et finaalturniirile pääsemiseks peab ka playoff’is kaks vinget mängu tegema. Vastaseks loositi Türgi. Esimene mäng Lätis ei olnud paha, isegi väga hea – lätlaste 1:0 võit. Kodus ei jätnud türklased muidugi enne, kui olid värava ära löönud, ei jätnud ka siis. 2:0 tähendas, et ilus eduseis oligi lätlastel maha mängitud. Aga nad ei jäänud kurvastama, vaid läksid ja tegid kohe järgmisel rünnakul hoopis türklaste meele mõruks. Võõrsil löödud värav viinuks juba Läti edasi ja siis mõni minut hiljem veel Verpakovskis!!! 2:2 võttis türklastel lõplikult tuju ära, seis enam ei muutunud.
Finaalturniiril jätkus Verpakovskise saaga vägevalt. Avamängus, kui kõik juba kohtuniku poole vaatasid ja poolajavilet ootasid, lipsas Verpakovskis taas läbi ja põrutas palli võrku. Teisel poolajal surusid tšehhid siiski kaks väravat ära. Seda ei suutnud aga järgmises voorus Saksamaa. Isegi võib öelda, et kohtunik soosis tugevamaid. Ajalooliselt tugevamaid. Selle õhtu kõvem trump oli Läti, aga neilgi jäi värav löömata.
Kolmas voor oli jaaniõhtul. Ülejäänud inimesed läksid kuhugi lõkke äärde, mina vaatasin kodus jalgpalli, nagu see paarisaastate jaaniõhtutel tavaliselt ikka käib. Holland siiski suutis võimu näidata ja 3:0 lõpetas kindlalt lätlaste teekonna.
Samas jätkas teekonda Kreeka. Olgu, avamängus võideti peoperemehi Portugalist, imeasi küll, aga selliseid asju alagrupis ikka juhtub. Alagrupist ka kenasti edasi, Hispaaniale aidaa! Ega see Kreeka edasipürgimine väga suurt vaimustust tekitanud. Kaitsesid hoolega ja ühel hetkel tegid kontrarünnaku – ei olnud just mänguilu etalon. Aga kolm 1:0 võitu otsustavates mängudes olid eriti Kreeka väravavahi jaoks võimas seeria ja sündinud oli ehk isegi suurem üllatus kui Taani võit 1992. aastal. Kuigi finaal – Kreeka-Portugali mäng – ei tekitanud minus erilist pinget. Mõlema võit huvitas mind ühtviisi vähe. Saksamaa oli kehv, Inglismaa hävis nagu ikka penaltitega, nii et ühe värava ja ühe punktiga oli minu jaoks Euroopa meistrivõistluste suurim võitja ikkagi Läti.
Pealegi on Läti jalgpallikangelane Verpakovskis igavesti meeles, sest minu ja mu hea sõbra (ja minu luuletuste läti keelde tõlkija) Guntarsi, kellega me ei kõnele mitte ainult luulest, vaid alati ka jalgpallist, omavaheliseks tervituseks on eesti „tere” või läti labrit’i või sveiki asemel kujunenud „Verpakovskis”. Toimib hästi. Ja kõlab hästi.
Aga ehk heidab mu tolle hetke emotsioonidele kõige paremini valgust enne finaali kirjutatud luuletus.
algul olin päris sillas
kui portumehi võitis Hellas
kui sai hundipassi Totti
kes liig laialt pritsis tatti
avavooru järel lootsin
et saab esikoha Rootsi
aga jõhkralt sekkus Holland
kelle meelest kaua hulland
rootslased et neist sai villand
et neil tõrjuti too penalt
tähendas et üsna kenalt
öeldi kebi koju svensson
sinu saatus on nüüd pension
mis ma teen nüüd sõbrad küsin
kuidas ma veel elus püsin
pole enam Rootsit Taanit
täitsa sassis on kõik plaanid
pühapäeva õhtu tooma
pidi põneva finaali
mis nüüd teen – kas hakkan jooma?
Ilmselt on nendelt Euroopa meistrivõistlustelt pärit ka anekdoot, milles Peetrus küsib paradiisivärava juures jalgpalluritelt, kes on oma eluajal mida teinud paradiisi pääsemiseks, ja pöördub siis David Beckhami poole: „Sina, mu poeg, tulid vist lihtsalt palli järele …” Kes ei mäleta – Portugalis toimunud Euroopa meistrivõistluste veerandfinaali penaltiseerias suutis masside lemmik David penalti kõrgelt üle värava lüüa.
Eesti spordiajaloo kurikuulsaim salto
Andrus Värnik on alati olnud kuulus kui hästi emotsionaalne sportlane. Küllap peab lisaks lihasjõule veel midagi olema, mis annab odale pika, rohkem kui kaheksakümne viie meetrise lennu. Kui tunded keevad üle, võib tehnika täiesti laguneda, ja siis on näha, et ka puhtalt toore jõuga võib visata üle seitsmekümne meetri, mis on igati ilus tulemus – ka mina olen oda visanud, isiklik rekord on pisut üle kahekümne kahe meetri, nii et ka seitsekümmend meetrit on minu jaoks aukartustäratav. Aga mehe jaoks, kes maailmas medaleid sihib, on seitsekümmend meetrit nagu kärbsesitt maakera peal.
Ka aasta 2004 ei olnud maailmameistrivõistluste hõbedamehele kergelt kulgenud, aga siis – olümpiakuu algas ja mees põmmutas Eesti meistrivõistlustel oda isikliku rekordi ligidale. 87,58! See oli üliõnnestunud vise, ja nii kaua oodatud. Andrus ei suutnud piirduda vaid rusikaga õhku raksamisega, ei, see tahtis vägevamat pühitsemist – järgnes salto, mis teeks võimlejatelegi au, kui maandumise puhtus välja arvata. Mis nüüd juhtus? Äsja taevastesse kõrgustesse tõusnud mees oli šokis. Kust tuli see valu? Miks ma lonkan? Mis saab olümpiast?
Järgnes mitu nädalat uudiste ootamist, kuidas on Andu tervis. Aga midagi rõõmustavat sealt ei tulnud. Olümpiaesinemine (mõtle ja loe: olümpiamedal) ajalooliselt kõige vägevamas olümpialinnas oli käeulatusest välja libisemas. Kuid õigel spordimehel on tahtmine valust vägevam. Kannatust ja kannatlikkust jätkus ning turjal nii suur ja kõver küsimärk nagu kreeka e, sammus Andrus Värnik ettevaatlikult olümpia kvalifikatsioonivõistlusele. Ja paugutas kvalifikatsiooninormi täis. Lootus kerkis kõrgele, aga kõhklus jäi. Ikka oli näha, et raske on mehel visata, kuid peksupoiss ta ei olnud. Mina jäin kuuenda kohaga rahule, selles seisus oli keeruline midagi enam tahta.
Aga mees ise – tema oli kõigest hoolimata vähemalt medalit lootnud, vist ei rahuldanuks teda ka pronks, mis olnuks möödunud aastaga võrreldes samm tagasi. See oli väga meeldejääv intervjuu, mille Andu pärast võistlust andis. Ta ei suutnud pisaraid tagasi hoida, mingil hetkel ei suutnud rääkidagi, aga tal polnud plaanigi kaamerate juurest jalga lasta – nagu mõnel kombeks on, võiks siia sarkastiliselt lisada. Kuidas tookordne avameelsus Värniku suhtlusvalmidust tulevikus mõjutas, on muidugi iseküsimus – nii võiks öelda Lembitu Kuuse.
Igal juhul äratas see siiras suhtumine kehva tulemusse mehe vastu austust ja usku, et järgmine olümpia võib vabalt just tema olümpia olla.
1. Andreas Thorkildsen (Norra) 86,50
3. Sergei Makarov (Venemaa) 84,84.
4. Steve Backley (Suurbritannia) 84,13
5. Aleksandr Ivanov (Venemaa) 83,31
6. Andrus Värnik (Eesti) 83,25
Mida Obinitsa poe juures kõneldi?
Olümpia, eriti suveolümpia, on paganama tiheda