mõte,” kogeles Mart.
„No mis mõte sul siis tuli?”
Mart vaikis mõne aja, nagu ei söandaks ta kohe oma ideega lagedale tulla, kuid kaua see ei kestnud ja lõpuks ta pahvatas:
„Kuule, kas sa ei tahaks mulle maja projekti teha?”
„Misasja? Maja projekti? Hulluks oled läinud? Kas sa ka tead, mida maja ehitamine maksab? Kust sa selle raha võtad?”
„Raha? Küll minusugune mees raha leiab.”
Helen vaikis rabatult. Kõige vähem oleks ta Mardilt niisugust avaldust oodanud. Maja?! Ajal, mil enamik rahvast pingutab, et hinge sees hoida, tahab tema maja ehitada.Ta teadis hästi mehe palka. See oli küll päris hea tasu lihtsa töö eest, aga mitte piisav maja ehitamiseks. Midagi siin suures plaanis ei klapi.
„Noh? Mis ütled?”
„Mida ma sulle ütlema pean?”
Helen oli hämmingus ja Mart rõõmustas oma efektse etteaste üle.Tal oli õnnestunud iseteadev, kena ja kõigutamatu Helen pahviks lüüa ja see juba oli midagi.
„Räägid sa seda tõsiselt?” Imestus naise ilmest ei kadunud.
„Tõsiselt muidugi. Ega ma mingi naljamees ole.”
Helen ei teadnud, kuidas reageerida.Võtta seda juttu tõsiselt või mitte?
„No räägi siis, missugust maja sa tahad,” lausus ta lõpuks kerge muigega.
„Vinget maja tahan,” hakkas Mart õhinal rääkima. „Eks ma algul mõtlesin oma suvilaköksi ümberehitamisest, aga see vist pole hea idee?”
„Ei ole. Sa võid küll vanale kalossile kõrge kontsa alla panna, aga kõpskinga sellest ei saa. Kui korralikku maja tahad, siis peaks rääkima ikka täielikult uuest asjast.”
„Räägime pealegi. Suur see maja ei pea olema. Poolteist korrust või hoopis mansardkorrusega, aga tube peab seal palju olema.”
„Linnamaja tüüpi?”
„Ikka linnamaja. Korralik köök all ja sansõlmed igal korrusel.”
„Puidust? Kivist?”
„Nii puidust kui kivist. Aga saun ja garaaž peavad ka olema.”
„Hea küll. Mingi pildi võin ju sulle valmis moonutada, aga ära arva, et see odav nali on, projekti eest tuleb sul korralik papp välja käia.”
HELEN SEISIS EHITUSSOOJAKU TUHMUNUD AKNA ALL JA VAATAS VÄLJA. Põrutav uudis Mardi majast ei andnud talle rahu. Kuidas see võimalik on? Kust see mees kavatseb nii suure summa välja võluda. Tal omalgi maja pooleli, kuid korralikust palgast hoolimata polnud vähimatki võimalust ehitusega jätkata.Aga Mardil ju täpselt sama suur palk. Midagi on siin kapitaalselt viltu! Helen hakkas mõtlikult telefonikettal sõbranna numbrit valima.
„Halloo, Eve!” hüüdis ta rõõmsalt torusse, kui sõbranna oli vastanud.
„Halloo-halloo!”
„Kuis siis päälinna prouad elavad? Hing veel sees?”
„On, aga tigedaks teeb see elu ikka küll.”
„Mispärast?”
„Aga selle pärast, et mina, diplomeeritud arhitekt, pean mingis hulgilaos vetsupotte ja torujuppe kokku lugema. Aga kuidas sul endal läheb?”
„Nii ja naa, projekteerin siin üht puidutööstust ja sätin lihvpinke paksusmasina taha ritta.”
„Jõudu sulle siis.”
„Tänan. Muide, kuidas nüüd selle arhitektuurivärgiga on. Revolutsioon läbi ja oma riik püsti. Kas siis maju ei hakata juba ehitama?”
„Kus sa sellega? Kellelgi paganal pole piisavalt raha. Mõned kooperatiivide rikkuritest majatellijad on küll välja ilmunud, aga töötuid arhitekte on rohkem kui neid.”
„Ära sa märgi, aga meie külas ilmus juba esimene majatellija välja.”
„Uskumatu! See peab siis küll väga edukas kooperativnik olema?”
„Tühjagi. See mu enda kolleeg, sihukene jalgadega varustaja, kes jookseb ringi ja otsib igat värki vidinaid välja.”
„Ah ära aja jama! Kust niisugune tegelane raha peaks leidma?”
„Ega ma ise ka tea.”
Toru teises otsas vaikiti pisut, siis küsis sõbranna:
„Varustaja, ütlesid?”
„Nojah.”
„Sel juhul võib vastus peituda grammatikas.”
„Mismoodi?”
„Noh, muuda seal mõnda vokaali või niimoodi.”
„Mis… Ah soo. Selle peale ma ei tulnudki. Aga olgu nii või teisiti. Kui ta projekti tahab, siis peab ta saama. Sul, ma mäletan, jäi mitu ühepereelamu tüüpi realiseerimata. On sul veel need kaustad alles?”
„Alles on ja mitu poolikut pilti peale selle.Võin mõnda laenata küll.”
„Oleksin täitsa tänulik.Viksin sealt midagi maha, määrin sellele töllile pähe ja küsin korraliku tasu. Ega ma sindki unusta.”
„Oleks kena. Kui linna tuled, astu läbi.”
„Kindlasti astun.”
Helen asetas toru hargile ja jäi taas mõttesse. Kahtlane see Mardi rahahankimise lugu oli ju algusest peale, kuid nii radikaalset mõtet kui Evel polnud talle pähe tulnud. Helen astus raamatupidaja Laine laua juurde ja tõmbas keskmise sahtli lahti. Sealt leidis ta korralikult kausta köidetud ostutšekid.Ta lappas need põhjalikult läbi, kuid ei avastanud midagi kahtlast. Hajevil pilguga silmitses ta aina korduvaid ehitusmaterjalide ostudokumente, kuni ootamatu mõte tegi ta tähelepanelikuks.Veel kord võrdles ta tšekke ja avastas, et materjalide hinnad olid mõne kuuga kahekordistunud.Ta leidis telefoniraamatust Kaasiku kaubamaja numbri ja helistas:
„Tere, ma sooviksin raudbetoonist laepaneele osta.”
„Kui pikki?”
Helen heitis kiire pilgu ostutšekile.
„Noh kuueseid ja kolmeseid.”
„Palun väga, saab nii palju, kui kulub.”
„Aga mis need maksavad?”
„Hinnad on head: kuuene kolm tuhat ja kolmene poolteist.”
„Ahaa… aitäh,” kogeles Helen ja pani toru hargile. Üllatusest ümarate silmadega jõllitas ta laepaneelide ostutšekki. Seal olid arvud peaaegu poole suuremad. Kiiresti võttis ta ühendust tellise- ja tsemendimüüjatega. Sama lugu – materjalide hinnad olid kõikidel maksedokumentidel kõrgendatud. Siis niimoodi see Mardi majaehitamine käibki! Muidugi,Allan usaldab kõiki pimesi ega kontrolli kedagi.Tema arvab, et kõik inimesed on ausad ja tööle pühendunud nagu ta ise. See mõte pani naise muigama. Tema teab inimhingest hoopis rohkem kui see uisapäisa rabeleja. Aga Mardi idee on üllatavalt hea.Täitsa uskumatu, et nii tuhm aju suutis selle välja mõelda.
„Lollid on haruldaselt leidlikud,” meenutas ta üht Murphy seadust.Allan loodab muidugi oma raamatupidaja peale ja usub, et selle kontrollist piisab.Aga see Laine on samasugune kõlupea kui kõik teised.Ainult nipsakas oskab olla. Äkki tekkis Heleni ilmesse äraseletatud rõõmuhelk ning salapärane naeratus, poolpõlglik ja poolpilklik, valgustas mõne momendi ta kaunist nägu Helen tõusis, koristas töölaua lagedaks, haaras käekoti kaenlasse ja marssis uksest välja.Tööpäev ei olnud veel lõppenud, kuid see polnud tähtis.Tal tuli paljude asjade üle järele mõelda ja sellega oli kiire.
IX
„VAADAKE, VAADAKE, LAEV SÕIDAB KESET METSA!” TÜTRE RÕÕMSAD kilked tõid Allanile ja Anule naeratuse näole ning huviga vaatasid nemadki akendest välja. Reisipraam Estonia läbis kitsast laevateed Stockholmi arhipelaagis ja tihti võis kõrgelt laevatekilt näha vaid kaljusid ja metsa. Nagu unenäos libisesid akendest mööda kaljudele rajatud