mis villat.” Pikemaks jutuajamiseks puudus tuju ja ta kiirustas edasi astuma. Äkitsi ta taipas, miks see mees nii tuttav tundus. Kunagi oli ta näinud teda koos Allaniga, nad vist isegi töötasid samas ettevõttes. Helen heitis põgusa üleõlapilgu ikka veel aiaväraval seisvale Mardile ja pöördus tagasi.
„Kuule, Mart, kas sa ei olnud veel hiljuti ehitusvalitsuses ametis?”
„Olin, ikka olin.Töötasin Allan Tammeli juures logistikuna.”
Heleni küsiva ilme peale selgitas:
„Üritasin masinaid, materjale ja mehi omavahel kokku viia.”
„Ja kuidas õnnestus?”
„Vahelduva eduga, mõnikord isegi õnnestus. Ega sel tööl väga viga olekski olnud, ainult et ülemus oli igavene põikpea.Aga mis sellest ikka, pole enam ehitusvalitsust ega pole ka tööd.”
Helen noogutas ja vaatas hindava pilguga umbes neljakümnest keskmise kasvu, satääni soengu ja kergelt kühmus kujuga meest. Kõik temas oli kuidagi isetu ja ilmetu. Lootusetu oli vist niisuguse keskpärase kesta alt säravat mõistusesädet otsida ja ega Helen tahtnudki.Teda huvitas muu:
„Nii et olete nüüd kogu kompaniiga töötute armee ridu täiendamas?”
Mart heitis lootusetult käega ega vastanud.
„Kas siis suur Tammel ka ei oska teie muredele lahendust leida?”
„Mida temagi teha saab? Tööd pole enam ühelgi ehitajal.”
„Tõesti? Kas nüüd on temalgi mõistus otsas?”
„Tundub küll.” Äkki ilmus Mardi näole kahjurõõmus muie: „Kas tead, mis selle loo juures kõige naljakam on?”
„Mis?”
„See, et meie suur juht ja õpetaja Allan Tammel on nüüd ise ka tööta.Täpselt samuti kui me kõik. Nüüd pole tal enam kedagi õpetada ega kamandada, istub samamoodi lolli näoga kodus ja vahib lakke.”
„No küll ta midagi välja mõtleb. Üüvee.”
„Mis üüvee?”
„Ülemuste värk.”
„Tühjagi tal seal midagi välja mõelda on? Ega ta jumal ole, et mitte millestki midagi teeb. Ühtegi töötavat ehitusettevõtet pole enam olemas.Aga mis meist niiviisi saab?” küsis Mart murelikult.
„Mitte midagi ei saa. Eks istume ja ootame valget laeva.”
„Ei,” raputas Mart pead. „Las asjad arenevad ja küllap ükskord hakkab meilgi paremini minema. Räägitakse, et turumajanduses olevat võimalusi, suuri võimalusi. Ainult et meie neid täna veel ei tea, aga küll me ükskord teada saame. Küllap saame.”
„Ja siis?”
„Siis saame meie ka rikkaks.”
„Ah nii, või kohe rikkaks?”
„Jah. Mina pean rikkaks saama ja ükskord ma kindlasti ka saan!”
Iga Mardi lausutud sõna saatis labakäelöök vastu väravaposti. Isegi siis, kui lause oli lõppenud, jätkusid löögid samas rütmis.
Helen vaatas seda vaikides. Kuidagi tuttav tuli ette see toon, see unistav pilk, kokkusurutud huuled ja rusikas käed. Need saatsid mantrat, mida praegu Eestimaa paljudes kodudes korrati. Kindel usk, et kohe avanevad võimalused, mis seni vaesuses virelenud eestlastele rikkuse kätte toovad, hullutas meeste meeli ja muutis naiste hinged ärevaks. Sellest kõneldi külatanumal ja linna hallide müüride vahel. Sellest räägiti päeval ja unistati ööl. Keegi ei osanud öelda, millal ja kuidas see juhtub, aga kõik teadsid, et kunagi juhtub see kindlasti. Sellest oli saanud fetiš. Sellest oli saanud kinnismõte ja unelm, mille poole püüelda ja mille nimel pingutada. Sellest oli saanud Eestimaa unistus.
IV
KLAASIPUHASTAJAD ÜRITASID MEELEHEITLIKULT TIHENEVA SAJUGA toime tulla, kuid auto esiklaas oli ikkagi hall ega paistnud hästi läbi.Allan vähendas kiirust ja jälgis tujutult rataste alt läbi libisevat konarlikku teed. Kerge Lada hüples ja rappus ning mehe nägu muutus aina mornimaks.
Mõte Helenile kriipis valusalt kusagil sügaval sisemuses. Pisut inetuks kujunes see lahkuminek, nii poleks ta tahtnud. Heleni väline veetlus oli kord teda mõistuse kaotuseni köitnud, kuid pikapeale sai selgeks, et see ilu on külm ja karge kui jääkristallidest muster klaasil. Helen võis olla küll erutav voodipartner, aga inimesena jäi ta ikka võõraks ja kaugeks.Tema ilu oligi vist pigem vaatamiseks, mitte puutumiseks.
Miks ma küll seda teen? Mis saab, kui Anu sellest kuuleks…? Allan ohkas raskelt ja põrnitses pahuralt märga asfaldilinti.Ta teadis hästi, et see polnud tal esimene kord kiusatusele järele anda ega jää tõenäoliselt ka viimaseks.
Käed pigistasid kramplikult rooliratast. Mõtted keerlesid kui heitunud hobused karjamaal ega peatunud hetkekski. Raha oli lõpukorral, aga pere tuli toita. Mida öelda oma kümneaastasele tütrele, kui nälg majas? Allan raputas tujutult õlgu – sellele ei tahtnud mõeldagi. Aeg-ajalt vaatas ta kõrvalistmele. Selle hallil kattel lebas puidust klots. Seesama, mille soomlane oli talle Viru restoranis andnud. Allan andis endale aru, et tema ettevõtmine on lootusetu, kuid midagi muud tal polnud. Kui sellest ei tulegi midagi välja, on see võimalus vähemalt ära proovitud.
„Ei-ei, seda me küll teha ei saa,” raputasid kaks pensionieelikust puidumeest päid. Allan uuris ümbrust. Naaberküla puidutöökoda jättis masendava mulje.Vähesed päikesekiired, mis väikestest tolmustest akendest vaevu läbi tungisid, valgustasid kolme ebamäärase otstarbega puidumasinat, mille pinnad polnud ammu puhastust näinud. Kitsukese töökoja armetu välimus viitas minnalaskmisele ja hoolimatusele, mida viimasel ajal võis Eestimaal aina enam kohata.
„Miks?”
„Noh sa vaata, kui sile see pind on. Meie tehnikaga on see võimatu.”
Allan pöördus ja astus sõna lausumata välja. Siin polnud tal midagi teha.
Järgmine oli kolhoosi töökoda üsna Allani kodu lähedal. Selle väljanägemine oli pisut vähem väsinud.Töökojaesisel pingil tegid kaks noormeest suitsu.
„Jõudu!” tervitas Allan.
„Tarvis, tarvis,” vastas tumeda siilisoenguga poiss. „Mis mureks?”
„Tulin uurima, ehk tahate väikest tööotsa ette võtta.”
„Kui peremehel raha ja viina on, saab ikka,” teravmeelitses teine poiss. „Mida vaja teha?”
Allan võttis taskust klotsi ja ulatas meestele. Need vaatasid seda, vahetasid pilke ja rääkisid omavahel midagi peenest lihvpaberist ja liitrist väljamaa lakist.
„Piiritagune kaup?” küsis siilisoeng.
Allan noogutas.
„Näha jah, et kodumaine vidin see pole. Eestis niisuguseid ei tehta.”
Poisid uurisid veel ja lõpuks teatasid: „Hea raha eest teeme selle järele küll ja võime paremagi teha.Aga raha olgu korralik.”
Allani meel läks rõõmsamaks. Nii et sellist klotsi siiski suudeti siinmail toota.
„Kui kaup korralik, on ka raha korralik.”
Ta tellis viis näidist ja lubas nädala pärast tagasi olla.
Jälle venisid päevad igavalt ja aeglaselt. Olukord oli ikka veel ebaselge. Uljad noormehed olid küll optimistlikud, kuid kindel ei saanud neiski olla. Poisid võisid ju oma tööd tunda ja midagi osata, kuid neilgi oli vaid robustneVene tehnika, mis peenemaks tööks ei sobinud. Isegi nii lihtsa asja tegemiseks mitte. Selleks oli vaja hoopis targemaid masinaid.
Kerge ärevusega astus Allan järgmisel nädalal naaberküla värkstuppa ja viipas tuttavatele noormeestele.Varjamatu uhkusega ulatasid poisid oma kaubanäidised.Allan uuris neid tähelepanelikult, vaatas pinda, servi ja nurki. Klotsid olid veatud.Ainult värvitoon erines pisut originaalist.
„Soome peitsidega võime selle värvi ka täpselt