ta nagu… küsis kõigi ees, kas me tohiksime minna katsikule.”
„See ei ole kuigi kena.”
„Ma tean.”
Koorin. Lõigun. Viilutan.
„Sa oleksid pidanud tema nägu nägema. Me oleksime talle nagu kõhtu virutanud.”
„Meie?”
„Noh… meie Shelliga olime kohe tema selja taga.”
„Becky selja taga?”
„Jah.”
„Ja sa ei öelnud midagi?”
„Ei.”
„Hmm. Noh, ja mis tunne sul nüüd on?”
„Jube. Ma tunnen end jubedalt, emps.”
Koorin. Lõigun. Viilutan.
„Aga võib-olla on midagi, mida sa võiksid teha, et ennast paremini tunda. Kas sa võiksid sellele – mis ta nimi oligi, Stacyle – helistada?”
„Mitte mingil juhul. Becky läheks marru.”
Ohe. Mu emal on Beckyst kuulmisest kõrini. Shelli talle meeldib. Tal pole midagi selle vastu, kui Shelli meil käib. Kuid ta teab, et Becky on pimedusejõudude poolel.
„Noh, ma ei hakka sulle ette kirjutama, mida teha, aga… minu meelest peaksid sa sellele tüdrukule midagi ütlema. Tal on praegu raske ja võib-olla võiksid sa isegi…”
„Just nimelt!”
„Kuidas palun?”
„Just nimelt! Sa pead KÄSKIMA mul vabandada. Kui sina mul seda teha käsid ja ähvardad vastasel juhul koduarestiga, ei saa Becky midagi öelda, sest see on sinu süü.”
„Minu süü?”
„Jah. Kui mul tuleb pahandusi, kui ma seda ei tee, võib see olla mu vabandus.”
„Hmm.”
„Olgu, ütle siis nüüd. Ütle, et ma pean minema vabandama.”
„Kulla tütar, sa pead minema vabandama.”
„Muidu olen koduarestis.”
„Muidu oled koduarestis.”
Nüüd paneb ema prae ahju, käes need naljakad väiksed pajakindad, mis on üleni põletuslaike täis. Mustriks on hiired farmis. Kelle mõte see küll oli?
„Emps, aitäh! Ma olen õhtusöögiks kodus, ma luban!”
Hautis läheb sisse ja mina lähen välja. Välja õhtutaeva alla, kus päike hakkab katma puid kullatolmuga.
Stacy Nolani majani on umbes viis tänavavahet. Mu plaan koosneb sinna minemisest ja koputamisest. Soovin, et Shelli mind näeks. Ta sureks täiega.
7
Stacy Nolani maja on valgeks värvitud tellistest, mustade aknaluukide ja punase uksega. See on kenam kui meie pitsamaja, kindel see. Stacy isa on silmaarst või midagi sihukest. Tavaliselt oleksin ma kade. Kindla peale. Aga mitte praegu.
Ilmselt peaksin välja mõtlema parema plaani kui praegune. Kuid ennäe, siin trepil ma nüüd olen ja enne kui ma end takistada jõuan, tõuseb mu käsi läikivale messingist koputile ja… Kop-kop-kop.
Uks avaneb kiiremini, kui olin arvanud. Nagu nad oleksid näinud mind trepist tulemas või midagi. Ukse avab Stacy ema. Kui ta ukse lahti teeb, on näha, et ta teab, et tema tütrega on midagi lahti. Võib-olla mitte seda, mis täpselt. Aga midagi on. Ta on kõhklev. Kaitsev. Emakaru.
„Jah?”
„Tere, ee… mina olen… ma käin Stacyga koos koolis ja tahtsin temaga rääkida.”
„Jah?”
„Jah, ma tahtsin… nagu vabandust paluda või.”
„Või nii.”
Ta kaob ja siis piilub koridori otsast välja Stacy. Jessas, mind nähes ta küll ei rõõmusta.
Nagu ma oleksin võmm või midagi.
„Stacy, kullake, üks tüdruk tuli sinu juurde,” – nüüd ema sosistab – „vabandust paluma.”
Stacy tõstab jahmunult pilgu. Ta astub valvsalt ukse juurde nagu kahtlustades, et see on mingi lõks.
Nüüd seisab ta minu ees.
„Tere, ee… tere.” Jessas, see on raske.
„Tere.”
„Nii et… ee… mul on tõesti paha tunne selle pärast, mida Becky täna ütles. Meil mõlemal on. Shellil ja minul. Nagu väga paha. Eriti kuna… (sosin) tead ju küll.”
„Aga see ei ole tõsi!”
„Mida?”
„See ei ole isegi tõsi! Selles asi ongi!”
„Ei ole või?”
„Muidugi ei ole!”
„Oled kindel?”
„Ee… jah. Ma isegi ei tunne Jared Kline’i. Selles mõttes, et ta on muidugi kuum ja puha. Aga ma ei tunne teda. Ta isegi ei tea, kes ma olen. Kahjuks.”
„Ma tean, et ta on kuum, eks?”
„Jah.”
Naeratame. Vean kihla, et see on tal täna esimene kord naeratada. Vaene tüdruk. See imeb täiega, sest polegi vaja muud, kui et keegi midagi korra ütleks, ja siis kõik lihtsalt eeldavad, et see on tõsi. Oled nagu süüdi, kuni pole tõestatud su süütust.
„Nii et sa arvad, et keegi lasi selle lihtsalt lendu?”
„Nojah.”
„No aga, kas sa tead, kes see on, kas keegi on sinu peale vihane või miskit?”
„Mida?”
Stacyt lähemalt silmitsedes näen, et ta on endal silmad peast nutnud.
„Tead mis? Ma klaarin selle ära. Ma alustan kohe homme esimeses tunnis.”
„Jah?”
„Jah, ma tean, mida teha. Küll sa näed.”
Stacy nägu, mis oli enne tilluke ja nagu kokku kuivanud, muutub nüüd suureks ja kumavaks. Ja siis ilmub ta näole lai naeratus. Ta vaatab mind, nagu oleksin ma ema Teresa või miski.
„Homme näeme,” ütlen. Noogutan talle enesekindlalt, pöördun ja lähen trepist alla.
Pagan küll, mõtlen kõnniteele astudes. Ma igatahes loodan, et suudan midagi välja mõelda.
8
Selle tegemiseks on võimalus ja see on järgmine. Esiteks, kontrolli, et Beckyt hommikul koolis ei oleks, sest tal on mingi aeg ortodondi juures. Siis kõnni koolimaja trepist üles. Hommik on karge, suvi on andmas teed sügisele. Silmitse rahulolevalt puude lehestikku, kuni lõõtsutades ilmub välja Jenny Schnittgrund.
„Kas sa kuulsid?”
„Kuulsin mida?”
Jenny Schnittgrund on viimased kaks aastat rängalt pingutanud, et sotsiaalses hierarhias paar astet ülespoole nihkuda. Tal pole aimugi, et seda ei juhtu ilmaski, sest Becky haistab ta verd ja meeleheidet ning et just sel põhjusel on ta hukatusele määratud. Hoolimata uutest riietest, osturetkedest ja solaariumi hooajapiletist ei saa Jenny Schnittgrundist eales midagi enamat kui parimal juhul käsilane.
„Stacy Nolan on rase!”
Sa peatud ja mõtled järele. Vau. Jenny on tõesti täiesti umpalumpa värvi.
„Ja Jared Kline on isa!”
Lähebki lahti, rahvas. Loodame ainult, et see mõjub.
„Sa pole veel kuulnudki? See on teine Stacy, see Palmyrast.” Ja nüüd on see koht, kus ma usalduslikult lähemale kummardun. „Ja see pole isegi Jared Kline’i laps. Ma tean, sest ma tunnen toda