tegelikult saama? Kui neist ei saa suuri inimesi, kas nad siis surevad ära või kaovad kuhugi või visatakse minema või muud taolist? Ja, muidugi ka see küsimus, kust suured inimesed tulevad.
Pean tunnistama, et minu lapselikel mõtisklustel ajafaktor praktiliselt puudus. Samuti ei vaevanud ma ennast tekkimise ja kadumise probleemistikuga. Ma olin laps ja elasin omas ajas. Tulevik ja minevik olid suhteliselt võõrad mõisted. Seetõttu puudus ka eksistentsiaalne hirm kadumise või surma ees.
Ning veel üks küsimus, mis võiks tekkida ja mida olen ka ise endale tagantjärele esitanud. Kas tolle ajastu õhustik võis kuidagi ka mõjutada seesuguse vandenõu kahtlusi lapses?
Jah. Kui seda keegi pole veel ise paika pannud, siis peaksin mainima, et kõnealuse lapse fantaasiad toimusid 1950. aastatel. Okupeeritud Eesti Vabariigis, mida nimetati ENSVks ning kus valitses terror, pealekaebamise ja nuhkimise õhkkond, nagu teada. Ja tegelikult ka. Ja kus tuligi valetada. Kus tihtipeale tõtt ei saanudki rääkida.
Kas see kõik võis mõjutada ka lapse fantaasiaid?
Tjah. Raske öelda. Vastuse peaks saama nendelt, kelle lapsepõlv on olnud teistsugustes tingimustes ja kes sellest hoolimata on midagi taolist mõtelnud. Kui seesuguseid inimesi peaks leiduma, siis pole ilmselt välistel oludel erilist rolli.
Kuidas kardeti
Lugesin väga palju, peaaegu kõike, mis ette juhtus. Kahjuks ei olnud meil Eesti ajast jäänud lasteraamatuid ega – ajakirju. Palju sattus ette nõukogude pioneeri- ja luurajate-teemalist kirjandust. Mäletan, kui oma lapselikus fantaasias hakkasin ette kujutama, et minu vanemad on tegelikult spioonid.
Mäletan selgesti, kui istusin köögilaua ääres ja keeldusin vanaema pakutud suppi söömast. Ta ei lasknud mul söömata ära minna. Aga mina teadsin, et vanaema on tegelikult spioon ja et supp on mürgitatud. Sest talle on antud ülesanne minust lahti saada. Ning mida kangekaelsemalt ma nutsin ja keeldusin suppi söömast, seda vihasemaks vanaema muutus. Mis omakorda kinnitas mulle, et ta on tegelikult aru saanud, et ma tean, kes ta tegelikult on ja mida ta tahab. Ja mis omakorda suurendas mu vastuhakku ja hirmu.
Hirm oli üks tugevamaid ja mõjukamaid tundeid tol ajal. Hirmuunenäod olid nii tavalised, et sageli ei julgenud nende kartusel õhtuti isegi magama jääda. Teadsin, et need tulevad, jälle. Need olid kohutavad, painajalikud, tihtipeale kordusid sündmused, tegelased, ruumid, kus need jubedused olid juba varemgi toimunud. Teadsin unenäos juba ette, mis toimuma hakkab, ning kartsin seal olles seetõttu veelgi rohkem.
Kunagi aastakümneid hiljem sattusin ühes unenäos uuesti ühte nende omaaegsete õudusunenägude ruumi. See oli ühe suure maja pööning, kus varem oli toimunud uskumatuid jubedusi. Aga nüüd oli see paik maha jäetud, tolmunud, laokil. Näis, nagu oleks seal vahepeal remondiga alustatud, aga siis pooleli jäetud. Kedagi seal enam liikumas ei olnud ning näis, et pole ammu olnudki. Mingit hirmu ei tundnud, vaatasin lihtsalt niisama ringi, mõõduka huviga. Ainult mina teadsin, mis seal varem oli toimunud.
Kartsin pimedust, kartsin kõrgust. See viimane on vist kuidagi seotud tasakaalukeskusega. Igatahes hakkas mul pea väga kergesti ringi käima. Ma ei talunud pikki bussisõite, sageli umbsetes ja bensiinihaisustes bussides, oksendasin neil puhkudel tihtipeale. Samamoodi ei armastanud ma kiikumist, ronimist jmt. Hiljem on see küll veidi paranenud, kuid mingi kõrgusekartus on jäänud siiani alles.
Oli meeletu hirm, et jälle puhkeb sõda. Alatihti üle linna kõlavad proovihäire sireenid tekitasid õudustunnet. Võimsad kärgatused raputasid maja ja panid aknaklaasid klirisema, kui Vanemuise varemeid õhku lasti. Öösiti marssisid mööda tänavaid vene keeles laulvate sõdurite kolonnid. Koolis olid tsiviilkaitse tunnid, kus üksikasjaliselt näidati ja kirjeldati tuumarünnaku tagajärgi. Olin nende õuduste mõjul lausa haige.
Teine suur hirm oli, et ema sureb ära. Jällegi paljude juturaamatute mõjul. See oli samuti korduvate õudusunenägude sagedane teema, nagu üldse kõik emaga seonduv. Olin lapsena emast väga sõltuv, tema tugeva mõju all. Õigupoolest traumeeris see kogu mu lapsepõlve ja teismeiga.
Kuidas ema ahistas
Emast peaksingi vist pikemalt rääkima. See naine on mind mõjutanud ja kujundanud kõige rohkem. Loen või kuulen mõnikord imestusega, kui endastmõistetavalt keegi väidab, nagu valiksid mehed endale naist ema kui ideaali järgi. Ema olekski justkui loomulikult iga mehe naise-ideaal.
No vabandage. Ükski minu naistest, abikaasadest, tüdruksõpradest ega partneritest pole olnud mu ema moodi. Ema oli minu jaoks täielik vastand naise-ideaalile. Nii oma välimuse, mõtteviiside, hoiakute kui ka põhimõtete poolest.
Küllap just seetõttu pole mulle kunagi meeldinud niinimetatud küpsed naised. Pigem ikka arad, häbelikud, ebakindlad. Nagu ma ise olin. Erilist heldimust tekitavad veel vistrikud või kõnehäired või prillid…
Kahtlustasin kunagi kaua aega, et ta on sügavalt frigiidne. Et ta südamepõhjas tegelikult vihkas seksi ja seetõttu ka kõiki mehi. Igatahes olevat olnud mingite juttude põhjal juba tema ema ehk siis minu vanaema, eriti sügavalt frigiidne ning seeläbi olla see kuidagi pärilik või midagi taolist. Mistõttu uskusin, et armas jumal või mõni teine heatahtlik kõrgem võim on asjad nii korraldanud, et see jubedus enam naisliini pidi edasi ei saaks kanduda. Tõepoolest, nii minu emal kui ka tema ainsal õel Luulel ei olnud tütreid.
Kas see nüüd nii ka tegelikult ja tõsi oli, polegi vist enam tähtis. Aga, kui juba jutuks tuli, siis oli mulle vähemalt küllalt kummaline näha, kuidas minu ema suhtleb oma emaga ehk siis minu vanaemaga.
Suurema osa meie lapsepõlvest elas vanaema meie juures. Tal oli omaette toakene köögi kõrval. Ta sai mingit tühist vanaduspensioni, kuna taluperenaisena ei olnud tal nõukogude seaduste järgi mingit tööstaaži. Raha kui sellist polnud tal peaaegu kunagi.
Seda enam valmistas talle rõõmu teha väikseid kingitusi, osta midagi huvitavat ja meeldivat mulle või mõnele teisele lapselapsele sünnipäevaks. Harva saadava raha pani ta kõrvale ja hoidis alles. Lisaks kudus ja heegeldas ta pidevalt ning vist mõnikord sai oma käsitöö eest ka tasu.
Tervis ei olnud vanaemal suurem asi. Jalgadel olid tal jubedad veenilaiendid ning lisaks veel imelik sinkjas krobelisus, mida ta mingite salvidega pidevalt määris. Ülekaalulisusest ei maksa vist rääkidagi. Näost kasvasid hõredad karvad, mida ta kääridega klõpsides üritas lühemaks lõigata. Lisaks kõigele oli ta äärmiselt lühinägelik. Tema prillid olid vist küll −10 või midagi taolist.
Kuid meie, tema lastelaste jaoks, oli ta mõnus ja meeldiv, nagu vanaema peabki olema. Ning seetõttu oli eriti kummaline märgata, kuidas meie ema, tema tütar, teda, meie vanaema ja enda ema, pidevalt halvustab, tõrjub, madaldab ja lausa mõnitab.
Nii näiteks ei tohtinud vanaema tema juuresolekul süüa. Vaid siis, kui meie ema seda ei näinud, hiilis ta kööki ja võttis midagi söödavat endale. Meile, lastele, kavalalt mõista andes, et me emale sellest ei räägiks. Miks see nii pidi olema, jäigi mulle arusaamatuks.
Jah, mu ema oli väga jõuline natuur. Ning tema võim pidi ulatuma läbi kogu tema perekonna. Kõik lapsed, vennad ja õde, ema ja isa ning loomulikult tema mees, meie isa − kõik pidid talle alluma, tema tahte järgi elama, käituma ja mõtlema.
Kõige suuremad konfliktid olid emal meie isa sugulastega. Elasid ju isa õde, meie jaoks tädi Mall, ning isa ema, tema ämm, sama katuse all. Nojah, kui nüüd veel täpsem olla, siis tegelikult tuli ema ise hoopis nende katuse alla elama. Tuues endaga kaasa vahepeal veel paljusid sugulasi. Kuid ei märganud ma kunagi, et Sarvede suguvõsa oleks kuidagi talle seda pahaks pannud.
Vastupidist aga tuli ette korduvalt ja lausa pidevalt. See, kuidas ema oli võimeline oma mehe sugulasi halvustama, kiruma, maha tegema, nende üle õelutsema, oli päris kohutav. Ema viha ja põlgus laienesid ka näiteks tädi Malle külalistele, kes paratamatult pidid meie köögiukse eest, tema silme alt, läbi minema.
Tagantjärele on lausa kurb mõtelda, et olles oma ema mõju all, jäi mul vägagi paljude huvitavate ja põnevate inimestega tutvumata. Üks neist oli näiteks legendaarne Arthur Hone, Inglise päritolu mees, väga tuntud ja armastatud pedagoog ja