taga seisvat vankumatut jõudu, vägevat süsteemi, mis juba eos lämmatas igasuguse allumatuse ja vastuhaku. Vähem kui aasta jooksul oli see jõud siinmail oma eesmärgi saavutanud, oli mähkinud inimesed hirmu paksu kleepjasse ämblikuvõrku, nii et nüüd nad enam isegi ei küsinud ega imestanud, vastuhakust või protestimisest rääkimata. Muidugi, laskevalmis püssidega soldatid olid igasuguse vastuhaku ja protesti ennetamiseks ju alati parim argument. Nutmist ja halamist siin-seal muidugi esines, aga kellele see korda läks või keda see liigutas? Oli ainult kaks võimalust – kes ei olnud poolt, see oli vastu, ja see, kes oli vastu, tuli elimineerida või hävitada.
Selles suhtes ei olnud Leol mingeid kõhklusi ega kaksipidi arvamist. Igaühele, kel pea otsa, kes vähegi mõelda oskas ja mõelda tahtis, oli ometi päevselge, et tervenduskuur, mille käigus siinsest haigest ühiskonnast roogiti välja igasugune kahjurlik ja kahtlane element, oli täiesti möödapääsmatu. See oli aja käsk. Juba siis, kui ta aasta eest oli Tallinnas kohalikele seltsimeestele nõukogude võimu kehtestamisel nõu – või pigem jõuga – abiks olnud, võis ette aimata tulevasi raskusi. Naiivne oli uskuda, et võimult kukutatud kodanlik klikk asjaga niisama lihtsalt lepib ja et „endised” asuvad õhinal koos töölisklassiga sotsialismi üles ehitama või maal kolhoose rajama. Algul oli sündmuste ootamatu käik neid lihtsalt korraks segadusse ajanud ja rööpast välja löönud, kuid nad kogusid end õige pea ja hakkasid aktiivselt õõnestustööd tegema ja otsima võimalusi, kuidas uue elu ehitajatele kaikaid kodaratesse pilduda.
Nõukogude võim oli Leo meelest niisuguste kahjuritega erakordselt kannatlik, vastaliste suhtes äärmiselt leebe ja liigagi mõistev – kas või näiteks praegu –, pakkudes neile suuremeelselt võimaluse hinges püsida ja jätkata oma eluteed siit kaugel, ausate nõukogude inimeste keskel, kes neil silma peal hoiavad, et nad ei saaks oma tegevusega enam kellelegi kurja teha.
Kui see Leo otsustada oleks olnud, siis tema oleks ägedamad vastased kohapeal kõhklusteta likvideerinud, nii oleks saanud kokku hoida palju aega ja vaeva, mida suurejoonelise väljasaatmisaktsiooni peale kulutada tuli.
Leo meelest oleks hoopis rohkem pidanud tegelema nendega, kes olid poolt. Neidki oli loomulikult mitmesuguseid. Leidus nõukogude korra ausaid sõpru, tulihingelisi ja karme fanaatikuid, üdini andunud kommuniste ja põhimõttelisi revolutsionääre, kes olid eelmise, kodanliku riigikorra ajal oma poliitiliste vaadete pärast pikki aastaid kinni istunud. Leidus võimu ihaldavaid kaasajooksikuid ja kasuahneid ülesandjaid. Praegu ei olnud kellegi motiividel vähimatki tähtsust, oluline oli ainult see, et süsteem end nende najal teostada sai. Kui aeg küpseks saab, küll siis terad sõkaldest eraldatakse, sobimatud välja sõelutakse ja kahjutuks tehakse. Mis seal ikka parata – metsa raiutakse, laastud lendavad!
Kui aeg kulus ja sõidu sihti ikka veel näha ei olnud, hakkas kahtlus Leole tasahilju kallale kippuma. Olid nad ikka õigel teel? Nüüd tundus talle, et nad olid eelmistes kohtades asjatult venitanud ja pakkide kokkupanekuks liiga kaua aega andnud. Pea kaotanud naised olid üleliia kohmitsenud ja hädaldanud, suutmata otsustada, mida kaasa võtta või mida maha jätta. Ja tagatipuks see loll kangekaelne vanamees, kes sõnasabast kinni haaras ega nõustunud sae ja kirve kaasavõtmisest loobuma.
„Kas sinna on veel palju maad?” pöördus Leo rahulolematult enda kõrval istuva mehe poole. „Nõlvaku vist oli selle talu nimi.”
„Natuke ikka on, autoga otse ei saa, metsavahetee on nii kitsas, et sealt pääseb ainult hobusega. Peame Haavasaare kaudu ringi sõitma,” vastas teine.
„Sinu nimi on vist Villem?”
„Seda küll, Villem Liitop Rahva Omakaitsest.” Mees osutas silmanähtava uhkusega laiale punasele lindile paremal käsivarrel. Tegelikult polnud Rahva Omakaitse üksust nende vallas üldse olnudki, isegi linnas oli see eksisteerinud vaid õige lühikest aega. Aga punane käeside, mille Villem ühelt tuttavalt oli välja nuianud, meeldis talle hullupööra, nii et ta mitte kuidagi ei raatsinud sellest loobuda. Vastalised irvhambad, kes iga asja kohta ilkuda võtsid, olid leiutanud lindi peale maalitud suurtele kollastele tähtedele – RO – tähenduseks „raha otsas” või „röövlid omavahel”, mis ei näidanud midagi muud kui seda, et nad olid kadedad, või siis seda, et neil oli hirm naha vahel.
„Ja Liidia Liitop, kes meid siia juhatas, on vist sinu naine?” uuris Leo edasi, mõeldes endamisi muiates, et niisuguse küljeluu pärast teised külamehed vaest vennikest vist kadestama küll ei kipu. „Kas sul lapsi ka on?”
„Ikka on. Kaks tükki. Tüdruk ja poiss. Mõlemad kõvad komsomolid. Poiss sai kevadel kuusteist täis. Tüdruk on paari aasta jagu vanem, juhib siin kohapeal pioneere ja komnoori.”
„Tubli-tubli. Selliseid vapraid ja klassiteadlikke noori inimesi on meil igal pool uue elu ehitamiseks hädasti vaja. Nüüd teemegi neile ruumi ja saadame rahvavaenlased eest minema.”
Kiitus oli Villemile mokkamööda, seda oli vägisi näole kippuvast muhelusest selgesti näha, aga ta ei leidnud kohe vastamiseks õigeid sõnu, ühmas ainult:
„Järgmise käänaku taga vasakule, siis natuke põlluvaheteed ja olemegi kohal.”
Teest mõnesaja meetri kaugusel, kesapõllu teises servas põõsaste lähedal seisis kurvalt ja longus päi üksik hobune, ader järel. Kündjat ennast ei paistnud kusagilt.
Nõlvaku õuel polnud näha ainsatki hingelist. Lahtisest laudauksest kostis põrsa näljast ruigamist ning paar kirjut kana siblis usinasti lauda seina ääres sõnnikuhunnikus. Otse keset õue, poolel teel toa ja kaevu vahel seisis pilgeni täis veeämber. Automürina peale ei tõmmatud kõrvale ühtegi kardinat, keegi ei piilunud aknast välja saabujaid uudistama. Selline ootamatu vaikus tekitas ärevust ja sundis ettevaatusele. Leo viipas sõdurid autolt maha, tegi käega liigutuse kõrvalhoonete suunas ja astus ise, laskevalmis püstol käes, majauksest sisse. Villem püsis tal tihedasti kannul.
Köögis polnud kedagi. Pliidil kahises veekatel, laual seisis neli pesemata kohvitassi. Tühi oli ka tuba köögi kõrval. Kummaline. Äkki kostis tagakambrist kerge köhatus. Leo virutas ukse jalaga lahti ja tormas sisse. Keset tuba, roosteplekkidest kirjul päevi näinud raudvoodil, mis oli päitsiga vastu seina lükatud, lamas kõhetu vanamees, kes oma kollakashalli jume ja aukuvajunud näos teravalt esiletükkivate põsenukkidega meenutas pigem kirstus lebavat koolnut kui elavat inimest. Aga eluvaim oli tal sees küll, seda reetsid rasked kahisevad hingetõmbed ja aeg-ajalt korduv tasane rögin.
„Kuule, vanamees, kus kõik teised on?” põrkis Leo järsul toonil, andes küsimuse kinnituseks saapaninaga vastu jalutsit kõva põmaka, mis sängi üleni tudisema pani.
Haige ei reageerinud ja Leo oli sunnitud küsimust kordama. Ivakese ootamise järel avas lamaja viimaks silmad ja libistas pilgu aeglaselt ühelt mehelt teisele. Villemit märgates vilksas üle ta näo äratundev virvendus.
„Näh, mõisa Villem. Keda sina jälle jahid, et püss käes?” kähistas ta. „Hiljaks jäid, viinad ammu otsas.”
Pilklik vihje moonameeste omaaegsetele ründekäikudele mõisa viinakööki, mis viinameister Tapperi otsustava tegutsemise tõttu pea alati tulemusteta olid lõppenud, ajas Villemil harja punaseks:
„Kuradi Tapper, ise sent surmale võlga, aga ikka veel vanaviisi suureline ja ennast täis.”
„Sent või kopik, mis seal vahet… Eks meil kõigil ole kord minek… Egas sinagi ilmasambaks jää. Ei või iial teada, kust põõsast pauk käib.”
„Raibe sihuke, või ähvardama kah veel! Eks ütle siis seda ka, kes seal põõsas pauku teeb, sinu poisid või?”
„Me otsime sinu poega Endrik Tapperit ja tema perekonda. Kus nad on?” segas end meeste sõnasõtta Leo, kelle kannatus oli otsa lõppenud.
„Siin teda ei ole… ta elab linnas,” tuli voodist aeglane vastus.
„Ära vassi, Liidia nägi oma ihusilmaga, et ta eile lõuna ajal siin Nõlvakul oli,” kähvatas Villem tigedalt vahele.
„Eile… eile käis ta küll korraks siin… aga õhtul läks jälle linna tagasi.”
„Aga naine ja lapsed?” tahtis Leo teada.
„Eks