Tallinnast Nuustakule. Eduard Bornhöhe

      TALLINNAST NUUSTAKULE

I

      Soe juulikuu oli käes.

      Meie põhjamaalise suurlinna kohal helkis päevast päeva itaalia taevas, «lahketes» üüritubades haudus leivaahju palavus, uulitsad tolmasid, kui oleks Ülemiste järv ära kuivanud, inimesed higistasid ja meile tuli tuline himu kallist kodupaigast pakku joosta.

      Meid oli kolm tähtsat meest: üks isamaaliselt värvitud eesti aristokraat, üks majanduslikult värvitud demokraat ja üks üleilmlikult värvitud kadakas. Viimane olin mina ise. Meil oli ühine nõu reisile minna, kuid reisi lõppsihi kohta läksid mõtted lahku. Aristokraat kippus Pariisi, mina muidugi Berliini. Demokraat vaidles mõlemale vastu.

      «Mis te ikka sinna va väljamaale tormate?» tõreles ta kaunis ägedalt. «Mina lugesin veel hiljuti oma ihulehest (õige eestlane mõtleb ikka oma ihulehe ajudega), et eestlane, kes võõrast maad näinud, oma rahvast nii ära võõrdub, et ta enam eestlane ei võigi olla. Eks ole õige, suur ja sügav sõna. Mis te sealt väljamaalt otsite? On seal rohkem ilu ja huvitust kui meie kallil kodumaal? On seal metsad ja aasad rohelisemad, inimesed paremad, oinad targemad kui meil? Mis?»

      «Seda küll mitte,» vastas aristokraat, «kuid seal on laiemad jõed, kõrgemad mäed, toredamad linnad, rohkemad kunstitööd …»

      «Ja naistel peavad ilusamad ninad olema,» lisasin mina juurde.

      «Tühi kõik!» lõikas demokraat meie lori pooleks. «Teie jooksete asjata kõige järele, mis teie nõdrast meelest suurem, ilusam ja toredam on. Meil pole seda kõike vaja, meie ei tohi teistelt rahvastelt mitte midagi vastu võtta, ei keelt ega kombeid. Meil on määratu loomisejõud – meie võime endid omast jõust kõige suuremale täiusele viia. Eestlane ärgu võtku kedagi võõrast eeskujuks, vaid olgu omaga rahul ja uskugu, et tema ise teistele eeskujuks võib olla.»

      Aristokraat kehitas õlgu, mina irvitasin, aga võit jäi rahvamehele. Meie tegime otsuseks väljamaa väljamaaks jätta ja Nuustakule reisida.

      Kuidas sinna pääseda? Majanduslikult värvitud demokraat soovis jala teele minna, sest see näidata eestlase algupärasust ja hoida teda mõistuseta raharaiskamise eest, kuid meie ei olnud nõus. Jalgrattaga … ei, pikk teekond ja palavus hirmutasid meid ka sellest edasipääsemise abinõust tagasi. Viimaks leppisime kokku, et rattad küll kaasa võtame, pikematel teejärkudel aga ikka reisijate suuremat sõpra – raudteed tarvitame.

*

      Õhtul olime Pärnu-Tallinna kitsaroopalise raudtee sadamavaksalis. Piletite võtmine jäi aristokraadi hooleks. Kui ta kassa juurest tagasi tulles ütles, et ta meile kõigile kogemata teise klassi piletid lunastanud, oleks demokraat peaaegu selili kukkunud.

      «Mis see siis maksis?» küsis ta nõrga häälega, kui vähe toibunud oli.

      «Neli rubla kaheksa kopikat mehe pealt,» oli vastus. «Ja rataste veohind pealekauba!» karjatas meie kokkuhoidlik seltsimees valusalt. «See on ju röövimine! See on ju kole! Inimesed reisivad vagunite all ilma kopikata, Siberist Eestimaale, teised lepivad konduktoritega kokku ja sõidavad veerandhinna eest, kuhu tahavad, – ja minu vaese käest võetakse verehinda! Oma ihulehest lugesin hiljuti veel, et see patt ja rumalus on neli kopikat välja anda, kui kolmega läbi saad. See on majanduslik tõde, see on seltsliku elu põhjusseadus. Meie p e a m e kolmandas klassis sõitma, kui neljandat ei ole. Meie rahvuslik ideaal on kindlasti välja töötatud: vääratamata karsk ja kaine, tõsine ja lõbupõlgaja, igas asjas kasupüüdja ja kokkuhoidlik – kõigepealt kokkuhoidlik! Mina hoian kupongipoognaid kui oma silmamuna – ja nüüd korraga käruta teises klassis Viljandisse!»

      «Nimelt teises klassis,» vastas aristokraat jahedalt. «Kui meie ei soovi, et teised rahvad meid läbisegi talupoegadeks arvavad, siis peame ometi midagi selle arvamise vastu tegema. Meil on rohkem eesti härrasid ja prouasid vaja, see on: peenikeste eluviisidega inimesi, kes teiste rahvaste kõrgemas seltskonnas vabalt liikuda mõistavad, eesti keelele ja meelele ka salongides eluõigust võidavad, kõik «sakste tembutused» kaasa teevad ja kulu ei karda, mis sarnase elulaadiga ühenduses seisab. Kellel meist kupongipoognaid on, see reisigu vahel ka «tühja uhkuse» pärast teises või esimeses vaguniklassis, et naaberrahvad meid eneste keskel kui omasuguseid nägema ja austama harjuksid. Oma kartliku ja liiga kokkuhoidliku enese-eraldamisega ei lõika meie mitte lugupidamist, vaid naeru ja hoolimatust, olgu me muidu küll kõigi vooruste alguskujud.»

      «Meie ei ole ju mitte ainult eestlased, vaid ühtlasi ka eurooplased, ja need on kõik enam-vähem ühte laadi,» targutasin mina lisaks. «Ei aita muu abi, kui peame aga austatud saksu järele ahvima, sest et need meile ühiseluliselt kõige lähemal seisavad.»

      Rahvamees raputas pead: «Mina ei salli Euroopa ülelubjatud ebaharidust. Minu jäädav ideaal on mu rahvuslik lellepoeg – kasupüüdja ja kokkuhoidlik hiinlane. Ja et sina, kehkenpüks-aristokraat, mulle ilma minu lubata teise klassi pileti ostsid, siis sõidan küll teises klassis, aga sinule maksan ainult kolmanda klassi hinna välja. Head ööd! »

      Demokraat võttis kahest pingist, mis vagunis vabad olid, ühe täitsa endale ja sirutas kere maha, teist pinki meile kahele jaotada jättes.

      Kolks – ratata!

      Kitsaroopalise rong hakkas ilma kohutava kiiruseta Viljandi poole venima.

II

      Kitsaroopaline raudtee on meie ajakirjanikkudel peksupoisiks, kes naha peale saab, kui ajakirjaniku süda vahest hoopis teise asja peale täis on (õige ajakirjaniku süda on ikka täis). Mina ei taha kitsaroopalisest halba rääkida. Ta ei ole heategev asutus ja teeb ometi tuhandetele head, kõigepealt muidugi iseenesele. Kasupüüdja ja kokkuhoidlik … Meie vastu näitas ta kuningate viisakust: ta pidas karvapealt sõna. Etteseatud tunnil ja minutil jõudsime mulkide pealinna.

      Et meie siin paar tundi puhata tahtsime, varase tunni pärast aga kuhugi sisse ei pääsenud, siis pidime häda sunnil kuulsat linna vaatlema hakkama. Näha polnud rohkem kui meie kuulsas Kassisabas. Väike linn, väikesed majad, üks suur seltsimaja ja üks suur kuulutuste-laulik – see on Viljandi.

      Hoopis iseäralik, nägemise- ja kirjeldamisvääriline asi on aga Viljandi lossi- ehk vallimägi oma suurepäraste varemete, jaheda metsavarju, mäest üles ja alla loogeldavate jalgteede ning toreda vaatega sinise järve ja selle tagant üleskerkivate kinkude peale. Ja need mälestused! Kes Rooma Kapitooliumi või Ateena Akropolise kingul seisab, selle peale tormavad ajaloolised mälestused suuremal arvul ja kangemal tuhinal, kuid sügavamalt liigutasid minu eesti südant need vähesed, aga tähenduserasked sündmused, mida Viljandi vallimägi mulle meelde tuletas.

      Sest saab nüüd pea 700 aastat täis, kui Saksa ristisõitjad ühes meie armsate naabrite lätlastega meie esivanemate piiridesse ristiusku ja haridust kandma hakkasid. Nad röövisid ja tapsid esmalt Metsapoolel (Pärnumaal) ja Sakalas, kuni nende käed ära väsisid, nagu Läti Henrik kenasti pajatab. Ümera jõe ääres tasusid eestlased neile kurja kuhjaga kätte, aga järgmisel aastal (1211) tulid vaenlased veel suurema jõuga tagasi ja Viljandi kants oli esimene Eesti kindlus, mis viiepäevase meeleheitliku võitluse järel nende kätte langes. Kaitsjatest oli suurem hulk surnud, ülejäänuid sunniti ristiusku vastu võtma. Ristimist ei võidud selsamal päeval ette võtta, sest et kõik kohad, isegi järv, verd ja surnukehasid täis olid. Pühal talitusel pidi vähemasti vesi puhas olema … Nõnda on siis Viljandi meie rahvale ristiusu hälliks saanud. Viljandi kantsist aga tegid ordurüütlid endale Liivimaa kangema kindluse, mida meie esivanemad enam võita ei suutnud.

      Siiski oleks loss kavaluse läbi peaaegu jälle sakalaste kätte sattunud, kui need 132 aastat pärast ristimist oma viimast vabastusekatset tegid. Toomapäeval, mil talupojad rüütlitele moona pidid vedama, tungisid ühtlasi ka mõõgamehed jahukottidesse peidetult lossiõue, kuid paraku sai üks eesti ema, kes oma poja elu pärast värises, kavala nõu äraandjaks ja vabastusekatse lämmatati julgete meeste veres ära.