Tuulearmuke. Betti Alver

nüüd? Mis nüüd?“

      Ära!.. ära!

      Jookseme, meeletud hirmust, allaviiva trepi poole. Koridori tungivad lämmatatud karjatused, vandesõnad ja appihüüded.

      Kuskilt tekib meie ette kleidita, joobnud naine, paks ja määrdunud, ning hüüab häälega, mis kõlab kui roostene raud:

      „Teie just puudusite siin, kutsikad! Kuhu te pagete? Siia, ätsmekesed, hähähää!“

      Ta püüab meid haarata.

      Karjatan valjusti ja näen, Panter laskub juba trepist alla. Järgnen talle ning me jookseme kui kaks meeletut.

      Mööda peegleist, lillist, punaseist teenreist… edasi, ikka edasi!

      Pimedal tänaval vilgub üksik voorimehetuli. Tuul rebib riideid ja juukseid, selja taga lohisevad sammud ja kriiskav hääl. Panter kaob mu silmist.

      Äkki ütleb keegi üsna, üsna lähedal:

      „Miks on Lea nii isemeelik?“

      Vaatan otsides ringi, ei näe aga muud pääle ähkiva kogu, mis mind juba haarata tahab.

      „Püüan su, koerapoeg, püüan su!“

      Hingeldades seisatan kõrgel, järsul kaldal. All mühiseb vahune vesi.

      „See on ju Turvaste meri!“ mõtlen läbi halvava hirmu. Juba puudutavad haaravad sõrmed mu õlga… olgu! Sulen laud ja hüppan alla. Mühisevad, loksuvad lained matavad mu üleni. –

      „Tohtriärrat es olnu kotun, tüdruk ütel, tohtriärra olevat kliinikun. Läksi sis kliinikude ja rääksi kõik illosti ära. Om üits kena ärra tu tohtriärra. Tund miu ära ja ütel, tial es olevat aiga enne kella viit. Olevat üits suur ja ränk opuratsjoon tetta ütel väiksel proual. Sis ootva teda kaits haiget, kelle man tia ära käib ja sis tuleb. Tu om nii kella viie aigu. Nii, prouake, om asja. Nüüd ma lää alla ja raiu Juula kondi katski, tia ost iks siantse suure, vana tõpra luu!“

      Ka tädi Matilde läheb.

      14

      Pärast lõunat magan kaua ja tunnen end ärgates veidi värskemana. Toas pole enam päikest. Vaatan kella: kolmveerand viis. Kristjan ütles… jah, viimane aeg minna!

      Kuhu kaduda? Aeda? Kloostriparki? Nata juurde?.. Kuid see on ju ükskõik, hiljemini jätkub selleks mõtlemiseks aega. Pääasi: kuidas pääsen välja?

      Riietun ruttu ning lähen varvastel alla. Köögis küürib Juula kastruleid.

      ,Juula, on tädi kodus?“

      „Ei, proua läks poodi, lubas kella viieks tagasi tulla ja käskis mind vahel üles minna. Kella kolme paiku toodi teile kiri, proua aga ei raatsinud teid äratada.“

      „Kus on kiri?“

      „Söögitoas veepudeli all. Evapreili ja proua lugesid läbi, ei olevat midagi tähtsat.“

      „Nii. Kus on Eva praegu?“

      „Läks vist õmbleja juurde uut palitut selga passima. On see tõsi, et nüüd narmad moes on?“

      „Ei tea, Juula… Lähen välja. Siia tuleb mõne minuti pärast üks tohter. Kui ta minu järele küsib, siis öelge: läks jalutama, ei tea kuhu.“

      „Aga olete ju haige, mida ütlen prouale?“

      „Öelge, et keelasite mind, aga ma ei teinud väljagi. Või öelge, kuidas ise tahate, see on ükskõik.“

      „Ärge parem minge, tõesti! Proua on väga äkilise vihaga… Nüüd oli ta mitu päeva hääs tujus ja lubas mulle oma pruuni kleidi kinkida.“

      „Küll ta kingib, kui lubas… Ärge tohtrile öelge, et köhisin. Ja nüüd hääd aega! Ah ja! Kiri!“

      Tänaval avan paberilehe.

      „Loodan, et Lea mu õetütart ei unusta. Täna kell viis, jah? H. G.“

      Õigus, õigus! Hans Grit, Kindluse ja Lasteaia tänava nurgal.

      Väga hää!

      Külm on.

      Madalalevajunud päike värvib vaskseks katused ja kauged tornid, valades kui vedelat lakki ärklitubade verevaile aknaile.

      Majade vahele laskub külma hämarust. Kloostripargi puud sirutavad raagus latvu kui kondiseid sõrmi rohekasselgesse, kõrgesse taevasse.

      Prrr!.. Kahju, et mu mantel nii õhuke! Kindad olen ka rutuga unustanud.

      Tänavanurgal seisabki Grit mustas palitus ja laiaäärelises kübaras, kaelas sirelivärvi kašnee.

      „Kaome ruttu!“ ütlen ringi vaadates. „Ärge küsige midagi – ainult eemale siit!“

      Kardan kohtamist tädi, Eva või mõne muuga.

      Grit on mõistlik ja ei päri midagi.

      Istume pooltühja tänavraudtee vagunisse ja sõidame läbi pimeneva linna. Siin-sääl süttivad elektripirnid ja rohekad gaasilambid.

      Imelik, tõesti imelik! Grit suudab vaikida. Poleks seda uskunud.

      „Kuhu?“ küsin viimaks.

      „Oleneb täiesti teist,“ vastab ta. „Olen juba varemini kõigega nõus.“

      Märkan nüüd, ta lõhnab millegi magusvänge järele. Avaldan imestust sellase teguviisi kohta.

      „Teie auks, Lea,“ ütleb ta tõsiselt. ,,Sirel… See peaks teile ju ometi meeldima.“

      Veidraks olete läinud, Hans Grit!

      Astume vaiksele agulitänavale.

      Linnast välja viival puiesteel mühiseb tuul. Rahulikult vaatavad mõõtmatust kõrgusest kuldsed silmad. Külm on nende vilkuv vaade ja iseteadlik. Traadid teeääres undavad kaeblikult. On, kui nutaks keegi oma suurt, vaibumatut valu.

      ,,Rääkige nüüd, Grit! Kuulete, kui kaeblikult kõnelevad traadid!“

      ,,Jah. Igav ja monotoonne.“

      Vaikime jälle kaua.

      „On teile midagi öelda, Lea!..“

      ,,Näete seda valgusjuga vasemal? Kiirrong sõidab sisse.“

      „Jah.“

      „Grit, õpite õigusteadust?“

      „Jah, mis siis?“

      „Naljakas! Öelge ise, pole see imelik? Nüüd kõnnite minuga siin poris ja olete vana veider Hans Grit, kellele kõiksuguseid rumalusi võib rääkida. Mis siis sest? küsite. Oodake! Mõne aasta pärast olete advokaat, prokurör või midagi muud sarnast ülitähtsat ja tõsist ning mõistate kohut. Ühel päeval tuuakse teie ette Lea, kes midagi õige halba teinud, ja teie ülesandeks on siis talle karistust määrata. Palun pidage suu, Grit!.. Teie peate mulle siis karistuse määrama! Näen nii selgesti teid praegu kohtulaua taga, olete nii karm ja asjalik. Siis tuleb mulle meelde tänane Hans Grit, kes lõhnas sireliõite järele. Prokurör Grit muidugi ei mäleta midagi, lehitseb raamatuis ja otsib kõige karmimat karistust…“