tundmused heitlevad, terve mõistus pikkade juuste taga sulab meelitavas magususes kokku, õnned ja taevad, vaevade päästelaevad tõusevad hämarusest üles. Kuid kerkinud vahulossid langevad jälle rusudeks kokku, ning maha visatud ettekujutuste templi paigal tõusevad uuesti looma töö, tume öö ja ähvardavad vananaised lauluraamatutega, odav leem ja haiged käed. Ja nii need inglid vananevad…
Tüdrukute põlved on külmad ja mudased, kui nemad halli, niiskusest täisjoonud udu all mööda lahja kartulipõllu mulda edasi lohisevad. Hall ei märka ka siis üles tõusta, kui väsinud septembri päikene juba hingeldades heinamaa metsast välja on roninud. Tulekeral ei ole enam endist toredust ega võimu, ta kuninglik nägu on oma tähtsuse kaotanud. Kui külmetavad käesõrmed niisugusest põhjavajunud, võimetust tulest mõnikord veel lugu peavad, kui sinikas nina teda veel austab, siis on see ainult vanade mälestuste pärast.
Hukkaläinud vananaistel on tööd suuremal mõõdul käepärast. Nad laulavad hommikulaulusid, närivad kirpe ja ähvardavad lastelapsi ühe ja sama suuga.
Mõistatuslik noorukene, kes sügise öödes sündis ja koidikul üles kasvas, oli kadunud. Rändavate elanikkude mõtted tahkusid kivideks, mis valu ega magusat hellust hinges ei sünnitanud. Ei tuntud ergulist vihalille, ei armastust, ei valu. Ohakad ja surmast haisev põllurohi kasvas nooremehe jälgedele, sammalde pisielukad vaevasid kalmukivi tahumata keha.
Ööde sügavustes ei sündinud alatihauduvast udust mullas enam midagi. Tume inimesepoeg, kes inglitega varjudes ümber rändas, kes tuhandeid viirastusi luhtadel välja kutsus, oli hukkunud. Kadunuks pidasid tundmatut orjade sõpra noored tüdrukud, kui nad ahju rinnaaugust küpsetatud hapuõunu välja võtsid; hävitatuks arvasid koidupoissi ka ärakõdunud kaelaga vanakesed hommikuse köhahoo ajal.
Tuul aga imes päeva jooksul porilt pisaraid. Päikese raugenud kiired käisid üle ilge sopa. Kuid järgmisel päeval ajas taevas veel suuremaid sadusid alla.
PEREKONNA HOMMIKUTUND
Kevadine hommiku hämarus on rehetuppa tunginud. Veel tasasemalt kui taganev öö talitab ta. Vaikselt valitseb ta üle väsinud magajate, tahmase toaahju ja niiske põranda. Ta on akna kaudu sisse hiilinud ja sinna kohta nagu tee lahti hoidmiseks heledama vao järele jätnud, mis täies akna laiuses tagaseinani ulatab.
Ahi haigutab kaua, järeljätmata-pikaldaselt. Päälmine kommikivi ja allseisev leerajakivi paistavad pimeduses, mis ukse pool märksa tugevam, kui lahtise suu kulunud hambapaar. Üle lee taganenud ahjusuu mustab neelavana kurguna.
Sääl muutub hämarus äkki päris rahutuks. Öö varjud värisevad kärsitult, tungivad üksteist tõugates nurkade poole, ahjule, parte vahele. Allpool asuvad lömitavad kangekaelselt vastu ilast savipõrandat, kuna tugevad öö pisielukad säälpool soetanud parsi veel viimaseks hingetõmbuseks paika otsivad. Rahutult segivad ülejäänud ka vanade voodite vahel, julgemad neist tungivad isegi poolvillaste sõbade alla.
Sõba serv on väsinult mööda aseme äärt alla vajunud. Öösel oli vist soe ja lämmatav, nüüd on kõige parem. Ülespundunud padja koduriidega kaetud serv on olekus nagu köhiv haige. Üks iste talub süles peremehe tööriideid. Eit on oma päevariide kandjaks valinud puupingi, aga seegi on vist üleüldises hämaruses jäänud tukkuma, sest tasku pika vööga lamab põrandal. Ülestõusmiseks puudub jõud.
Rehalse seina vastu magab isa emaga. See on sellepärast, et siia võib kuulda kui loomad asemetel lahti pääsevad, teisi kaevavad ja siis rööskivad nagu ainult koduloomad seda võivad teha.
Ahju otsa taga magavad ka inimesed. Need on lapsed, elusad lapsed. Me kuuleme: nad köhivad. Unistavad kaeblikult ja jäävad siis vait, kui uimastav õhusolk mahti saab suu kaudu suuremal määral sisse tungida. Poisid pööravad unes teisele küljele, teevad seda vaheldamisi. Tüdrukukene nende vahel kägiseb iga kord kuuldavalt; teda vist riivab uus takune särk tugevate tõukamiste korral.
Neid on kolm: kaks poissi, üks tütar. Isa-ema magavad tagakambris, vanaisa ja isaema aga toas.
Lastel on lämbe, lastel on kitsas. Koiku ju neil kurus, liiatoa all.
Kogu tare laest põrandani, eeslävest tagaukseni kibedat uneõhku täis. Väsinud lihaksed suuremate magajate käsivartes otsekui haiseksid põlenud ollusi. Paksudesse särkidesse tilkunud higi kopitab kogu öö ühes särkidega. Halva toiduga rikutud seedimine, liia loomatööga venitatud liikmed, sooned ja kõht ning laste sopased paljad jalad on ühistegevuses õhusolgi segamises. Nagu mürgist auru kasvatab ka libe põrand, kus aukude vesisilmad musta lae poole vaatavad.
Kanapenni all nurgas on veel sügav veekorjumise koht, kust sisseimbunud maavesi vana sigade kulbiga välja tõstetakse. Võõrad ei tea sellest midagi.
Tunduks veel nagu tukiving, millele võib järgneda ainult surm, magus surm pärast niisugust magamist. Üle põiki paisatud inimeste irvitavad näljainglid, tõveinglid, vaevainglid. Sääl nende taga aga krooniga surm, pääingel, tõsine, armastav ja kaastundlik kõigi magavate, suurte ning väikeste vastu. Need noorte irvitavate inglite näod on vastikud, ainult tema on hää, armas ja südamlik…
Valguse sõjavägi tungib ikka tihedamate ridadega neljaruudulisest ähmasest aknast sisse. Soldatite vahetus. Ööinglite vahikord on lõpule jõudnud. Kõik valuinglid, vaevainglid, viletsuse- ja kiusatuseinglid ruttavad enne lahkumist magajaid äratama. Pääingel, kes viimasena lahkub, hoiatab neid kaua ja tungivalt. Ta hoiatab – aga noored on nobedamad. Edevalt ja üsna toorelt puudutavad nad magajate sisselangenud silmi, kondiseid põsenurki, kollaseid huuli. Siis hiilivad nad tasakesi ära, ja tagasihoidlik kroonikandja nendega, kes nagu varemgi jälle hiljaks oli jäänud.
Esimesena ärkab nagu harilikult perenaine. Teda oli näljaingel puudutanud: tarvis ju loomadele süüa anda, nimelt loomadele. Eit magab sellepärast ka ikka voodi eesserval: siit pääseb kohe põrandale, pole üle teise ronida. Olgugi, et ta on väga arg, aga see on nõnda juba esimesest abielunädalast pääle moeks jäänud.
„Ooeeh!” haigutab taat, et ka oma ärkamist ilmutada.
„Sa ka juba üleval”, algab eit, „eks uinu veel kord ära: pühapäeva hommik.”
„Oh, ma olin täna juba ammu ärkvel, terve tund juba muidu pikali, ei saa enam magada.”
„Mis sul siis täna hommiku jälle muret, öösel olid nii rahutu, pöörlesid ja keerlesid pääle, konisid ala, hommiku poole unistasid nii valju, ma päris kohkusin. Nägid vist santi und?”
Eide kõne on kaastundlik, aga ühtlasi ka kulunud, harjunud kombe järele.
„Ah sa siis ka kuulsid seda?” Taadi hääl väriseb. „Eks tõuganud siis ometi külge, et oleksin ärganud. Kui ise viimaks silmad lahti tegin, olin üleni higine. Ei jäänudki enam magama. Mõtlesin ja mõtlesin.”
„Sa ikka oma mõtetega vaevad ennast, ega mõtted midagi kätte too. Alati unetad palju, põletad piibusöega riietesse augu, tuled teelt koju tagasi ja ei vasta esimese küsimise pääle – see on kõik liia mõtlemise pärast.”
„Näh, mis ma siis teen!”
Palju peidetud kannatust ja tuska on selles lühikeses lauses. Ta oleks veel paremini ja vägevamini tahtnud hüüda, et kogu elu sellesse ühesse lausesse oleks mahtunud.
Eit tahab üle voodi ääre kobida, et riideid otsida ja selga ajada. Lühikese vaikuse ajal on taat juba vähe tukastanud, nüüd aga ärkab ta üsna kohe. Ta räägib:
„Ole nüüd veel täna… pühapäeva hommik… argipäeval saad vara tõusta küll… Näed, ikka hämarik alles, kell lõi viis, näed, kanadki magavad alles… Kena soe sõbaalune praegu, öösel oli nõnda umbne, pani mu nõnda hingeldama ja rögisema… ei saanud kuidagi hinge tagasi… võtsin natukene leiba… see aitas vähe. Kõik kondid nii haiged. Mulju mind natukene seljast… näe, siit, labaluu päält.”
Köha tuleb jälle pääle.
Kogu taadi kõne oli nii hääsoovlik, täis kaastundmust enese vastu, et eit tõesti ta selja ja kaela sooni hakkab triikima.
Taat