me sedagi õieti taipasime, missugune ime oli see kena herrasmaja keset lahingute hävitusjälgi.
Aga peagi unustasime kõik muu peale üheainukese, nimelt: peale selle valge kuju, mis ilmus kenast herrasmajast jalutama viljapuuaeda pommide kaevatud trehtrite keskele. Teda nähes oleks nagu kogu ümbrus oma ilme ja värvi muutnud. Kõik sai igapäevaseks ja igavaks, mis ei erguta kellegi huvi ega uudishimu, sest kõigi meeled koondusid ainsasse punkti: valgesse kujusse, mis ilmus aeg-ajalt herrasmajast. Meie naljahammas alamleitnant Schapiiro ütles: meil olevat nüüd kaks imet, üks kõnnib, teine ei kõnni, ning see, mis kõnnib, elab selles, mis ei kõnni mitte ja ometi olevat see, mis teises elab, suurem sellest, milles ta elab, mis olevat kolmas ime, tema arvates kõige imelikum ime. Seda kolmat aga ei näinud vist keegi peale naljahamba Schapiiro, teised kõik, nende seas ka mina, nägid ainult seda imet, mis lausa päisepäeval kõndis meie keskel.
Ma ei tea, kas teie õieti oskate kujutella, mis tähendab kõigest tülpinud, kõigest tüdinud inimestele niisugune või üldse ime. See tähendab elumõtte uuestileidmist, tähendab, et võite jälle rõõmu tunda, nukrust maitsta, igatseda, kuulata vee vulinat, lindude laulu, unistada ja mõtelda võimatuid ning olematuld asju. Imet aimates, imet uskudes, imet oma silmiga nähes saab niisugusel juhusel äkki selgeks, et inimene ainult mingisuguse ime tõttu elabki ja et ei ole tõsist elu, kui puudub ime, ime aimus või ime usk.
Seda valget kõndivat imet nähes mõistsime, et meie enestegi elu polnud tänini muud olnud kui aga iga päev korduv ime, millest arusaamist takistas ainult meie tülpinud vaim. Kui palju meie seltsimehi, kes olid alles pärast meid lahingusse ilmunud, lamasid juba, suud mulda täis, silmad kustunud, ja ometi oleksid ka nemad kordki veel enne surma tahtnud näha mingisugust imet, olgugi väiksemat kui meie vaadeldav. Kas polnud see ime? Teie, võib olla, ütlete: nende varane surm oli lihtsalt juhus, saatuse meeletu, mõttetu mäng. Olgu nii, aga siis on just see juhus, see saatuse meeletu mäng ime, nagu meile ka see ime oli, et korraga leidsime veel mõtte olevat linnukese laulul, tuulekese nutul ahervarte ümber, oja vulinal kivikäärudes.
Nõnda kadusid ilusad päikselised päevad, kulusid sumedad ööd. Meid kõiki, kõrgemast ohvitserist hakates ja viimase sõduriga lõpetades, valdas mingisugune rahuldus- ja täiustunne. Ka tulevaist lahinguist rääkisime nagu hoopis teisiti kui varemalt: rääkisime neist kui tegevusest ja askeldusest, millel on küll oma raskused ja hädaohud, kuid millel ei puudu ometi teatud mõte, mille pärast maksab elu hädaohtu viia.
Seda kõik tegi see pisitilluke ime, mida kõik haiglase uudishimuga silmas pidasid ja mille viimanegi liigutus või ettevõte nagu kulutuli suust suhu jooksis. Varsti oli kõigil teada, et ime läheb julgemaks, et ime teeb meie rajoonis korrapäraseid jalutuskäike, mis ulatuvad jõekaldalegi ja esimeste mäenõlvakuteni.
Meie kõik püüdsime nähtavasti oma toimetusi ja jalaastumisi nõnda seada, et võimalikult pea selle lausa päeva ajal kõndiva imega teel vastamisi sattuda. Minu teada sai see õnn kõige enne osaks kahele leitnandile. Kui te oleksite võinud näha, missuguses röõmuärevuses nad koju tulid, juba eemalt kätega mingisuguseid vaatajaile arusaamatuid liigutusi tehes ja midagi hüüdes, millest ükski midagi ei võinud aru saada.
Pärast muidugi selgus, mis meestega oli juhtunud: jõe ääres kõndides oli neile ammuigatsetud valge ime jalgraja käänakul põõsaste vahelt rahulikult ja vaikselt vastu astunud ning üllatatud mehepaar pole osanud muud paremat teha, kui nagu käsu peale jalgraja veerde sõjamehelikult au andes seisma jääda, et imet lasta endast mööda minna, ilma et kummalgi õieti meelde oleks tulnud imestatava peale pilkugi heita. Mõlemad tõttasid jutustama, kui imelähedalt ta mööda oli läinud, nii lähedalt, et kui ta oma pahema käe oleks sirutanud, siis oleks ta neid ulatunud puutuma – ime oleks ulatunud neid puutuma, kui ta aga oleks tahtnud, kuid ta ei tahtnud ning sellepärast läks ta puutumata mööda.
Mehed rääkisid seda niisuguse näo ja tooniga, et mõnel muul juhusel oleks neid kas vigurlisiks naljahambuks või kohtlasiks erotomaanideks peetud, aga täna olid kõik tõsised ja üheski suunurgas või pilgus ei märganud ma ainustki muigavat liigutust või helki. Isegi Schapiiro, kes lahinguiski ei kaotanud oma meelekergust või vaimupainduvust ja kes kõige meelivapustavamalgi silmapilgul võis minult naljatades küsida: «Herra polguülem, katsuge, kas teil veel pea otsas ja jalad all, minul viis poole südant ära,» – isegi tema oli täiesti tähelepanelik ja ei leidnud või ei tihanud ainustki nalja lendu lasta.
Iseenda kohta võin öelda, et mind valdas kõike seda nähes ja kaasa elades teatud hirm või õudus. See oli seda imelikum, et ma ka kõige meeletumais võitlusis kunagi tsipakestki polnud kartnud. Kas vast mõni teine meist sedasama tundmust meeltes ei kannud, seda ei saanud ma teada, sest peagi märkasin, et valge ime suhtes oleme kõik salalikud ja ebaotsekohesed.
Murdsin pead, milles minu hirm võiks põhjeneda. Kardan ma ehk ime pärast või aiman ehk iseendal midagi õudset ees olevat? Ja ma tulin otsusele: ma kardan ime pärast. Kardan, et ehk selgub ühel ilusal päeval või imelisel õhtul, et ustud ime polegi ime, et ta on ainult lihtne kahejalgne loomake, nagu meie kõik, kes läheb jalutama minuga või mõne teise ohvitseriga, jalutab, lobiseb, teeb silmi ja edvistab, ohkab lillede lõhnast, mäeojakese vulinast ja kuuvalgest ning ütleb, et ta unistab.
Seda kõike kartsin ma, sest ma teadsin, et siis on ime läind ja imega ühes kaob ka elumõte: tülpinult, tüdinult pöördume siis lahinguväljale tagasi ja ootame uut imet, ootame, võib olla, asjata, sest enne ime tulekut aetakse meie suu mulda täis, nagu nii paljuil meie seltsimeestel, kes surid mõttetu, arutu metalli tabatuna. Sellepärast oli minu ainuke soov – võiks ometi nõnda minna, võiks saatus nõnda juhtida, et meie oma imega tuttavaks ei saagi. Vaataksime ainult, kuidas ta mõnikord meie lähedalt mööda kõnnib ja see oleks kõik. Püüdsin selles sihis koguni oma käsualuste peale mõjuda, muidugi mitte otsekohe, mis oleks olnud ainult hukutuseks, vaid kaudselt.
Umbes sel ajal hakkas Schapiiro minu buldogiga jalutamas käima. Minule oli see alguses pisut imelik, sest tema polnud seda haruldaselt tugevat ja julget looma, kes paar korda sõna tõsises mõttes minu elu päästnud, kunagi hästi kannatanud, ammugi mitte armastanud. Seda näis ka loom instinktiivselt aimavat, sest kunagi ei seltsinud ta meie naljahambaga hästi. Ja nüüd korraga – Schapiiro ja buldog käivad kahekesi üheskoos jalutamas!
Veel tänapäevani pole ma õieti teada saanud, missuguse nükkega Schapiiro looma poolehoiu sel määral ja nii ruttu võitis, sest varemalt olid ka mõned teised sellekohaseid katseid teinud, kuid asjata: koer hoidis ainult mind taga. Äpardasid koguni minu katsed teda enne sõjaväljale minekut ära müüa, sest oli kuis oli, aga mõne aja pärast otsis loom endise peremehe üles, kellest teda muu ei vöinud lahutada kui aga see õudne surm, mis talle lõpuks osaks sai.
Kuigi tunnustada, et minu kättemaks niisama hirmus oli kui süütu looma piinarikas surm, ometi ei saa ma vist kunagi etteheitetundest Schapiiro vastu lahti, sest mul on küllalt põhjust oletada, et kõik, mis tuli, tuli ainult selle kergemeelse ohvitseri süü pä.rast.
Lugu sündis nõnda:
Uhel ilusal päeval, kui Schapiiro koeraga jalutuskäigult tagasi tuli, ilmus ta minu juurde ja ütles:
«Herra polguülem, preili Kurella tahaks teie koera omale.»
«Preili Kurella!» vastasin mina. «Kes see on?» «Noh, see preili.»
«Missugune see?» küsisin vastu, kuid mõistsin juba küsimise ajal köik. «Tähendab – lõpetatud,» laususin endamisi, ilma et endale selget aru oleksin annud, mis on õieti lõpetatud. Istusin niisuguse liigutuse ja näoilmega nagu oleks mulle minu surma tähtaeg ette teada antud. Seda näis ka Schapiiro mõistvat, sellepärast vaikis ta kannatlikult, et mulle meelte kogumiseks aega anda.
Nagu meie pärastisest kõnelusest aimata võisin, oli Schapiiro koera just selleks endaga kaasa meelitanud, et tema kaudu kuidagi põhjust leida meie kõndiva imega jutelusse astuda. Tal pidi naiste iseäralduste tarvis kuradi terav nina olema – vabandage sõjamehelikku ütlust sest kuidas muidu võis ta nii õige ja õnneliku mõtte peale tulla. Ainult paar päeva tarvitses tal koeraga imet vaanida ja siis oli paras silmapilk leitud: ta ässitas koera mitte midagi aimava neiu kallale ja jooksis siis ise hirmunult ja vabandades haukuvat