See ei sobinud talle.
Winifred ootas teda kerge kohuse- ja eneseohverdustundega, valmis teenima sõdurit, mitte meest. See pani Egbertit end sisimas veelgi halvemini tundma. Nädalalõpp oli tema jaoks piin: meenusid laager, elu, mida ta seal elas, isegi omaenda jäledates khakipükstes jalgade nägemine valmistas talle piina. Talle tundus, nagu oleks see võigas rõivaese talle verre tunginud ja sellegi karedaks ja räpaseks muutnud. Ja siis veel Winifred, kes oli nii valmis teenima sõdurit, samal ajal meest eemale tõugates. See pani Egbertit veelgi rohkem hambaid kiristama. Ja lapsed jooksid ringi, mängisid ja hõiklesid selliste laste peenutseval kombel, kellel on hoidjad ja koduõpetajad ja palju raamatuid. Ja Joyce oli täiesti lombakas! Pärast laagrielu oli see kõik tema jaoks ebareaalseks muutunud. See ainult rebestas ta hinge. Egbert lahkus esmaspäeva hommikul, rõõmustades laagri reaalsusse ja vulgaarsusse tagasipöördumise üle.
Winifred ei kohtunud temaga maamajas enam kordagi – ainult Londonis, seal, kus maailm oli nende ümber. Aga mõnikord tuli Egbert üksinda Crockhami, võib-olla siis, kui ta sõbrad seal peatusid. Siis töötas ta veidike oma aias. Sel suvel uhkeldasid seal nagu ikka sinised härjakeeled ja suured punased moonid, vägiheinad hõljutasid tuulde oma pehmeid udemelisi tõusmeid. Egbert armastas vägiheinu. Ja kuslapuust hoovas lõhna otsekui mälestust sellest ajast, kui siin öökull huikas. Siis istus Egbert sõprade ja Winifredi õdedega kamina juures rahvalaule lauldes. Ta pani õhukesed erariided selga ning tema sarm, ilu ja keha nõtkus ergasid taas. Aga Winifredi seal ei olnud.
Suve lõpus läks Egbert Flandriasse, rindele. Ta näis juba elust eemaldunud, teisel pool. Ta vaevalt mäletas enam oma elu, otsekui kõrgusest alla hüppama hakkav inimene, kes otsib üksnes paika, kus ta maanduma peab.
Ta sai kahe kuu jooksul kaks korda kergelt haavata. Kuid mitte nii raskelt, et see oleks teda päevast või paarist kauem teenistuskohustuste täitmisest eemal hoidnud. Nad taandusid taas, vaenlast tagasi hoides. Egbert oli kolme kuulipildujaga järelväes. Paik oli kaunis, sõda polnud seda veel jalge alla sõtkunud. Üksnes õhk oli otsekui lõhestatud ja maa surma ootel. Lahingutegevus, millest ta osa võttis, oli väikese ulatusega ja ebaoluline.
Kahurid olid paigutatud väikesele põõsastesse kasvanud künkale teisel pool küla. Vahetevahel, raske öelda, millisest suunast, kostis teravat vintpüssiraginat ja taamal kauget suurtükikõminat. Pärastlõuna oli talvine ja külm.
Leitnant seisis väikesel raudplatvormil redeli kõrgeimal astmel, sihtis ja hõikas kõrgel, pineval, mehaanilisel hääletoonil suuna. Ülalt kostsid teravad suunahõiked, seejärel hoiatusnumbrid, siis „tuld!”. Lask läks teele, vintraud põrkas tagasi, kostis terav plahvatus ja õhus hõljus õrn suitsuvine. Seejärel tulistasid ülejäänud kaks kahurit. Järgnes vaikus. Ohvitser polnud vaenlase asukohas kindel. Allpool paiknevas tihedas hobukastanisalus ei muutunud midagi. Ainult kaugel taamal käis tihe tulistamine edasi, kuid see oli nii kaugel eemal, et tekitas rahutunde.
Tumedatest kahel pool kasvavatest astelhernepõõsastest välgatasid ainult mõned kollased õied. Laskmiste vahel oodates märkas Egbert neid peaaegu ebateadlikult. Ta oli käised üles käärinud, õhk tundus käsivartel jahe. Nüüdki oli särk ta õlgadel rebenenud ja paljas ihu näha. Egbert oli räpane ja kasimata. Aga tema ilme oli rahulik. Nii paljud asjad kaovad meie teadvusest enne, kui kaob teadvus ise.
Egberti ees allpool kulges kõrgete rohtunud ja astelpõõsastega kaetud nõlvade vahel maantee. Ta nägi teel sügavaid valkjaid mudaseid jälgi, sealtkaudu oli osa rügementi taganenud. Nüüd oli kõik vaikne. Need helid, mida kuulda oli, tulid väljastpoolt. Koht, kus ta seisis, oli ikka veel vaikne, jahe, rahulik: valge kirik allpool puude vahel näis väljamõelduna.
Pea kohalt kostva ohvitseri terava hõike peale vastas Egbert välkkiire mehaanilise liigutusega. See oli mehaaniline, puhtalt mehaaniline korraldusele alluv liigutus kahuri juures. See jättis tumedas alastuses tusatseva hinge puutumata. Hing on lõppude lõpuks üksi, hõljudes veel tekkimata hoovuse kohal nagu lind tumedal merel.
Polnud näha midagi muud peale tee, viltuse krutsi ksi ning tumedate sügiseste põldude ja metsade. Küntud põllu harjale, väga väikesele künkale ilmusid kolm ratsanikku. Need olid oma mehed. Vaenlasest polnud jälgegi.
Vaheaeg kestis. Siis äkki kostsid järsud käsklused, kahuritele anti uus suund, algas tihe ärev tegevus. Selle keskpunktis aga hoidus hing pimedusse ja eemale, oli üksi.
Aga isegi nõnda oli just hing see, mis kuulis uut heli, uut sügavat kahurikõma, mis näis otse hinge tungivat. Egbert jätkas oma kiiret tegutsemist kahuri juures, ta higistas. Aga tema hinges kajas vastu see uus sügav heli, sügavam kui elu.
Heli kinnituseks kostis mürsu tasane kohutav vilin, mis peaaegu kohe muutus läbitungivaks metsikuks elu kõldu lõhki käristavaks karjeks. Egbert kuulis seda oma kõrvus, aga ta kuulis seda pingeliselt ka oma hinges. Kui kild mööda vihises ja kaugel eemal millegi vastu põrkas, tuli kergendustunne. Egbert kuulis mürsu kähedat plahvatust ja hobuseid hõikava sõduri häält. Aga ta ei pöördunud, et vaadata. Ta märkas ainult, kuidas punaseid marju täis astelpõõsaoks otsekui annetus allpool olevale teele langes.
Mitte seekord, mitte seekord. Kuhu lähed sina, sinna lähen ka mina. Kas ta ütles seda mürsule? Või kellele siis? Kuhu lähed sina, sinna lähen ka mina. Siis tärkas uue mürsu nõrk vilin ja Egberti veri muutus selle vastuvõtmiseks vaikseks ja madalaks. Mürsk tuli lähemale otsekui õudne tuuleiil, teadvus kadus Egberti verest. Kuid ühe peatunud hetke jooksul nägi ta, kuidas raske mürsk paremal kivisesse põõsastikku prantsatas ning mulda ja kive taeva poole paiskas. Tundus, nagu poleks ta ühtki heli kuulnud. Muld ja kivid ja põõsatükid langesid tagasi maapinnale, taas valitses seesama muutumatu rahu. Sakslased olid sihtmärgi leidnud.
Kas nad hakkavad nüüd liikuma? Kas nad taganevad? Jah. Ohvitser andis enne tagasitõmbumist viimased välkkiired tulistamiskäsklused. Tegevuse hoos ei märganud keegi möödalendavat mürsku. Ja siis raksatas vaikusse, hõljumisse, milles hing tusatses, müra ja pimedus, ühe hetke leekiv agoonia ja õud. Ah, ta oli näinud musta lindu enda poole lendamas, seekord koju lendamas. Üheainsa hetkega tõusid elu ja igavik pahvatavas agoonialeegis üles, siis tuli pimeduse raskus.
Kui Egberti teadvus, iseenese olemine, tasapisi pimedusest välja rabelema hakkas, sai ta teadlikuks suurest raskusest ja kõlksuvast helist. Kas ta oli oma surmahetke näinud! Ja oli sunnitud enne surma seda uuesti läbi tegema. Saatus, isegi surmas.
Uus valuvahk kaikus. See tundus kõlavat väljastpoolt tema teadvust: see oli nagu vali väga lähedal kõmisev kell. Ja ometi teadis ta, et see oli ta ise. Ta peab ennast sellega seostama. Pärast teadvuse kaotust ja uut pingutust tuvastas ta valu peas, suure valu, mis kõlksus ja kumises. Niikaua suutis ta ennast iseendaga kokku viia. Seejärel vajus ta uuesti ära.
Mingi aja järel näis ta uuesti ärkavat ja ärgates teadvat, et ta on rindel ja et ta sai surma. Ta ei avanud silmi. Valgus polnud veel tema oma. Peas kõmisev valukell viis viimasegi teadvuse. Nii libises ta kirjeldamatus iiveldamapanevas elust loobumises teadvusetusse.
Vähehaaval, nagu kohtuotsus, tuli vajadus teada. Ta oli pähe pihta saanud. Esialgu oli see ainult ähmane aimdus. Aga kui valupendel järjest lähemale kiikus, et teda puudutada ja viia teadvuseagooniasse ning sealt uuesti agooniateadvusse, tuli pikkamööda arusaamine – ta peab olema pähe pihta saanud – vasaku kulmu pihta. Kui nii, siis peab verd tulema – kas tuleb verd? – kas vasemas silmas on verd tunda? Siis tundus ta ajukelme valukõminas lõhkevat, see oli nagu surmahullus.
Kas ta nägu on verine? Kas kuum veri voolab? Või on see põsel tardunud? Tal läks tunde, et seda ainukest küsimust küsida: aeg polnud muud kui üksnes surmaheitlus pimeduses, seda ei saanud mõõta.
Palju aega pärast seda, kui ta oli oma silmad avanud, sai ta aru, et näeb midagi – midagi tõepoolest, aga pingutus, et seda ära tunda, oli liiga suur. Ei, ei – ei tule meelde!
Kas need on tähed tumedas taevas? Kas on võimalik, et need on tähed tumedas taevas? Tähed? Maailm? Ah ei, ta ei suuda selles selgusele jõuda! Tähed ja maailm on tema jaoks kadunud. Egbert sulges silmad. Ei ole tähti, ei ole taevast ega maailma. Ei, ei! Üksnes vere tihke pimedus. Agooniavere tihkesse pimedusse vajumiseks peaks vaja olema vaid üht pikka