tõmmanud purpurse purje ja jõudis saarele esimesena. Ta kinnitas paadi kaldale, ent kui Tristan omakorda randus, lükkas ta jalaga oma paadi merele tagasi.
„Mida sa, läänimees, teed?” küsis Morholt. „Miks ei kinnitanud sa paati köiega nagu mina?”
„Milleks, läänimees?” vastas Tristan. „Ainult üks meist lahkub siit saarelt eluga. Kas siis ühest paadist ei jätku?”
Ja nad läksid teineteist solvangutega üles ärritades saare sügavusse.
Keegi ei näinud pöörast taplust, aga kolmel korral tundus, et meretuul kandis kaldale metsiku röögatuse. Siis tagusid naised leina märgiks rusikatega vastu rinda ja eemale telkide juurde kogunenud Morholti mehed naersid. Keskpäeva paiku nähti lõpuks taamal purpurset purje. Iirlase paat lahkus saarelt ja kaldal kaikus ahastav karje: „Morholt! Morholt!” Aga kui paat lähemale jõudis ja laineharjale tõusis, nähti selle ninas rüütlit, kes hoidis mõlemas käes mõõka – see oli Tristan. Kohe sööstis kakskümmend paati talle vastu ja noormehed viskusid ujudes lainetesse. Sangar astus rannaliivale, ja sellal kui emad põlvili tema terasest säärekaitseid suudlesid, hüüdis ta Morholti meestele:
„Iirimaa härrased, Morholt võitles vapralt. Vaadake, mu mõõk on sälke täis, üks tükike sellest jäi tema kolpa. Võtke see terasetükk, aulised, see on Cornouailles’ andam!”
Siis hakkas ta Tintageli poole astuma. Orjusest pääsenud noorukid saatsid teda rõõmuhõisetega ja lehvitasid talle roheliste okstega ning akendest riputati välja uhked plagud. Aga kesk rõõmulaule, kellahelinat, sarvehüüde ja pasunate huikeid, mis tegid nii palju lärmi, et poleks kuulda olnud isegi Jumala müristamist, langes lossi ilmunud Tristan kuningas Marci käte vahele ja tema haavadest jooksis veri.
Morholti mehed randusid nukralt Iirimaal. Vanasti, kui Morholt saabus Weiseforti sadamasse, rõõmustas ta, kui nägi oma inimesi tervituseks kogunemas, kui nägi kuningannat, oma õde, ja oma õetütart, Heledapäist Isoldet, kelle juuksed olid kullakarva ja kes oli kaunis nagu koidupuna. Nad võtsid ta hellalt vastu, ja kui ta oli haavatud, siis ravitsesid teda, sest neil oli võideid ja leotisi, mis tervendasid lausa surmasuus haavatuid. Aga milleks oli neile nüüd veel vaja salajasi retsepte, määratud ajal korjatud taimi, neid imejooke? Ta oli surnud, õmmeldud hirvenaha sisse, ja vaenlase mõõga tükike oli ikka veel tema kolbas. Heledapäine Isolde tõmbas selle välja ja pani elevandiluust karpi, mis oli hinnaline nagu reliikvialaegas. Kummargil hiiglasliku laiba kohal, surnut lõputult kiites ja mõrtsukat vahetpidamata sajatades juhatasid ema ja tütar kordamööda naiste hala. Sellest päevast alates hakkas Heledapäine Isolde Loonnois’ Tristani nime vihkama.
Ent Tintagelis oli Tristan nõrkemas: paha veri voolas tema haavadest. Arstid avastasid, et Morholt oli surunud ta ihusse mürgioda, ja et nende rohud ja vastumürgid ei suutnud teda päästa, siis jätsid nad ta Jumala armu hooleks. Tema haavadest tõusis nii kohutavat lehka, et parimad sõbrad põgenesid ta juurest, kõik peale Marci, Gorvenali ja Lidani Dinasi. Ainult nemad jäid haige sängi juurde, sest nende armastus oli suurem kui vastikustunne. Lõpuks laskis Tristan end viia teistest eemale randa ehitatud hütti; seal lainete ees lebades ootas ta surma. Ta mõtles: „Niisiis, kuningas Marc, te olete mu maha jätnud, minu, kes ma teie riigi au päästsin? Aga ei, kulla onu, ma tean, et annaksite elu minu eest, ent mis sellest kasu oleks? Mul tuleb surra. Sellegipoolest on kena näha päikest ja mu süda pole kaotanud mehisust. Ma usaldan end mere ja juhuse hoolde… Ma tahan, et meri mind kannaks ihuüksi kaugele. Millisele maale? Ma ei tea seda, aga seal leidub ehk keegi, kes oskab mind ravida. Ja võib-olla ühel ilusal päeval teenin teid jälle, mu hea onu, olgu har mängijana, ajukütina või tubli läänimehena.”
Ta anus seni kuningas Marci, kuni see järele andis. Ta kandis Tristani ise paati, millel polnud ei purje ega aere, ja asetas haige soovil tema kõrvale üksnes har. Milleks talle purjed, kui tema käed ei suutnud neid heisata? Milleks aerud? Milleks mõõk? Ja nagu meremees pikal merereisil heidab üle parda vana sõbra surnukeha, nii lükkas ka Gorvenal värisevi käsi merele paadi, kus lebas tema kallis poeg, ja meri võttis ta kanda.
Hellalt hällitasid lained paati seitse päeva ja seitse ööd. Aeg-ajalt mängis Tristan har , et oma kurbust leevendada. Lõpuks kandis meri paadi märkamatult kalda lähedale. Ja just sellel ööl olid kalurid sadamast välja sõitnud, et võrke vette lasta. Nad aerutasid parajasti, kui kuulsid lainete kohal imelisi helisid, söakaid ja elavaid. Nad tõstsid aerud veest ja jäid kuulama; esimeste koidukiirte valguses nägid nad ekslemas paati. „Samamoodi kõlas püha Brendani laeva ümber üleloomulik muusika, kui ta piimvalgel merel Õnnesaarte poole seilas2,” mõtlesid nad ja hakkasid paadi poole sõudma; see triivis ja näis, et selles pole midagi elavat peale har helide; aga sedamööda kuidas nad lähemale sõudsid, helid nõrgenesid ja vaibusid sootuks, ja kui nad paadini jõudsid, olid Tristani elutud käed langenud veel võbelevatele har keeltele. Nad võtsid haavatu ja pöördusid sadamasse tagasi, et anda ta oma halastava emanda hooleks, kes ehk suudab teda ravida.
Oh häda, see sadam oli Weisefort, kus lebas Morholti põrm, ja nende emand oli Heledapäine Isolde. Ainsana tema oma imejookide abiga suutis Tristani päästa; aga ainsa naisena maailmas soovis ta ka tema surma. Kui Tristan tänu tema oskuslikule abile paranes, sai ta aru, et lained on ta heitnud vaenulikule maale. Aga tal oli küllalt taipu, et oma elu eest seista, ja ta leidis kiiresti olukorrale ilusa kavala seletuse. Ta jutustas, et on rändlaulik, kes oli asunud kaubalaevale ja sõitnud Hispaania poole, et seal õppida tähtedelt lugemise kunsti, aga mereröövlid ründasid laeva ja tal oli õnnestunud selle paadiga põgeneda. Teda usuti, sest keegi Morholti meestest ei tundnud temas ära kena rüütlit Saint-Simoni saarelt – nii koledasti oli mürk ta näojooni muutnud. Kui aga neljakümne päeva pärast kuldjuukseline Isolde oli ta peaaegu terveks ravinud, kui tema ihuliikmed jälle painduma andsid ja tema nooruse ilu hakkas taastuma, sai ta aru, et tuleb põgeneda. Ta tegi seda ja ilmus pärast paljudest ohtudest pääsemist ühel päeval jälle kuningas Marci ette.
III
KULDJUUKSELISE KAUNITARI OTSINGUD
En po d’ore vos oi paiée O la parole do chevol, Dont jo ai puis eü grant dol.
Kuningas Marci õukonnas oli neli parunit, kõige salakavalamat inimest, kes vihkasid Tristanit tema vägiteo ja kuninga hella armastuse pärast. Ja ma tean teile öelda ka nende nimed: Andret, Guenelon, Gondo ne ja Denoalen, kusjuures hertsog Andret oli kuningas Marci õepoeg nagu Tristangi. Teada saades, et kuningas kavatseb vananeda lasteta ja jätta oma maa Tristanile, sai nende kadedus hoogu juurde ja nad hakkasid valede abil Cornouailles’ ülikuid Tristani vastu üles ässitama.
„Küll on tema elus ikka palju imesid,” rääkisid nad, „aga teie, härrased, olete targad inimesed ja küllap oskate neile seletuse anda. See, et ta Morholti üle võidu sai, on ükskord juba ime, aga mis võluväel suutis ta poolsurnuna ihuüksi üle mere sõita? Kes meiesugustest isandatest suudaks juhtida paati ilma purjede ja aerudeta? Räägitakse, et seda suudavad nõiad. Ja millisel nõiamaal leidis ta rohtu oma haavadele? Jah, ta paistab olevat nõid. Tema paat oli nõiutud ja tema mõõk oli nõiutud ja nõiutud on ka tema harf, mille abil ta iga päev kuningas Marci mürgitab! Kuidas ta küll on vallutanud kuninga südame nõiduse jõu ja võluga! Temast saab kuningas, härrased, ja teie maade lääniisandaks saab nõid.”
Suurem osa paruneid jäi neid uskuma, sest enamik inimesi ei tea, et süda saab armastuse jõu ja ennastsalgavusega korda saata sedasama, mida saadab korda võluvägi. Seepärast hakkasid parunid nõudma, et kuningas Marc abielluks mõne kuningatütrega, kes talle pärija kingiks. Vastasel korral ähvardasid nad tõmbuda oma võimsatesse lossidesse ja kuulutada talle sõja. Kuningas ei nõustunud sellega ja vandus oma südames, et seni, kuni on elus tema kallis õepoeg, ei pääse ükski kuningatütar tema voodisse. Siis aga ähvardas Tristan, kellele oli üliväga solvav, et kaheldi tema omakasupüüdmatus armastuses onu vastu, et onu keeldumise korral lahkub ta õukonnast ja astub rikka Gavoie kuninga teenistusse. Siis andis Marc oma parunitele tähtaja: neljakümne päeva pärast