kohal ja mina pean olema esmaspäeval juba vara oma töölaua taga, seega pidin ma lahkuma. Otsustasin, et helistan tädi arstile esimesel võimalusel ja räägin talle oma muredest. See oligi viimane kord näha tädi, kui ta mulle värava juurest hüvasti viipas.” Alison vaikis korraks ja näris huult. „See pilt jääb mulle alatiseks meelde.”
Järgnes uus kohmetu vaikus. Vana labrador, kes lamas Alisoni jalgade juures, piidles rahutult perenaist.
„Joo natuke brändit!” ütles abikaasa tungivalt. Ta tõusis ja tõi klaasi. „Võta, kullake, tee põhi peale! Kas keegi veel soovib?” Ta viipas pudeliga.
Kõik raputasid pead, isegi Toby pärast hetkelist kõhklust.
Brändi näis mõjuvat. Alison jätkas elavamalt: „Järgmisel hommikul kell seitse oli politsei mu ukse taga. Ma olin üleval ja seadsin ennast tööle minema. Politseinikke oli ainult üks, noor ja sümpaatne konstaabel. Ta vabandas, et toob halbu uudiseid. Preili Kemp oli leitud oma aiast surnult. Mingi õnnetus, aga ta ei tednud üksikasju. Kuigi aeg oli varajane, helistasin ma tädi arstile Cornwalli. Tema polnud midagi kuulnud. Ta polnud arst, keda politsei kutsub surma tuvastama. Ta lubas helistada tagasi, niipea kui midagi kuuleb. Ta täitis lubaduse. Ta helistas lõuna ajal ja ütles, et koduabiline oli leidnud tädi kella üheksa paiku hommikul. Tädi oli aias, kukkunud ilmselt kalatiiki ja uppunud. See oli madal tiik, nii et kui käsi põhja sirutada, ulatus vesi umbes küünarnukini. Aga tädi oli kukkunud ettepoole, näoli vette ja sellest piisas. Õnnetus juhtus ilmselt pühapäeva pärastlõunal. Arst ütles, et ta lahatakse. Aga et tema ei lahka. Seda tegi kohalik patoloog. Arst oli pahane, ja mitte ainult sellepärast, et kaotas patsiendi säärastel traagilistel asjaoludel, vaid ka seetõttu, et ta mängust välja jäeti.
Mina olin endast väljas. Võtsin vaba päeva. Tegelikult terve nädala, sest olin tädi kinnisvarahaldur ja mul oli vaja käia ta advokaadi juures. Too töötas Londonis. Ma juba teadsin, mis testamendis on. Tädi pärandas kõik minule, peale viiesaja naela, mis läks proua Travisele. Maja ja kõik muu jäi mulle. Mul olid võtmed olemas. Ma sõitsin sinna, et leppida kokku kohaliku vikaariga matuste asjus ja teha muid ettevalmistusi. Ma olin seal, kui politsei neljapäeval tuli. Lahangul oli avastatud, et tädi on saanud hoobi pähe, kuid tiigi ääres polnud kive, mille vastu ta oleks võinud pea kogemata ära lüüa. Ja veel hullem – tädi kopsudes polnud vett. Ta oli olnud juba enne vette jõudmist surnud. Proua Travis oli agar jutte levitama. Ta rääkis neile, et ma elan Londonis laia elu. Et ma käisin tädi vaatamas lootuses saada pärandust. Et ma olin nädalalõpul seal käinud. Mu tädi oli rikas inimene. Ma olevat temalt raha laenanud.”
„Kas see vastab tõele?” küsis Markby.
„Juhtumisi jah. Mul oli hea sissetulek, kuid London on kallis linn. Ma tahtsin korterit soetada. Ma rääkisin sellest Fredale ja ta ütles kohe, et ei taha, et ma laenaksin võõrastelt. Ta tasus minu eest sissemaksu. Oli enesestmõistetav, et ma maksan tagasi, kuid meil polnud kirjalikku lepingut. „Maksad, kui saad,” ütles ta. „Aga niikuinii jääb kõik sulle.” Ta viitas testamendile. Ja niisiis jäi kõik nii nagu oli.”
„See oli peresisene kokkulepe,” sekkus Jenner. „See on normaalne. Noortele laenatakse ikka raha. Neil on alati midagi vaja.”
Fiona silus oma pikki juukseid. Seejärel hakkas silmitsema oma lakitud küüsi. Järgnes hetkeline vaikus.
„Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta,” jätkas Alison, „siis otsustas politsei, et see oli mõrv. Juhtumit uuris peainspektor Barnes-Wakefield ja seda meest ei unusta ma eales! Kõik temas oli kitsas: nägu, keha käed. Ta sirged juuksed olid millegagi võitud ja üle pea kammitud. Ta nägi välja, just nagu oleks ta mingi kahe kõva pinna vahel lamedaks litsutud nagu kuivatatud lill – tema puhul kuivatatud umbrohi. Ma avastasin peagi, et tema mõttelaad oli sama kitsas kui välimus. Niipea, kui ma teda nägin, teadsin kohe, et olen tal sihikul. Tema arvates olin ma peamine kahtlusalune, sest sain tädi surmast kasu.”
„Selle küsimuse esitavad endale kõik uurijad,” lausus Markby vaikselt. „Cui bono? Mitte ladina keeles, aga see on juurdluse esimene küsimus: kellele on kuriteost kasu?”
„Muidugi,” ütles Alison. „Ma mõistan seda. Mina sain kasu. Aga te ei esita ju ainult seda küsimust, eks ole? Barnes-Wakefield lahendas mõrvajuhtumit. Mina olin sel päeval seal. Ma teadsin, et enne järgmist hommikut, kui ma olin juba Londonis, ei tule sinna keegi. Kui lisada fakt, et olin laenanud temalt raha…”
„Kaudsed asitõendid,” vaidles Meredith.
„Keda siis veel süüdistada?” küsis Alison kõlatult. „Pealegi olin ma võõras, kes käib Londonist. Tädi oli ka Londonis elanud, kuid tal oli olnud see maja juba aastaid ning kohalikud tundsid ja austasid teda. Proua Travis nägi minu mustamisega tõsist vaeva, puhus üles iga väiksemagi sündmuse seesuguseks, mida see tegelikult ei olnud, peaasi, et mind süüdistataks. Kui te tahate kuulda minu arvamust, siis Travis ja Barnes-Wakefield olid hingesugulased.”
„Üks asi veel,” sekkus Jenner uuesti vahele. „Läänerannikul üürivad paljud suvemajasid. Nad tahavad tunda ennast üksildastes kohtades turvaliselt. Kohalik politsei tahtis lahendada kuriteo nii kähku kui võimalik, näidata, et see oli peresisene tüli, koduvägivald, kui soovite. Ei mingit vihjet ringihulkuvatest võõrastest, ei midagi sellist.”
„Hmm,” pomises Markby. „Sellest hoolimata paneb mind imestama, et nad andsid seesuguste asitõendite põhjal asja kohtusse. Aga ma tean, et kakskümmend viis aastat tagasi käisid asjad teisiti.”
„Hea, et mind linnas tunti ja mul oli raha,” ütles Alison. „Ma palkasin hea advokaadi. Ta elab siiani Londonis. Nüüd on ta sir Montague Ling. Tollal oli ta lihtsalt Monty Ling, kuid edukas.”
„Montague Ling!” hüüatas Markby. „Vean kihla, et ta tegi need kaudsed asitõendid pihuks ja põrmuks!”
„Jah tegi. Aga ikkagi pääsesin ma üle noatera ainult seetõttu, et ootamatult ilmus välja kaks tunnistajat. Jalgrattamatkal viibinud noor abielupaar. Nad olid lugenud kohtuprotsessi kohta ajalehtedest ja ühes oli ära toodud maja foto. Neile tuli see maja meelde. Nad olid sõitnud sellest pühapäeval natuke pärast kella ühte mööda ja küsinud aias viibivalt vanalt naiselt, kas nad on õigel teel. Naine oli kinnitanud, et on küll, ja abielupaar mäletas teda selgesti, tundis fotolt ära. Noh, kella ühe ajal olin ma sadade miilide kaugusel ja ostsin bensiini, mille tõestuseks oli mul kellaaja ja kuupäevaga kviitung. Bensiinijaamal polnud tollal turvakaamerat. See oli enne nende kasutusele võtmist. Aga neile näidati minu fotot ja kassas istunud noormees tundis mu ära. Ta kinnitas, et müüs sel pühapäeval mulle bensiini.” Alison punastas kergelt. „Ta mäletas mind seetõttu, et olin tema arvates iludus. See otsustas asja. Mind mõisteti õigeks, või nagu proua Travis kindlasti kõigile rääkis – pääsesin puhta nahaga.”
„Ära räägi nii!” ütles Jenner. „Sa polnud milleski süüdi. Nagu Markby ütles, ei oleks see asi tohtinud üldse kohtusaali jõuda.”
„Öelge mulle,” küsis Markby Alisonilt, „mis teie arvates tädiga juhtus?”
Alison vaatas talle siiralt otsa. „Ma olen selle üle pikalt mõtisklenud ja mul on oma oletus, kuid ma ei saa seda tõestada. Sel pühapäeval oli väga ilus ilm ja tädile meeldis aias olla. Ma olen kindel, et ta tahtis olla kuni tee-ajani õues, võib-olla ainult korraks sees käia. Jalgratturid nägid teda aias. Tiigi ümber polnud kive, aga eemal oli neid küll. Ma oletan, et kuna tädi samm oli viimasel ajal ebakindel, võis ta komistada ja kivises kohas kukkuda. Lüüa pea ära, võib-olla kaotada teadvuse. Kui ta teadvusele tuli, tõusis ta püsti. Kuid ta oli kaotanud orienteerumisvõime. Ta tahtis minna tagasi majja, kuid läks teise suunda, tiigi poole. Seal varises ta kokku ja suri, kukkudes pärast seda näoli vette.”
„Kas politsei ei vaadanud aias ringi ega otsinud midagi, mille vastu ta oleks võinud pea ära lüüa?” küsis Meredith.
„Tõenäoliselt mitte.”
„Ma olen kindel, et nad ei teinud seda,” ütles Fiona ootamatult. „Nad tahtsid, et Alison jääks süüdi.” Ta vaatas väljakutsuvalt Markby poole. „Et kuritegu saaks lahendatud,