alla ja kojamehed lõpetasid töö.
„Proovi nüüd ise. Kas sinu isal on ka auto või sõidab ta bussiga?” küsis onu.
„Minu isa ei käi üldse väljas,” lipsas poisil üle huulte. Ta vaatas onule ehmunult otsa. Aga onu ainult naeratas. Ta vaatas poisile sügavalt silma ja vastas justkui lohutades: „Kõik mehed ei ole autohuvilised nagu meie.” Seda onu võib usaldada, mõtles poiss.
„Minu isa huvitavad ainult tankid ja soomusautod.” Kuid nüüd kostis poisi kõrvus jälle ema alatine manitsus: „Ära kunagi isast kellelegi midagi räägi.”
„Kas su isa on tankiga sõitnud?” küsis onu huvitatult. „Mis ta on sulle nendest rääkinud?”
Poiss surus huuled tõredalt kokku. Rohkem ta sellest ei räägi.
„Kas tahad autoga sõitma minna?” küsis onu.
„Tahaks, aga ma ei tohi,” vastas poiss nukralt. „Ma pean nüüd koju minema.”
Onu vaikis hetke. „Mis seal ikka, bussijuht. Ehk saame veel kokku.”
Ta vaatas poissi julgustava pilguga.
„Homme õhtul võiksid ise rooli taha istuda. Ma õpetan sulle juhtimist. Kuna su isa ja ema autodest eriti ei hooli, siis las see olla meie väike saladus!” Ta vaatas poisile sügavalt silma ja küsis: „Kas sa oskad saladust hoida?” Poiss noogutas tõsiselt.
Onu sirutas oma suure käe välja, võttis poisi käe oma pihku ja surus seda tugevalt.
„Need on juhtide omavahelised jutud,” ütles ta. „Saame siin homme jälle kokku, kui sa tulla saad.”
Onu kummardus üle poisi ja lükkas autoukse lahti, nii et poiss sai istmelt alla hüpata.
Poisil oli kahju lahkuda soojast autost. Ta tundis ikka veel oma tagumiku all polsterdatud nahkistet ja ninas mõnusat autolõhna. See oli mingi tundmatu aroom, mis oli segu bensiinist, Kölni veest, nahkistmetest ja armatuurlaua hõngust. Ta lonkis aeglaselt kodu poole, seisatas majauksel ja heitis pilgu tagasi. Ta nägi, kuidas Pobeda tema selja tagant aeglaselt ja peaaegu hääletult mööda libises.
Poiss koputas koduuksele. Ta kuulis ema susside lohinat, võtme kriginat ning nägi, kuidas ukseprakku ilmus ema põrnitsev silm. „Kas oled nüüd ära külmunud? Tule söö suppi.”
Poiss ei vastanud midagi. Tal ei olnud külm ja neil olid olnud onuga omad juhijutud. Oma saladus.
Ta astus suitsusesse läppunud tuppa, kus peale supileeme lõhna oli tunda rõskete puude hõngu ja kuulda küdeva ahju praginat. Isa paotas tagatoa ust.
„Ma sööks ka heameelega suppi,” lausus ta sosinal.
Poiss ei teadnud, miks ei olnud tema isa nii julge nagu see sõbralik onu seal uhkes autos ja miks ta peitis end alati tagatuppa, kui keegi tuli. Miks ei saanud koos temaga kunagi naerda?
Nad sõid suppi vaikides.
„Sul oleks aeg magama minna,” ütles ema. Ja seda poiss tegigi. Tal oli kahju, et ta ei tohtinud onu autost isale rääkida.
Johanna suundus mööda tänavat trammipeatuse poole. Pärast Nõukogude vägede võidukat sissemarssi oli elu tundmatuseni muutunud. Ta astus oma samsskingades ettevaatlikult, sest mõrad kõnnitees tundusid olevat suuremad kui kiviplaadid. Need olid täitunud äravisatud konidest, prügist ja sõnnikust. Kojamehi pole juba aasta näha olnud, nentis Johanna. Jah, prügikastid on ära varastatud ja kõik kojamehed on saadetud kõrgemasse parteikooli. Sõda ja uued ajad tõid kaasa vabaduse sülitada, urineerida ja prahti loopida igale poole, kuhu tahad.
Johanna oli laulnud Verdi „Aidat“ ja oskas end samastada orjastatud Nuubia printsessiga, kelle maad olid laastanud Egiptuse armee sõdurid. Viimaste aastate jooksul olid võõrvõimud ja sisserändajad korduvalt vallutanud Johanna sünnilinna ja lõpuks selle ka varemetolmu ja tuhaga katnud. Pärast seda kui punakaardi naislendurid pommi ooperiteatrile heitsid, hoidis Johanna end teatrist eemale. Juba enne sõda oli ta hakanud mittekoosseisuliseks solistiks, et saaks laulda ka teiste ooperiteatrite lavadel. Nüüd oli ta kaotanud needki võimalused, sest piirid olid kinni pandud. Neljakümnendates aastates laulja võis end ka bridžimängule pühendada. Kuigi madam Butterfly ja Tosca viirastusid talle ikka nii unes kui ilmsi.
Tänav kulges mööda varemeis majast ja Johanna teravdas pilku. Ega selle põlenud majaseina taga varja end mõni röövmõrtsukas, kes mind tappa tahaks? Sõber bariton oli jutustanud talle, kuidas poliitiliste repressioonide varjus olid õitsele puhkenud ka salavorstivabrikud. Keegi olevat turult ostetud vorsti seest leidnud väikese sõrmeküüne. Ka Johanna oli käinud täna turul ja ostnud oma ehtsate mageveepärlite eest nisujahu. Vorsti ta ei himustanud, kuigi sedagi oli turul müüa. Inimesi kadus tänavatelt tõesti iga päev. Johanna arvas, et enamasti küll Patarei vanglasse.
Kõikjal olid Stalini suured kõrvad ja kahtlustavad silmad, mis riigivaenlasi igalt poolt otsisid. Stalin ja Beria olid ju tahtnud kogu rahva Siberisse ümber asustada, kuid sõda oli nende plaanid rikkunud.
Johanna heitis pilgu instinktiivselt tagasi. Talle lähenes aeglaselt uhiuus ilus helebeež auto. Sellist marki ei olnud ta varem näinud. Kas keegi jälle jälitab mind? Autos istus kena noorepoolne mees, kes ei tundunud talle ohtlik. Mees vaatas Johannat läbi autoakna ja naeratas. Johanna rahunes ja pööras pilgu uuesti teele. Niisugust autot ei tarvitsenud karta. Inimesi korjasid peale tumedad furgoonautod, Mustad Rongad.
Kõrvalmajast väljus lärmakas salk joobnud madruseid, kes heitsid oma hägused pilgud hästi riietatud Johannale, siis aga möödasõitvale uuele autole. „Смотри, Победа, какая красавица!” hüüdis üks neist autot märgates ja vilistas. Arvates, et see käib tema kohta, kiirendas Johanna sammu ja ka autos istuv mees lisas gaasi ning vuhises temast mööda.
Tänavanurgal seisis vana takso ja selles haigutas igavesti ootav juht. Võtaks takso, mõtles Johanna häirituna. Kuid jumal teab, kuhu ta mind viib. Minu mantel ja kübar kindlustaksid talle kuu aega rahulikku elu, nentis ta mõrult ja liikus edasi trammipeatusesse. Siin seisis juba trobikond uusi inimesi, keda varem polnud linnapildis näha, valmistumas trammiust ründama. Kuna trammi veel silmapiiril ei olnud, siis põrnitsesid nad Johannat kui lähenevat ilmutust. Keegi näis ta isegi ära tundvat ja vahtis teda klaasistunud pilgul. Johannale meenusid lapsepõlvest elegantsed silmaklappidega hobused, kes kõrvale ei vaadanud. Ta oleks tahtnud nüüd endale nende silmakaitseid, kuid ei löönud pilku maha.
Kaks sõdurisinelis meest lonkisid lähemale ja seirasid teda kahtlustavalt altkulmu pilgul. Mida küll on meiega teinud sõda ja uus võim, mõtles Johanna. Vaadake seltsimeeste rühti, nende kurja kortsus laupa. Kadunud on olemise pehmus, paitavad naeratused. Võrdsus, vendlus, aga ei kübetki ligimesearmastust. Isegi trammi peale minnes tuleb võidelda oma koha eest päikese all. Aga nõukogude päike ei säranud ega soojendanud. Meestelt kandus temani odekolonni asemel lõhnabukett küüslaugust, üleeilsest higist ja spermast. Johanna pööras meestele selja, kohendas kaelas siidrätikut ja nuusutas sellesse imbunud vana lõhnaõli riismeid. Talle meenus Londoni härrasmehe Alani lõhnavesi Mischief. Tema vaoshoitud inglise naeratus ja laitmatud maneerid. Ta tõstis mantli krousitud varruka üles ja vaatas kella. Osutid liikusid liiga kiiresti mööda kätteõpitud kurssi. Johanna silmitses rööbasteed ja tundis, et ka tema kortsutas kulmu. Kas minagi olen juba muutunud samasuguseks? Trammi ikka ei tulnud. Et meelt rahustada, ümises ta endamisi „Niebelungide sõrmuse” leitmotiivi. Ta oli pagendatud jumalate keskelt allmaailma surelike voogudesse. Johanna silmitses langevat krohvi ja mõranenud värvi vastasmaja seintel ning oli kindel, et niikaua, kuni Tallinna sadamasse ei jõua Inglise laevastik, jääb see igavesti varisema.
Poiss ei jõudnud ära oodata onu tulekut. Ta istus puuriidal ja ta pilk oli ainiti suunatud tänava lõppu. Siis nägi ta tuttavat Pobedat aeglaselt tänavanurga tagant sisse pööramas.
„Kodanikud reisijad! Buss on rikkis.