.

varjata, muud ei kuulnudki:

      „Levina! Loodan, et mu küsimus ei sega väga su suhtlemist Petroviga? Tema tunneb ju teemat paremini, milleks õpetajat kuulata!”

      „Butenko, ma saan aru, et sind huvitab ainult Gorjatševa uus soeng, kuid võib-olla teed siiski teene ja keerad end tahvli poole?”

      Loomulikult oli lahusõpetus olnud Nina Vassiljevnale ning ka paljudele teistele õpetajatele väga meeltmööda – ei kirgi ega armumisi, üksnes töö ühiskonna hüvanguks! Kolmkümmend hinge – kuulekad, tublid tüdrukud. Ehk täpsem oleks öelda – naiivsed lollpead. Kord valmistusid nad koos Svetka Baranovaga kirjanduseksamiks, lugesid uuesti peatükke Petšorinist, ning Tanja küsis järsku:

      „Aga miks Bella Petšorinist rasedaks ei jäänud? Või neil polnudki suhet ja ta jäi neitsiks?”

      Olja tundis, et läheb näost punaseks nagu keedetud vähk, sest teda oli juba pikemat aega vaevanud just seesama hirmutavat teemat puudutav küsimus. Ei hakka ju ometi emalt küsima või koolis õpetajalt!

      „Aga kuidas võib üldse teada saada, kas ollakse neitsi või ei? Kuidas Petšorin võis seda teada?”

      Ja nad mõlemad olid muuseas viisteist aastat vanad!

      Svetka Baranova kukkus seepeale lihtsalt voodisse ja hakkas rappuma nagu haige. Olja ja Tanja isegi ehmusid.

      „Kas te… tüdrukud, kullakesed… siis päriselt ei tea?!”

      Svetka muidugi teadis. Ning tegi neile selle neitsinaha-asja ja muu säärase kiiresti selgeks. Ning rääkis üksiti sellest, et rasedust saab vältida, kusjuures selleks on mitmeid mooduseid. Ent mismoodi viia seda teadmist vastavusse ülearuse inimese kujuga vene kirjanduses?

      Miks jäi noorusest selline kasinuse ja kohmetuse tundmus? Olid ju kõik umbes ühtemoodi riides, kõigil oli kehv toidulaud, kõik elasid kommunaalkorterites?

      Kõik, kuid mitte Kira! Ükskõik millised võimlemissussid meenutasid tema jalas ilusaid kingi ning lühike juukselõikus paistis lopsakamana kui Tanja võrratu pats. Kuidas see tal õnnestus? Isegi hiljuti sisseviidud koolivormi, kinnist pruuni kleiti musta põllega ei kandnud Kira nii nagu teised tüdrukud – ta ei õmmelnud valget kraed ja kätiseid külge, vaid pani kleidi alla mahakäänatud kraega õhukese heleda pluusi. Kusjuures pluus oli iga päev ise tooni – kord roosakas, kord kreemikas, kord päris valge!

      Jumal, küll oli neil ikka totter ja ebamugav vorm! Iga päev seesama koolikleit, alailma ilmusid kaenla alla vastikud hallid poolsõõrid. Kuid kes oleks saanud hankida sellise pluusi nagu Kiral! Rääkimata juba desodorantidest, sellist sõnagi poldud kuuldud. Tõsi küll, varsti ilmusid müüki higilapid – riidetükid, mis õmmeldi mõneks päevaks kleidi kaenlaalustesse, seejärel harutati lahti ja pesti eraldi. Igavene tüütus ja tüli!

      Kõik, kõik põhjustas häbi, piinlikkust, ebamugavust – ükskõik millise rõiva alt seljal välja punnitavad rinnahoidjanööbid, pikad karupüksid, trippidega sukahoidja. Ja see igavene hirm, et sukk tuleb lahti ja hakkab poiste silme all alla vajuma! Hea veel, kui teised tüdrukud juhtusid kõrval olema ja võisid oma selgadega varjata. Aga mis piin oli iga kuu vatti leida, karta, et imbub läbi. Ja veel jubedam oli kehkaõpsi irooniline pilk, kui tuli nendel päevadel tunnist vabastust küsida.

      Kuid Kira näis elavat teises, kaunis maailmas, ilma vähimate probleemide ja ebamugavusteta. Ja ka kleit oli tal teistsugune – mitte Laste Maailmast ostetud, vaid tellimuse peale õmmeldud, prantsuslik. Ning ka pluusid olid prantsuslikud, nagu ka soeng. Mitte et nad oleksid osanud eristada näiteks saksalikkust või inglaslikkust, lihtsalt Kira kodus oli kõik prantsuslik.

      Evakuatsioonist tagasituleku järel said Olja vanemad õige väikese toa baraki-tüüpi majas, kus oli pikk pime koridor, vannituba aga polnud, ühisköögis oli vaid külmaveekraan. Kus neid pluuse oleks iga päev vahetada saanud, kui ennast pesta sai parimal juhul kord nädalas – Olja ja ema sõitsid trammiga rajoonisauna. Toas polnud ruumi isegi teise voodi jaoks ning Olja magas kuni seitsmeteistkümne aastani välivoodil. Aga kui sündis vend, polnud enam isegi koolitükkide tegemiseks kohta, sest see piripill ei jäänud magama, kui tuli põles.

      Õnneks elas Tanja suurepärases avaras toas, kus oli kolm akent ja hulgaliselt hunnituid mugavaid asju. Lisaks laiale söögilauale, kuhu tüdrukud said lahedasti panna õpikud ja vihikud, mahtusid sinna veel öökapid, voodi, mugav kušett, nikerdustega puhvetkapp, kaks raamaturiiulit ja isegi Singeri õmblusmasin eraldi lauakese ja riiuliga näputöö jaoks. Mis peamine, keegi ei seganud ja nemad ka ei seganud kedagi, sest Tanja ema juhatas neuroloogiaosakonda ja jäi sageli ööseks haiglasse, vanem õde Ljusja aga õppis instituudi raamatukogus. Muidugi olid ka Tanjal naabrid, kuid need olid suuremalt jaolt üksi elavad vanurid, suures kõrgete kõmavate lagedega korteris jäid nad peaaegu nähtamatuks ja kuuldamatuks. Olja oli pikka aega isegi arvamisel, et Tanja toast paremat elamist pole lihtsalt olemas. Kuni sattus Kira koju.

      Ei, see oli väga hea aeg. Ja kui hea oli neil kahekesi olla! Lugesid, tegid koduseid ülesandeid, lobisesid, praadisid kartuleid. Mõnikord ilmus vastu õhtut Ljusja koos oma peigmehe Zjamkaga, olemine läks lõbusaks, kuid tasakaal sai siiski rikutud, sest õde ja Zjamka vaidlesid alailma ja arutasid arusaamatuid teemasid või kukkusid äkki musitama. Siis tuli pilku delikaatselt teisale viies õue kobida ja külmetada trepikojas, kuni Zjamka ära läks. Kuid varsti Ljudmila ja Zjamka abiellusid, kolisid Sokolnikisse tädi juurde ja saabus täielik vabadus!

      Isegi Kira käis sageli nende pool.

      Häbi meenutada, kuidas nad mõlemad rõõmustasid ja lipitsesid – hakkasid teineteise võidu vaimutsema, naersid poiste üle, tuletasid meelde anekdoote õpetajatest. Kira vaikis peaaegu alati, kuigi naeratas sõbralikult. Ei! Ikkagi ei tekkinud seda soojust ja hingelist avameelsust, mis sünnib tõelise sõprusega. Sest mitte hetkekski ei õnnestunud unustada, et Kira on teisest, ilusast ja kättesaamatust elust. Kuid miskipärast ta ju käis neil?

      Mõnikord kutsus Kira neid enda poole õppima – valmistuma etteütluseks või kordama füüsikat. Kohe oli näha, et kutsub kõhklemisi ja vastumeelselt. Ja hakkab kohe end õigustama:

      „Vanaema on natuke imelik. See on sõjast peale. Ta on hea, kuid kardab võõraid inimesi. Ema aga väsib tööl hirmsasti, ta ei jaksa palju rääkida.”

      Kuid nad ei kuulanud, nad olid juba ette nõus! Ah, kuidas nad olid seda kutset oodanud, kui rutakalt, püüdes teineteist mitte vaadata, nad riidese panid, toppisid kotti kõigi poolt vihatud füüsikaõpiku.

      Kira vanaema oli tõesti imelik, kuid kuidagi võluvalt imelik. Näiteks kandis ta alati pitspluuse ja pikki rangelõikelisi seelikuid nagu klassikalise muusika kontserdil, isegi kui kooris kartuleid või pesi nõusid. Pealegi värvis ta juukseid helesiniseks, vabandas ja tänas lakkamatult, teietas kõiki, kartis pööraselt postiljone ja kojamehi ning rääkis Kiraga ainult prantsuse keeles! See tähendab, vastas täielikult imelisele kodule, mis jäi Oljale eluks ajaks meelde kui teise, imelise elu näidis.

      See oli täiesti eraldi korter, mis kuulus üheleainsale perele – avarad, kõrgete stukklagedega toad, esikus tume poleeritud riidenagi, kardinatega köök, hiiglasuur vannituba, tualettruum. Häbi tunnistada, kuid eriti vapustas tualettruum, kus oli maas triibuline vaip, uksel rippus naljakas pilt ning seinal oli ilus poolringikujuline riiul. Tükkideks lõigatud ajalehtede asemel nagu kõigil inimestel, lebas riiulil pakk lumivalgeid pabersalvrätte. Salvrätte müüdi poes ja need olid igati kättesaadavad, kuid mitte kellelgi tuttavatest ega naabritest ei tulnud pähegi neid nii kummalisel viisil kasutada. Kõikide Olja tuttavate juures nimetati kööki, koridori ning WC-potiga vannituba igavalt ja lohisevalt „üldkasutatavateks ruumideks”. Ning kõigile oli selge, et „ühistele” akendele ei riputata kardinaid, niisamuti ei panda koridoris ühistele elektripirnidele lambivarje. Ning varem ei häirinud säärased rumalused Oljat mitte üks põrm, ei tulnud lihtsalt pähegi!

      Kira korteri tube täitsid samasugused hunnitud ja tarbetud esemed nagu pitspluus köögis. Need esemed meenutasid natuke muuseumit, kuid selles asi oligi, et see polnud mitte muuseum, vaid elumaja, kus magatakse, kümmeldakse, juuakse teed. Tüdrukuid köitis eriti raske tumedas raamis trümoopeegel – nad liigutasid tasakesi külgmisi pooli,