praegu enda juures midagi kahtlast avastanud. Jaanus nägi selles viidet, et võib teda vaevavad mõtted maha raputada ja ennast lõdvaks lasta.
„Ma olen alati öelnud, et naisel peab ka midagi materiaalset küljes olema! Vaata tänaval mõnda kondibuketti – kes niisuguse redeliga elada tahab?” ütles mees omapoolse arvamise, seda rohkem küll Riina rahustamiseks.
„Ei, aga tõega… Ma ju oma arust palju ei söö, aga näe, justkui rasvakord hakkab peale tekkima…” näppis naine end siit ja sealt.
„Õige naisinimene peabki parasjagu pehme olema!” Jaanus haaras tal ümbert kinni ja kallutas naise voodisse.
„Oota-oota, mu öösärk…”
„On seda vaja? Ei ole!” Jaanus kustutas valguse.
Ometi oli sel õhtul midagi teisiti kui tavaliselt. Õhtusse jõudnud päev oli kaasa toonud ootamatu sündmuse, mis Jaanuse arvates oleks võinud jääda olemata. Ning nende seekordne armatsemine kujunes mehe pingutusest hoolimata sunnituks ja hoopiski mitte selliseks, mis mured vähemalt ajutiselt minema viiks. Ähmane soov, et sellega saab päeval üle elatu mälust kustutada, jäigi vaid sooviks.
„Sul on midagi viga… Ega sa bussiga mõnda kõksu ei teinud?” küsis Riina ja naise kaine toon võttis mehelt viimsegi tahtmise.
„Lihtsalt väsinud, muud midagi…”
„Mis sa siis hakkad jamama, jää magama!” Riina keeras end mehe alt välja ja puges oma teki alla. Jaanus lebas hetke veel kuidagi kägaras ja pööras siis naisele selja.
Loone… Miks kuradi päralt pidi see naine jälle silmapiirile ilmuma! Kas selleks, et meelde tuletada, mis vahepealsete aastatega oli juba peaaegu ununud? Ja ta ei olnud üksinda, tal oli kaasas… minu poeg!
See mõte pani mehe võpatama, nii et ka Riina seda liigutust tajus.
„Mis sa tõmbled? Midagi sul ikka juhtus, jah?”
„Ah, sina võpatad vahel samamoodi, kui hakkad magama jääma! Ole rahulik, head ööd!”
Naine ei vastanud ja varsti kostis unne suikunu nohinat. Jaanus jäi oma mõtetega üksi, ja need ei lasknud teda kuidagi lahti. Veel enam – mida rohkem mees möödunud päevale mõtles, seda rohkem hakkasid need mõtted teda ärritama. Ikka ja jälle püüdis ta päeval juhtunut kuni viimse detailini meenutada, justkui püüaks nii selle teravust mahedamaks ja ähmasemaks muuta.
Kaks ja pool tundi sõitu Tartuni… Kogu selle aja oli
Jaanus bussirooli hoides püüdnud endale sisendada, et peab lõpp-peatuses tegutsedes külmaks ja tundetuks jääma, üldse mitte märku andma, et ta Loone oli ära tundnud. Mees teadis, et see ei ole kerge, sest see nõuab näitlejaannet, mida temal kuskilt võtta ei ole.
Aga poiss…? Kuidas ma saan tegutseda nii, et ma temale ühtki pilku ei heida?
Mõte poisile pani mehe käega üle lauba äigama – kihelus otsmikul tunnistas, et sinna tekivad higitilgad. Oleks Loone üksinda, poleks üldse mingit probleemi. Naise vastu ei tundnud mees suurt midagi, oli vaid teadmine, et nad olid kunagi põgusalt tuttavad. Aga selles lapses oli paratamatult ka osa temast… Poeg – juba see sõna ise oli Jaanuse jaoks midagi enneolematut. See kätkes kunagist unistust, mis jäigi teostumata: pärast nende esiklast Rainet sündis perre teine tüdruk, kes sai nimeks Raidi, kuigi isa oli pikalt hellitanud lootust, et saab oma teisele lapsele anda varusse jäänud poja nime – Raigo… Teise järeltulija sugu selgus õnneks juba raseduse pooles staadiumis ja isal oli aega oma lootuste luhtumisega harjuda.
„Mõned paarid ei saagi mõlemast soost lapsi! Vanaema rääkis ikka, et nende külas oli talu, kus oli seitse tütart,” seletas Riina veendunult. „See pidi ikkagi mehest olenema!”
„Nii et sa arvad, et meie enam katsetama ei hakka?” oli Jaanus kõhklevalt küsinud.
„Mingil juhul mitte! Või tahad sina ka seitse tütart saada?”
Sellest jutuajamisest oli nüüd ligi tosin aastat möödas. Tollased unistused ja muud soovid tolmusid ammugi minevikuriiulil ja Jaanus oli juba leppinud mõttega, et tema võibolla tõesti polekski suuteline poega sigitama. Aga nüüd… nüüd istus tema lihane poeg siinsamas bussis, tema selja taga ema süles. Naise süles, kes ei olnud tema abikaasa!
„Kurat, on ikka olukord…” pomises mees bussirooli pigistades, oskamata ikka veel välja mõelda, kuidas ta Tartu bussijaamas käituma peaks. Loonet igatahes ei tee ta tundmagi, aga see poiss… Kuidas teha nii, et temast mällu pilti ei jääks? Kuidas pääseks poisile pilku heitmata?
Juhi sisepingetest hoolimata möödus reis vahejuhtumiteta, buss peatus kerge nõksatusega Tartu kaugliinide bussijaamas ja Jaanus kiirustas esimesena välja. Avas pakiruumi luugid ja kõndis ise eemale, jättes reisijatele võimaluse oma pakid ise üles leida ja välja tõsta. Möödus vaid paar minutit, ja kõik olidki bussi juurest kadunud, veendus mees üle õla pilku tagasi heites. Ta pöördus ja kõndis bussi juurde tagasi.
Aga ei, kõik polnudki minema läinud – ootamatult seisis Jaanus vastamisi Loonega, kes lapsekäru lükates bussi tagant välja ilmus. Ilmselt oli ta meest seal oodanud, justkui samamoodi peitust mänginud – teisiti polnud võimalik seda kohtumist seletada. Nüüd seisis Loone otse Jaanuse ees ja püüdis pilgu ringi ekseldes veidi katkendlikult seletada:
„Vabandust, et ma niiviisi kogemata just sellesse bussi sattusin… See ei olnud ette kavatsetud, ma ju ei teadnudki, et sa Tartu liinil bussijuht oled! Aga praegu tulin tagasi, et öelda: tema pärast ära hakka muretsema, tema ei ole sinu poeg!” Loone viitas lapsekärus istuvale poisikesele ja nüüd lasi ka Jaanus pilgu langeda lapsele, kes võõrast onu suuril silmil uudistas. Nende pilgud kohtusid.
Hallid silmad… Suured hallid silmad on sel poisil… tabas mees enne, kui naise öeldu temani jõudis.
„Mis… mis sa ütlesid?”
„Ütlesin, et Taavi ei ole sinu poeg! Meie jõuluaegsel kohtumisel tagajärgi ei olnud, võid rahulik olla,” seletas naine, seejuures pilguga eemal kõndivat perekonda jälgides, nagu huvitaks teda hetkel hoopis miski muu.
„Taavi…” kordas Jaanus, suutmata kuuldud sõnumi tähtsust hoobilt hinnata. Terve pika sõidu vältel oli ta endale teadvustanud, et bussis Loone süles istub tema poeg, ja nüüd selgub, et see ei olnudki nii! Teade pidi mõjuma kergendavalt, ent Jaanus tundis hoopis kummalist pettumust, mida oli hetkega raske omaks võtta.
„Just! Tema on minu poeg Taavi. Ja sina oled minu kunagine tuttav onu Jaanus. Ongi kõik!”
Poiss lapsekärus ei söandanud häält teha, vaatas vaid vaheldumisi ema ja võõra onu poole.
„Sa ilmusid nii ootamatult, et ma ei osanud isegi tere öelda! Kuidas sa siis elad?” küsis Jaanus, aga see kõlas otsitult. Ei olegi minu poeg… vasardas järjest teravamini mehe peas. „Kas sa oled abiellunud?”
„Arvad, et see oleks vajalik?” vastas Loone küsimusega.
„Jaa, kindlasti!”
Üle naise näo libises põgus muie, aga ainult hetkeks.
„Mina seda ei arva. Meie Taaviga saame kahekesi väga hästi hakkama.”
„Ja kus te elate? Ikka mere taga? Või nüüd hoopis siinpool lahte?” küsis Jaanus. See Taavi siin ei ole minu poeg, tähendab – kõik Loone jutud lõplikust võõraks jäämisest ja kadumisest võib unustada, enam pole nendeks põhjust. Neil ei olegi ühist last!
„On see sulle tähtis? Või tahad sa meile külla tulla?” küsis naine ootamatult ründaval toonil. See kõlas isegi vaenulikult ja nagu oma häälest kohkununa kummardus ta lapse mütsi kohendama, poiss oli selle näo ette tõmmanud.
„Ei taha! Isegi siis mitte, kui sa kutsuksid!” vastas Jaanus samamoodi, pöördus ja astus bussi. Istus juhiistmele ja sulges ukse.
3
Marju Hein oli Mõisakalda tänava aadressi kandvas majas elanud juba sellest ajast, kui endisele luhaheinamaale Tartu