infokillud, aga ka diskoritöö kõrvaltvaade, olid investeering tulevikku. Vaevalt ma mõtlesin tookord, et meelelahutamine saab kunagi olema mu töö, mis leiva lauale toob.
Olin esimesest õpipoisiõhtust vaimustuses. Valter teatas, et ma olen ta abiline suve lõpuni, kuni tema kamraad spordilaagrist naaseb. Pühendumise sildi all pakkusin välja idee, et juba järgmisel diskoõhtul võiks lisaks muusikale näidata diapositiive. Mul oli kodus diaprojektor ja eklektiline valik slaide: looduspildid, poolpaljad naised, kaadrid joonisfilmist “Oota sa!”. Kaks viimasena nimetet kategooriat sattusid slaidikogusse tänu asjaolule, et minu kodu lähedal asus kino Komsomol. Kui filmilint seansi ajal mingil põhjusel katkes, siis lõikas kinomehaanik enne katkise koha lappimist vigastatud osa välja ja see visati prügikasti. Kinoprügi hoolikas revideerimine avas teekonna peidetud varandusteni: headest filmikaadritest said diapositiivid. Ma võin eksida, kuid kohati oli tunne, et kinotöötaja vigastas teadlikult filme, mis sisaldasid õhkõrnade erootikasugemetega stseene. Paremad palukesed jättis endale, kehvemad viskas minema.
Loomaaia järgmisel diskoõhtul mängiti muusikat, inimesed tantsisid ja peosaali valgeks võõbatud krohvipinnal ilutsesid projektsioonidena vaheldumisi seksikas aluspesus filminäitlejad, maalilised vaated Peruu selvast ja joonisfilmi hunt, kes hoiab käppade vahel hirmunud jänest. Kuna ekraani ei olnud kasutada, sobis suurepäraselt saali lagi. Vale nurga all projitseeritud slaidid olid laes koonusekujulised, neil kujutatav pentsikult pikaks venitatud nagu Lääne-Aafrika kunstniku nägemus inimesest. Vaatamata projitseerimise viperusele meeldis innovatsioon venelastele. Isegi piletimüüja ja koristaja tänasid meid uuenduse eest.
Valter oli äärmiselt hea suhete looja. Tema tutvuskond oli laiaspektriline ning polnud ime, et mu ema võttis teda varsti kui perekonnatuttavat. Minu kodused olid muretud, kui teadsid, et teen koos Valteriga diskoõhtut või lähen kuhugi külla.
Naistele olid diskorid hinnatud leid, sest neil liikusid tähelepanuväärsed rahavood ning neilt sai osta soodsama hinnaga igasugust ninni-nänni.
Ükskord leidis Valter Loomaaia peolt kena venelanna, keda ta enda pruudiks nimetas. Noore eksperdina analüüsisin, et tõsist armastust nende vahel pole ja vaevalt võtab tõsine kavaler oma pruudi sünnipäevale kaasa sõbra, kes näeb päevakangelannat esimest korda elus. Nii juhtus. Kuna ma polnud kunagi varem viibinud sünnipäevapeol, kus seltskonna moodustasid ainult venelased, tuli mind pikalt veenda, et ma kaasa läheksin. Ma polnud ealistest iseärasustest tingituna ka arvestatav seelikukütt. Tundsin end kui kiilupoiss. Oli üllatav, et pidu ei kujunenud traditsiooniliseks pummelungiks viina ja õllega. Märksa värvikam detail oli peolaua pearoog: rohkes päevalilleõlis praetud kartulid. Roa valmistamiseks oli kasutatud tohutut kogust toiduõli, mis valgus laiali, kui portsjon taldrikule tõstetud. Kurbnaljakaks osutus fakt, et kokk oli unustanud lisada toidule soola. Pearooga serveeriti koos aedmaasikalikööriga, mis sisaldas protsentuaalselt rohkem suhkrut kui alkoholi. Kui vabanesin saatja tülikast kohustusest ehk pääsesin värske õhu kätte, oksendasin maosisu välja. Alates sellest episoodist suhtun ma igasugustesse Vene köögi roogadesse ülima ettevaatlikkusega ning liköörid elik kleepekad pole minu esimene valik. Valter toimetas mind koju ja fabritseeris vale. Poiss olevat tema pruudi sünnipäeval end salaja lakku täis joonud! Lausutud pooltõde oli esimene märk silla põletamisest minu ja Valteri vahel.
Valter oli meie kodus sage külaline. Kord kurtis mu ema talle, et pesuköögi pliit on amortiseerunud ja tarvis oleks ehitada uus. Mure oli pottsepa leidmisega. Valter teatas, et on kuldsete kätega meister ja üks pliiditegu pole ületamatu probleem. Oma väite kinnituseks lausus end välja pakkunud meistrimees, et sõpra tuleb hädas aidata. Algul näis, et töö hakkas edenema. Vana pliit lammutati tolmu ja tahma trotsides maha päevaga, töö jätkus teisel päeval, isegi tellised ja savi toodi kohale. Siis tekkisid libapottsepal uued huvid ja ta kadus nagu vits vette. Tol ajal oli täiesti loomulik, kui töömees oli nädala või paar kadunud. Üldjuhul seostati tööst eemalolekut joomisega, kuid Valter polnud suur napsimees. Ta lihtsalt ei viitsinud enam küttekoldega jännata ning meie suur sõprus sai otsa.
Kuigi aeg lapib haavad, pole meie suhted endised. Ma olen Valterile tänulik, et ta võimaldas mulle esimese ja põgusa tutvumisretke meelelahutusmaailma, mille käänulistel radadel ootas õige rännak alles ees.
KOLMAS PEATÜKK
Päikeseterrass ja tuba nr 131 Pärast väsitavat ekskursioonipäeva Teide kustunud vulkaanijalamile olime Geete Pärlirätiga jälle päikeseterrassil. Meil oli kirjandus- ja päikesepäev, nagu väikestel lastel on kommipäev. Tarkade soovitusel antakse lastele kommi vaid kindlal nädalapäeval. Geete Pärlirätt luges “Söö, palveta, armasta”, mina Frank Zappa elulooraamatut.
“Täitsa lõpp! Sellest palmipuskarist, mida ma eile Masca külas jõin, ei ole üldse sitt olla,” tegin esimese vaatamise enesesse füsioloogilisest aspektist.
“Puskarimüüja oli väga ilus mees ning ei olnud pealetükkiv…” sõnas mu tüdruksõber mokaotsast.
“Jah??? Nagu unistuste prints, kes ratsutab valgel märal sinu palge ette… Hästi-hästi, see oli nali.”
Geete Pärlirätt tõstis korraks raamatu kõrvale, et silmi puhata, ning pareeris: “Ainult Eestis võib kogeda rõvedat pohma, mida võimendavad rõske külm ja kaamos oma täielikus ilus. Ma ei ole kohanud siin ühtegi depressiivset inimest ja mitte keegi ei ole mind tänaval tüüdanud.”
“Sõidame koju, küll siis näed… Kuule, ma lähen parem ostan Florena käest kaks õlut,” juhtisin mõtted mujale.
Tõime hommikupoolikul supermercado’st Florenale kolm punast roosi ning kingitust üle andes põhjendasime lille ja sordi valikut sellega, et Eestis tunnevad kõik Hispaania duot Baccara. Florena ei olnud sellest bändist ja palast “Sorry, I’m a Lady” mitte midagi kuulnud, kuid tänas viisakalt kinkijaid:
“Muchas gracias, señor y señora!”6
Nüüd oli baaridaami kord teha kaugetele külalistele žest: plasttaldrikutäis viilutatud härjalihavorsti. Unustasin baaridaami tänada ja kiirustasin Geete Pärliräti juurde.
“Näe, millise ilusa asja ma sain! Taldrikutäie lõikeid! Lihtsalt anti! See on raudselt ökovärk. Õlled ka veel… Täna ei pea me toidu peale raha raiskama,” rõõmustasin kingi üle.
“Kah mul kingitus! Oleks me mõni aasta tagasi, ajal, mil pandi alus Eesti riigi ja rahva rikkusele, siin olnud, maksaksin need lihalõiked lõdva randmega kinni,” torises Geete Pärlirätt.
Meie mõttevahetusse tuli ootamatu pööre. Kuulsime taamalt valju eestikeelset kamandamist ja kärkimist. See oli Mailis Reps, kes tuli päikeseterrassile koos poistekarjaga. Meid haaras paanika. Surusin Zappa elulooraamatu võimalikult vastu nina, et identiteeti varjata, ning ka Geete Pärlirätt haaras oma lugemisvara järele, eesmärgiga katta nägu.
“Ei-ei-ei! “Söö, palveta, armasta” pane ruttu ära. Võta mu kotist Johnny Rotteni ingliskeelne elulugu,” selgitasin erutunult, kuid poolsosinal Geete Pärlirätile konspiratsiooni alustalasid.
“Imelik, meie lennukis teda ei olnud…”
“Äkki tuli ta erilennukiga? Ilge papp, mis selleks läheb.”
“Nii, sinna ei lähe! Seal ei uju! Tagasi! Kuhu sa jooksed?” kõlasid lapsevanema nõudlikud hüüded.
Mõned lamamistoolidel pikutavad Inglise ja Ida-Saksa päikesegurmaanid tõstsid pea, et tuvastada, kes see imelikku keelt kõnelev naine on ja miks ta kärgib.
“Miks ta nii valjusti räägib? Lastega saab ju ka rahulikult rääkida nagu need soomlased siin kõrval,” imestas Geete Pärlirätt.
Pöörasin pead, et veenduda, kellest käib jutt. “Ah, see on pikk lugu. Kui ma keskkooli lõpus Moskvas klassiekskursioonil käisin, siis rääkisime ka igas kohas hästi valjusti, lootes, et meid peetakse soomlasteks ja meile pööratakse