Montreali deemonid. Justin Petrone

karpi, millel oli kirjas meie perekonnanimi. Kui ta suri, see karp kadus. Ma eeldan, et vanaema peitis selle kuhugi, olgu siis pööningule või voodi alla. Inglite, karjuste ja jesuiitliku kirjanduse keskel on kogu majas igal pool iidseid raamatuid ja kõdunevat mateeriat täis karpe.

      Ka too nahkkarp oli tulvil salapära. Seal oli palvekaarte sugulastele, kellest ma polnud eales kuulnud, oli vanu pilte ja hanesulgi ning üks teraline foto kõige kaunimast naisest, kel olid pikad krussis juuksed ning täidlane ja pehme rind. Isegi mustvalgelt fotolt võis näha, et ta huuled olid roosad. Ta hoidis ka midagi oma nõtkete sõrmede vahel – kaunistatud risti ja pärlikeed. Selle naise pilt oli võimas ja trööstiv. Ta nägi nii südamlik välja. Mõnikord hiilisin ma Kardinali tuppa ja tegin karbi lahti ainult selleks, et ma saaksin seda pilti uuesti vaadata. Piilusin nii kaua, et jõuaksin näha tema nägu, kahvatuid silmi, täidlasi huuli ja toda risti. Ma ei saanud seda kellelegi tunnistada, kuid naine pildil erutas mind. Kuid oli veel nii mõndagi, mida ma ei saanud kunagi kellelegi öelda.

      Näitusesaalis kõnnivad ringi ülikondades mehed ja helistavad kellukesi, et anda osalejatele teada peatselt serveeritavast lõunasöögist. Järjekorrad on pikad. Õhk on kuiv ja steriilne. Peagi pean ka mina edasi liikuma, kuid mitte veel, kuna manan vaimusilmas esile Montréali ammu surnud elanikke, liigutan tegelasi mõttes ringi, nad on katkendlike liigutustega, arhailised ja seepiatoonides nagu varajane animatsioon.

      Multifilmi astub mu vanavanaisa: pehmete punaste juuste, halli ülikonna ning rabavalt siniste iiri silmadega suur mees, südikas Montréali iirlane, nii kerkib ta esile aastate hämarusest. Tema on see, kes otsustab uskuda Müsteeriumi ja Imesse ning saab katoliiklaseks ja seetõttu päästetud. Enne seda oli ta oma protestandist ja töönarkomaanist isa tolle sepikotta maha jätnud ning põrutanud läände, prilliklaasidel hõõgumas idealistlikud sädemed, läinud metsikutesse soodesse, kus rantšopidajad lohistavad haisvaid ja purjus indiaanlasi jääkülma vee äärde ning küürivad neid hobuseharjadega.

      Tema rantšeeropäevil tehtud foto on tänini vanaema kirjutuslaual hämaras elutoas plasttiibadega inglikuju kõrval. Kusagil preerias tehtud pildilt paistab kauboikaabu alt iirlase ümmargune nägu. Selle kohal seinal ripub Kardinali rahulolev portree oma traatraamides prillide ja pika kongus iiri ninaga.

      Kord leidis vanaema mind tema rantšeerost isa fotot vaatamast.

      „Tead, minu Kanada vanavanemad olid tegelikult protestandid,“ ütles ta tasasel häälel, otsekui avaldanuks mulle mingit suurt peresaladust, ehkki ma olin seda lugu juba korduvalt kuulnud. „Minu isa oli see, kes usku vahetas,“ sosistas ta.

      Vaatasin fotot edasi.

      „Ta töötas ühes Montréali kabelis. Ee, mis selle nimi oligi? Mis selle kabeli nimi oli?“ toksis ta oma kortsus sõrmedega vastu huuli. „Oh… ei tule meelde. Aga nad ehitasid kirikut ning pidid tollest pisikesest kabelist kõik asjad mäe otsa suurde kirikusse vedama. Sellesse, mida nad ehitasid. Aga seal oli üks portree…“

      „Kelle portree?“

      „Ah?“ Vanaema oli mu küsimusest ehmunud. Siis ta õlad lõdvenesid ning ta naeratas mulle ja pilgutas silma. „Ah, püha Jüri,“ ütles ta ja nõjatus minu poole. „See oli püha Jüri portree.“

      Kui ta rääkis, nägin ma vaimusilmas seda vaatepilti, nägin akendest sisse voogavat valgust, taamal küürakaid Laurentsiuse mägesid, mis olid täis pikitud külmi järvi, kiviseid jõgesid, süngeid metsi ja indiaani reservaate, nägin valgust palgatööliste kahvatuil nägudel ja niisket värsket õhku nende põski torkimas.

      „Nii nad siis vedasid selle püha Jüri portree künka otsa uude kirikusse. Kuid vaata aga vaata, igal hommikul oli portree tagasi väikses kabelis künkajalamil. Niimoodi kestis see nädala. Siis see preester, ee, mis ta nimi oligi? Vatikan kuulutas ta just pühakuks, ma isegi arvan, et see oli praegune Vatikan, Benedictus XVI. Või oli see eelmine Vatikan…?“

      „Ma ei tea.“

      „Vahet pole, küll tuleb meelde. Preester pani kolm meest vahti pidama, et näha, kes seda portreed kolib. Kaks katoliiklast ja ühe anglikaani, minu isa.“

      „Miks ühe anglikaani?“

      „Et nad kõik poleks katoliiklased.“

      „Ah soo.“ Ning sellal, kui vanaema rääkis, nägin ma kõiki kolme töötunkedes meest kössitamas ühes kabeli tagumistest pingiridadest, hilisõhtune küünlavalgus lühtritelt peegeldumas ja viirukipahvakud õhus, lobisemas ja nalja viskamas, kuid iga närvilõpe valvsalt kipitamas, valmis tuvastama vähimatki liikumist ja veidramat heli.