ta susistades, mõistmata, mida koomilist Estelle selles leidis.
Simone oli väga väike ja kuidagi lendlev, justkui viirpapagoi. Et kasvõi paar sentimeetrit juurde võita, balansseeris ta hingematvalt kõrgetel kontsadel ja oli oma lokid juuksepesaks üles sättinud. Lakkamatult näperdas ta jonnakaid salke, mis allusid raskusjõule ja langesid õlgadele.
Falk astus ruumi. Otsekohe vaibusid vestlused. Linnuseisand avas koosviibimise naljatlemisega. „Kuidas nimetatakse päeva, mil algab enamik paastukuuridest?” küsis ta ja lasi pilgul üle publiku käia. „Homme. Ja enne kui homme saab tänaseks, tegeleme natukene teooriaga.”
Caroline lipsas viimasena üle ukseläve. Kaks tooli jäidki tühjaks. Kiki oli leidnud ühe öise rongi ja jõuab alles hommikusöögiajaks kohale. Aga kus viibis Eva?
„Ilmselt telefoniühenduses oma perega,” arvas Estelle õlgu kehitades.
Falk ei lasknud ennast häirida. Tema tuli õigeaegselt ja alustas täpselt. „Vale toitumine, alkohol, nikotiin, keskkonna saastatus. Me teeme oma kehale liiga,” seletas Falk.
Vanad põrandalauad kriiksusid ta jalgade all, kui ta edasi-tagasi käis.
„Samas on meile sünnipäraselt antud võime loobuda. Mitte asjatult ei mängi paastumine paljudes religioonides tähtsat rolli. Paastumine ühendab kristlasi, moslemeid, juute, hindusid. Iga üheksas paastuja teeb seda usulistel põhjustel. Ja uuemal ajal ka need, kes ei usu millessegi,” ütles ta ja vaatas nii üllatavalt Caroline suunas, et isegi provokatsioonides karastunud kriminaalõiguse advokaat pilgu langetas. Falk jättis endale aega, et igale osavõtjale silma vaadata. Nii kaua, kuni igaüks tundis, et mõeldud on just isiklikult teda. Seal rääkis mees, kes oli väga hästi teadlik oma mõjust. Ainult paljad jalad nahkkingades ei sobinud sellesse pilti.
„Vanad egiptlased uskusid sellesse kindlalt, piibel propageerib seda, isegi indiaanlased paastusid enne tähtsaid otsustusi, et jõuda heade ja õigete tulemusteni. Paastumine murrab meie käitumismallid.”
Üks käsi tõusis. Naine dressis andis endast märku. „Proua Eisermann …” andis Falk talle sõna. Nimi oli tal olnud kohe keelel. Teraapiaringkondades tavalisest sinatamisest ta loobus.
„Kas te ennast lähemalt ei tutvustaks?” küsis proua Eisermann.
Falk vastas kiirelt ja nipsakalt: „Mida te silmas peate? Perekonnaseisu, ametlikku elulugu, tuludeklaratsiooni? Minu naist, minu maja, minu autot, minu jahti?”
Proua Eisermann ahmis õhku.
„Just see pole siin oluline. Oluline on vabastada end eilsest.”
„Mul on tunne, nagu hakkaksin mingi sektiga liituma,” sosistas Caroline.
Hagen Seifritz oli toolil kössi vajunud. Ooteaja rüütlisaalis oli ta hästi ära kasutanud ja viimaselegi grupis seletanud, et tema oli oma varanduse teeninud kalmistuekskavaatoritega, et autoks oli tal Ameerikast imporditud four-wheel-drive, et ta võis endale pingutuseta lubada kasti Chateau Latouri ja investeeris oma miljonid Kagu-Aasiasse. „Ainus turg, mis veel midagi sisse toob.”
Sedagi polnud ta salanud, et ravipaastumine polnud tema oma idee olnud. „Mu arst kinnitas väga veenvalt, et järgmise haua kaevan ma iseendale, kui jätkan lihuniku parima kundena.” Seifritzi kõmisev naer väljendas selgelt, et ise pidas ta oma elu ja vatsa vägagi normaalseks.
„Me veedame kaheksa päeva koos,” jäi proua Eisermann jonnakalt oma küsimuse juurde, „siis tahaks ju ometigi teada, kellega on tegemist.”
„Ka osavõtjate poolelt,” lisas tema mees ja vaatas heakskiitu ootavalt ringi.
„Jõudke kõigepealt pärale, hoolige ainult iseendast,” soovitas Falk. „Paari päeva pärast tekivad teil teised mõtted sellest, mis on teie elus oluline ja millest rääkida. Senini usaldage oma intuitsiooni.”
„Me oleme neljateistkümnendat korda paastumas. Bad Pyrmontis tegime alati esitlusvooru,” üritas proua Eisermann veel kord.
„Õpetajad. Mõlemad,” sosistas Estelle Judithile. Ta oleks meelsasti teada tahtnud, kas ta hinnang pidas paika. Aga selle hoidis ta enda teada.
„Teid kõiki ühendab vajadus jätta tavapärane seljataha …”
„Me oleme siin sellepärast, et paastumine mõjub meile hästi,” katkestas proua Eisermann Falki. „Me töötame Fuldas õpetajatena. Ametikoolis. Palju migratsioonitaustaga õpilasi. Palju probleeme. Õpingud katkestatakse, uimastid, vägivald …”
Estelle andis endale salamisi plusspunkti. Vene baleriin oigas. Suflöör-valküür grimassitas, just nagu oleks ta osanud oodata, et see nädal saab jube olema, ja Hagen Seifritz võitles unega.
„Te olete algajad,” tõstis Falk häält ja tegi selgeks, et see teema on ammendatud. „Me kõik oleme algajad. Iga päev. Selles on siin küsimus. Alguses.”
„Mul tekkis kohe hea tunne, kui Eva tegi ettepaneku siia tulla,” sosistas Judith Estellele kõrva. Estelle vaatas, millise äraoleva pilguga Judith Leonard Falki huulte küljes rippus. Judith oli juba leidnud oma meessoost favoriidi.
Viieteistkümnes peatükk
Caroline oli lummatud. Falkist. Enesekindlusest, millega mees programmi sisse juhatas. Ravipaastumise kontseptsioonist.
„Paastumine on just nagu oma elamise vabastamine kolist. Omalaadne puhastusnädal nii kehale kui hingele,” seletas Falk. „Paastumine tekitab tühiku ja seeläbi ka ruumi uue jaoks.”
Caroline oli lugenud, et organismi mürkidest puhastamine polnud toitumisteaduse termin. Ometigi kõlas see loogiliselt. Teadlik loobumine avas pilgu omaenese rikkusele. Toidule ja võimalustele. Ühisest palverännakust oli Caroline õppinud, et maa ja taeva vahel on midagi rohkemat, kui puht loogikaga seletada saab.
„Paastumine tähendab uuenemist,” tõotas Falk. „Tuleb ümber pöörata, ballast ära visata ja mitte lasta ennast segada millestki, mis tuleb väljastpoolt. Osuti läheb nulli. Me peatume, et pugeda uude nahka.”
Ohvitser tegi usinasti märkmeid. Caroline lõi kõhklema. Kas oli võimalik ühe nädalaga uus suund võtta? Mürkainetest vabanemisega luua oma biograafias nullpunkt? Uuesti otsast alata?
„Esimese kolme päeva jooksul lülitub keha ümber „sisemisele” toitumisele,” seletas Falk. „See võib tuua ebameeldivaid kaasnähte. Ärge imestage, kui teil tekivad peavalud. Lõhkeda ähvardav pea, madal vererõhk, nahalööbed, unehäired, negatiivne meeleolu – see kõik on täiesti normaalne. Mürkained vabanevad ja otsivad väljapääsu.”
Falk muudkui jätkas seletamist jääkainetest ja mürkidest, mis paastumisega vabanevad.
„Kui ma peaksin praegu otsad andma, siis ei tuleks mind viia kalmistule, vaid ladustada erijäätmete prügimäele,” kommenteeris Estelle kuivalt.
See lõbustas seltskonda. Sõbrannasid nagunii. Kõige kõvemini naeris Vana-Fritz-Seifritz. Üks hea nali, ja kohe oli Seifritz jälle vormis. Vaimustunult laksas ta Estellele vastu selga.
„Sa oled tasemel,” kiitis ta.
„Kuus päeva paastutakse, seitsmendal alustame aegamisi toitumise taastamist.”
„Ma unistan juba praegu päevast, mil lahkun linnusest oma Chaneli kostüümis,” ohkas Estelle.
Enne seda aga oli midagi, mida nimetati salapäraselt „paastumurdmiseks ja tagasisuundumiseks”.
„Arvatavasti peame ühekaupa astuma müüri äärde ja meid kallatakse kullaga üle,” oletas Estelle, pidades silmas märkimisväärset summat, mille nad kõik seitsmepäevase alatoitumuse eest välja käisid. Tagasisuundumine tähendas, et tohtis jälle sööma hakata. Kes tahtis, võis viimaseks ööks linnusesse ühe külalise kutsuda.
„See pole küll midagi minu apteegikuninga jaoks,” arvas Estelle.
Ja siis läks asi tõsiseks. Falk julgustas neid suhtuma paastumisse universaalselt ja jätma kõik üleliigse kontorisse: mobiilid, autovõtmed, sülearvutid,