Vanad meistrid. Thomas Bernard

juudid ja ungarlased, ennekõike Ungari juudid, see teeb selle hotelli mulle juba aastakümneid nii meeldivaks, ütles ta, mulle pole tüütud isegi need pärsia vaibakaupmehed, kes Ambassadoris oma vaipu müüvad. Aga kas teiegi ei arva, et ajapikku läheb Ambassadoris istumine ohtlikuks, kas Ambassadoris ei võiks iga hetk pomm plahvatada, kui te kujutate ette, et majas elavad pidevalt Iisraeli juudid ja Egiptuse araablased. Jumal küll, ütles ta, on ju ka täiesti ükspuha, kui ma õhku lendan, sündigu see ainult silmapilkselt. Hommikupoolik Kunstiajaloo Muuseumis, pärastlõuna Ambassadoris ja hea lõunasöök Astorias või Bristolis, ütles ta, seda ma hindan. Ainult Times’ist ei saaks ma endale loomulikult sellist elu lubada, teeskles ta, Times ju saadab mulle Austriasse enam-vähem vaid mu taskuraha. Kuid aktsiate seis pole hea, aktsiaturg on katastroof. Ja elu Austrias muutub päev-päevalt kallimaks. Teiselt poolt arvutasin välja, et kui ei puhke niinimetatud Kolmas maailmasõda, võiksin ma pikemata ja rahulikult elada veel oma kaks aastakümmet sellest, mis mul on. See rahustab, kuigi kõik tõmbub iga päev rohkem kokku. Te olete tüüpiline eraõpetlane, Atzbacher, ütles ta mulle, jah, te olete ühe eraõpetlase kvintessents, te olete üleüldse erainimese kvintessents, läbi ja lõhki ajakohatu, ütles Reger. Täna taas vaevaliselt sellest kohutavast trepist üles siia Bordone saali tulles mõtlesin ma, et teie olete see tegelik ja tüüpiline erainimene, tõenäoliselt ainus, keda ma tunnen, ja ma tunnen nii paljusid inimesi, kes kõik on erainimesed, aga teie olete see tüüpiline, see tegelik. Et te suudate vastu pidada, teha aastakümneid tööd ühe teose kallal ja sellest mitte vähematki avaldada. Mina seda ei suudaks. Ma pean vähemalt kord kuus saama nautida mõne oma töö avaldamist, ütles ta, see harjumus on mulle tingimatuks vajaduseks ja seepärast kiidan ma Times’i, et ta tuleb mulle selles harjumuses korrapäraselt vastu ja mulle selle eest veel maksabki. Kirjutamine pakub mulle ju sõnaselgelt lõbu, ütles ta, need lühikesed kunstipalad, millest ükski pole üle kahe lehekülje pikk, aga Times’is on see siiski kolm ja pool veergu, ütles ta. Kas te pole kunagi mõelnud sellele, et vähemalt mõni väike lõik oma tööst välja anda, küsis ta, mingi katkend, nii suurepärane on kuulda seda kõike, millele te oma töö koha pealt osutate, teiselt poolt on ka sulaselge nauding ei midagi avaldada, üldse mitte midagi, ütles ta. Ent millalgi tahate siiski teada seda mõju, mida teie töö avaldab, ütles ta, ja te publitseerite vähemalt osa oma tööst.