Mõrvahooaeg. Ann Granger

oli ilm päästerõngaks.

      Koorirüüs vana kirikumees seisis uksel ja tervitas tulijaid. Ta oli tõepoolest vana, valgete juustega, roosade põskedega ja habras.

      „Ta ei tohiks sellise külmaga uksel seista,” ütles Meredith, kui nad tema poole liikusid.

      Kui nad mehe juurde jõudsid, tervitas too neid kättpidi ja sädistas rõõmsalt: „Tere tulemast, tere tulemast!”

      „Mulle tundub, et ta naudib seda,” sosistas Markby.

      Ta istus pingile ja vaatas ringi, väsimatud naisseltslased olid kiriku lillede ja ehetega kaunistanud. Altari juures seisis isegi jõulukuusk.

      „Kena kooslus kristlastest ja paganatest,” lausus Markby nagu muuseas. „Ma pole aastaid selles kirikus käinud.”

      Meredithil käis peast läbi mõte, et kohaliku elanikuna pidi Alan abielluma Racheliga just selles kirikus. See võimalus tekitas temas õudu. Kas ta oli oma ilmsüütu ettepanekuga koos kirikus käia astunud tahtmatult rumala eksisammu? Ta piilus ettevaatlikult mehe poole.

      Markby silmitses laste jõulutemaatilisi joonistusi, mis olid sammastele kinnitatud. Ühel neist oli kujutatud Maarjat ja Joosepit, kes suurte ümmarguste silmadega pildilt vastu vaatasid. Veis oli inimestega võrreldes väga väike, pigem nagu sarvedega koer. See olevus naeratas. Eesel oli sama suur kui veis, tema kõrvad aga lühikesed nagu ponil. Kabjad olid värvitud süsimustaks ja seetõttu mõjus loom pahaendelisena. Paharetina. Jeesuslapsest paistsid ainult käed, mis sirutusid helekollaste õlgedega täidetud sõimest ülespoole.

      „Millest sa mõtled?” küsis Meredith vaikselt.

      „Kui aus olla, siis palvetan, et Laura lapsed käituksid sinu juuresolekul korralikult. Et Matthew’le ei kingitaks patareiga töötavaid mänguasju, mis teevad kohutavat häält, ja et Vicky ei lõhuks asju.”

      „Ja see on kõik?” küsis Meredith kergendatult.

      „Millele ma sinu arvates peaksin siis mõtlema?”

      „Ei millelegi. Noh, ma arvasin, et sa tunned seda kirikut hästi ja sul on sellega… isiklikke mälestusi.”

      „Jah, mõningaid. Kuid kõik lapsepõlvest. Ma pole siin aastaid käinud.”

      Meredith tundis millegipärast suurt kergendust. Tähendab, nad ei abiellunud siin. Tal oli hea meel, kui pärast paari valenooti hakkas orel mängima. Kriiskava häälega koor võttis laulu üles. Markby avas kähku lauluraamatu ja ühines kõlava häälega: „Kuula, kuis inglid väljal…” See häiris silmanähtavalt tema ees istuva vanaproua kõrva.

      Meredith tegi armetu katse kaasa laulda. Markbyle meenus, kuidas Meredith oli teda hoiatanud, et ta ei oska laulda. Ja naisel oli õigus, mõtles ta, kui Meredith häälitsema hakkas. Ta hüppas ühest helistikust teise. Markby taipas, et küsimus polegi helistikus, vaid selles, et Meredith ei pidanud viisi. See tekitas temas ühtekuuluvustunnet. Markbyle meeldis muusika, kuid ta ise polnud eriti musikaalne ja tundis ennast musikaalsete inimeste seltskonnas pisut ebamugavalt. Kui sopranid tõusid taevalikesse kõrgustesse, tunnetas ta esimest korda, mida tänavused jõulud talle tähendavad. Ja tal oli Meredithiga koos meeldiv olla.

      Kui nad Laura juurde jõudsid, oli pidu täies hoos. Elutoa põrandat katsid värvilised pakkepaberid. Matthew oli saanud kingituseks tanki, mis veeres üle vaipkatte, tekitades mitte väga valjusid, kuid teravaid plaksatusi, millega kaasnes sädemerahe. Emma tõi ksülofonil kuuldavale kakofoonilisi helisid ja Vicky oli saanud nuku, millelt ta oli juba jõudnud ühe käe küljest rebida. Ta ulatas selle onu Alanile lootuses, et too nuku ära parandab. Markby, katkine mänguasi käes, üritas ksülofonist ja tulistavast tankist üle karjudes Meredithi esitleda.

      „Häid jõule!” hüüdis Laura rõõmsalt. „Klaas šerrit?” Tal oli seljas helerohelisest sametist kostüüm ja tema blondid juuksed olid pealaele krunni keeratud. Mõned salgud olid valla pääsenud ja ääristasid võluvalt tema õhetavat nägu. „Paul on köögis. Ta tõusis juba enne kukke ja koitu, et valmistada kalkunist midagi imepärast, ja ega lapsedki kaua maganud. Ma üritasin teha pudingikastet, kuid panin sellesse liiga palju brändit ja nüüd ei lase Paul mind enam kööki. Ma toon šerrit. Tundke ennast nagu kodus!”

      Laura läks söögituppa. Markby surus nuku käe oma kohale tagasi. „Võta, Vicky, ja ära seda jälle ära lõhu, ole hea laps. Anna mulle oma jope, Meredith. Ja kas sa ei tahaks kotti käest panna?”

      Mõlemal oli kaasas salapärane kilekott, mõlemad oli vältinud teineteiselt midagi pärimast.

      „Selles on mu kingitused,” ütles Meredith. „Ei midagi erilist.” Ta sihtis Markbyt oma pruunide silmadega.

      „Oh, jah, noh, ma…”

      „Šerrile!” kuulutas Laura, kandik käes. „Paul tuleb ka kohe.”

      Meredith avas kilekoti, võttis sealt veinipudeli ja – kuna ta polnud kindel, kas perenaine tarbib alkoholi – šokolaadikarbi.

      „Kui armas!” hüüatas perenaine, kes ei kavatsenudki veinist loobuda, ja haaras pudeli. „Ja šokolaad! Super!”

      „Ma tõin lastele karbiküpsiseid. Ma ei osanud… Alan ütles küll, kui vanad nad on, kuid mul on lastest ebamäärane ettekujutus.”

      „Absoluutselt suurepärane! Neile maitsevad küpsised. Mul on sinule ka kingitus, kuid ma pean selle kõigepealt üles leidma… ja sinule ka, Alan. Üks hetk!”

      Ta kadus taas minema. Meredithi kotipõhjas pungitas veel midagi. Ta heitis Markbyle argliku pilgu ja tema käsi sukeldus selle järele, mis oli nähtavasti Markbyle mõeldud kingitus. Markby võttis julguse kokku ja hakkas enda kotis kaevama. Mõlemate kingid ilmusid nähtavale ühel ja samal ajal.

      „See on jõulukaktus,” jõudis Meredith esimesena öelda.

      „Ja see on minu… see tähendab minu kingitus sulle.”

      „Ahah. Tänan…”

      Nad vahetasid pidulikult jõulukaktusi.

      „Ma olen seda endale alati soovinud,” ütles Meredith.

      „Mina ka.”

      Nad naeratasid teineteisele kohmetult ja Markby mõtles endamisi, kas oleks paslik Meredithi suudelda – põsele, jõulukombel. Laste ees musitamine ei ärataks kelleski kahtlust, et tegemist on romantilise tundega. Ta hingas sügavalt sisse, kummardus ettepoole ja mõtles, et Meredith sai ta kavatsusest aru ega ole selle vastu.

      Siis tiris Vicky teda kampsuniservast. „Nukul tuli pea otsast ära.”

      Pärast seda asi paranes pisut. Pauli valmistatud õhtusöök oli suurepärane. Matthew’ tanki patareid olid hakanud väsima. Emma „Aisakellad” kõlasid päris kenasti või olid vein ja brändi kõrvade tundlikkust vähendanud. Siis istusid nad kõik televiisori ees ja kuulasid kuninganna kõnet, rahul üksteise ja kogu maailmaga. Nuku jäsemed olid põrandal laiali, kuid pahategija ise oli jäänud uniseks ja läinud magama. Tita Emily oli küll kohal, kuid ta näris rahumeelselt sinisest kummist jänese pead. Kaks vanemat last mängisid lauamängu ja vaidlesid üsna sõbralikul moel.

      Siis helises telefon. Laura ajas ennast sohvalt püsti ja läks vastama.

      „See võib olla mulle,” lausus Markby alistunult. „Ma olen täna valves.”

      Laura ilmus ukselävele. „Tom Fearon tallide juurest küsib sind, Alan. Ta tundub olevat väga ärritatud.”