et ta nii äkitselt ja sellisel kombel sureb. Ma räägin vist segaselt, eks ole?” Wynne naeratas vabandavalt. „Kas ma alustan algusest?”
„Aeg on juba hiline.” Markby vaatas kähku kella.
Meredith laskus õrrelt alla, istus Alani jalge ette põrandale ja võttis tal kätega põlvede ümbert kinni. „Jah, palun,” ütles ta enesega rahul olevale Wynne’ile. „Räägi meile kõigest algusest peale.”
Markby oigas vaikselt ja nõjatus toolileenile. Väljas hämardus. Wynne süütas laualambi. Neid ootas ees pikk õhtu, täis lugusid. Toas hõljusid vaimud, keda Wynne’i mälestused olid äratanud. Ja täna polnud isegi jõulud!
„Mulle helistati ajalehest jaanuaris,” alustas Wynne. „Keegi oli kontrollinud surnukuuri ja avastanud Olivia. Tehti kindlaks, et ta elab siin külaservas Rookery House’is. Seega olin mina tema nekroloogi täpsustamiseks kõige sobivam isik. Ajalehes teati, et ma olen diskreetne. Ma hoiatasin neid, et see ei saa kerge olema. Olivia polnud just erak, kuid ta elas tagasitõmbunult ega sekkunud küla asjadesse. Ta sai inimestega läbi. Kuid ta ei olnud eriti seltsiv isegi nooremana, kui ta siia elama asus.”
„Millal see oli?” andis Markby järele, kuna arvas, et mida kiiremini Wynne oma loo ära jutustab, seda rutem nad siit pääsevad. Ta lootis, et see toimub enne, kui Wynne jõuab öelda, miks ta seda kõike räägib ja mida ta temalt, Markbylt, loodab. Sest ta oli kindel, et kena vanadaam tahab, et ta teeks midagi drastilist ja kes teab – isegi natuke seadusevastast.
„Tuhande üheksasaja seitsmekümne viiendal. Siis tehti nekroloogi viimane sissekanne. Nüüd oli mul vaja täita kahekümneaastane tühimik.”
„Võib-olla tõmbus ta pärast sündmusterohket elu tagasi. Tahtis elada vaikselt ja rahulikult.”
„Seda ei taha keegi,” ütles Wynne kindlalt. „Isegi siis, kui nad nii räägivad. Vanadus on ilma üksildusetagi halb küllalt. Ning ära unusta, et ta oli siia kolides natuke üle viiekümne, ja juba siis lükkas ta küllakutsed viisakalt tagasi. Ta ei rääkinud endast. Inimesed ütlevad, et kuigi ta polnud seltsiv, nähti teda tihti. Tal oli poni ja hobukaarik, millega ta ringi sõitis, ning teda teati välimuse järgi hästi. Ta vahetas mõnikord külarahvaga mõne sõna ja käis ka vahete-vahel kirikus. Ponid vahetusid. Kokku oli tal kolm poni – mitte ühekorraga, vaid järgemööda. Lõpuks loobus ta sõitmisest ja viimane poni sai vara pensionile. Pärast seda käis Olivia harva oma valdustest väljas. Poni elas koplis. Veterinaar Rory Armitage käis teda aeg-ajalt läbi vaatamas. Nagu doktor Burnett, kes Oliviat regulaarselt külastas. Janine Catto käis argipäevadel ta juures koristamas ja poes. Aeda hooldas meie kohalik isevärki juhutööline Ernie Berry – ta on tõepoolest üsna iseäralik –, niitis muru ja nokitses maja juures. Suuremaid remonditöid tegi Max Crombie. Ta on kohalik ehitaja. Tal on tütar Julie ja üksvahe oli too väike tüdruk Oliviaga lähedasem kui ükski teine viimaste aastate jooksul. Julie on ponihull.”
„Nagu minu õetütar,” ütles Markby.
„Jah, nagu Emma. Kui Max Olivia katust vahetas, mangus Julia ennast temaga kaasa. Ta tahtis poniga lähemat tutvust teha. Lapselikult siiras Julia sai Oliviaga jutu peale ja ta meeldis vanadaamile. Olivia lubas tal poniga väljadel ratsutada. Pärast seda oli Julia igal vabal hetkel Olivia juures. Olivial ponud midagi selle vastu. Ma arvan, et lapse õpetamine pakkus talle rõõmu. Ma nägin neid mitu korda koos. Olivia istus vana kastani all toolil ja jagas ratasringi traavivale Julie’le õpetusi. Mulle meenutas see ballettmeistrit ja usinat õpilast.” Wynne naeratas.
„See oli ilus õunikhall poni. Ning milline võluv vaatepilt see oli, kui pikkade heledate juuste ja sametmütsiga Julie temaga koplis ringi kappas ja üle maapinnale asetatud postide hüppas! Ka uhkusest pakatav Max oli mõnikord juures. Tema väike tüdruk, tema silmatera ja nii edasi! Laps oskas hobusega ümber käia ja nurus isa, et too ostaks ka temale poni. Max oleks ostnud ära Olivia oma, kuid Olivia keeldus, öeldes, et Jaanimardikas on olnud liiga kaua tegevuseta ega tule enam liikluses toime. Ja pealegi oleks mõistlikum, kui Julie’le muretsetaks korralik näituseponi, sest Julia oskas kenasti ratsutada ja areen oleks järgmine, mida ta tahaks proovida. Seega läks Max – rahakas nagu ta on – ja ostis tütrele suurepärase palomino tõugu looma. Olivia poni hakkas jälle koplis tukkuma. Julie võitis lõpuks igal selle piirkonna näitusel oma klassis punase roseti. Ma ei kahtle, et tema ikka veel tippvormis Olympia kuulutatakse aasta hobuse tiitli vääriliseks. Või läheb isegi olümpiamängudele!”
Wynne tõmbas hinge. „Tegelikult tulin ka mina oma tööga toime.”
„Ma ei taipa üht,” ütles Markby, „mida see auväärne vaikselt elav, hobuseid armastav ja ilmselt heasüdamlik vana daam on saavutanud, et tema surm üldrahvalikku huvi äratab. Milleks see nekroloog?”
„Oi,” ütles Wynne. „Olivia pole mitte alati vaikset elu elanud!”
kolm
Mees hammustusest paranes, Koer hoopis suikus surmale.
„Alustuseks,” jätkas Wynne, „võitis Olivia 1937. aastal, kui ta oli vaid kahekümne viie aastane, Kitwe – Bulawayo ralli naisteklassis.”
„Vapustav!” ütles Meredith.
„See pole veel kõik.” Wynne tundis mõnu, et sai teisi üllatada. „Paistab, et kumbki teist ei lugenud nekroloogi, kui see ilmus.”
Mõlemad raputasid pead.
„Muidugi, te olite ju sel ajal liiga ametis. Kas ma näitan teile? Ja panen samas kohvi üles. See võtab ainult hetke.”
Ta läks kööki ja sealt hakkas kostma nõude kolinat. Hetke pärast kriiksus õlitamata hingedega tagauks ja kriiksus uuesti, kui see suleti. Wynne ütles sisenejale: „Nad istuvad elutoas kamina ees. Mine ja ütle neile tere!”
Meredith kergitas küsivalt kulmu, kuid Markby kehitas õlgu, kuna ka tema ei teadnud, kes külaline võiks olla. Ent kes iganes see oli, võis ta õnne korral Wynne’i kavatsused nurjata.
Aga nii polnud määratud. Elutoa uks kriiksus ja sisse vantsis kummalise välimusega kass. Kui kassidel on üheksa elu, siis oli sel loomal ilmselt viimane käsil. Tal oli ainult üks silm ja teisest kõrvast järel pool, ning seetõttu tuletas ta meelde piraati. Ka sabaotsast oli tükk puudu. Kass heitis neile põlgliku pilgu – tervitusest polnud juttugi –, hüppas Meredithist vabanenud kohale ja hakkas ennast pesema, ainus silm sissetungijaid jälgimas.
Alan sosistas Meredithile kõrva: „Me oleksime pidanud välja hiilima, kui ta seda peletist sisse laskis. Miks ometi pidid sa teda julgustama?”
„Mina? Ma ei teinud midagi!” Meredith vaatas talle üllatunult otsa.
„Ah ei teinud või? Sa palusid, et ta räägiks kõigest algusest peale – mida ta just ootas. Markby nõjatus toolileenile ja põrnitses tusaselt veinipudeleid. Neid oli mitut värvi. Ta pilk libises üle rubiinpunase, peaaegu lilla (kreek) ja rohekaskollase (karusmari) heleda merevaigukarvaliseni (õun) ning seejärel kahvatuoranžile. Ilmselt porgandiviin.
„Jäta jama!” Meredithi pruunid silmad olid pahased. „Sina esitasid küsimusi!” ütles ta. „Sina olid huvitatud.”
Cogito, ergo sum, mõtles Markby.
Kass oli lõpetanud kasuka korrastamise ja näis nautivat lahkheli inimeste vahel.
Markby hakkas ennast kaitsma: „Ainult sellepärast, et tal võttis asja juurde asumine nii kaua aega. Ma püüdsin teda kiirustada, et me rutem koju saaksime.”
„Alan! Ära ole nii ebaviisakas! Ta pakkus meile süüa – ja veini.” Mõlema pilgud pöördusid pudelitele kandikul. „Ma jõin vist natuke palju. Kohv kulub ära. Ma olen vist veidi vintis.”
„Oota homseni!” ennustas Markby. „Siis on sul veel halvem olla. Eriti siis, kui oled kuulanud poole ööni lugusid Olivia seiklustest.”
„Tasa! Ta tuleb!”
Wynne tuli tagasi,